Donald Tomberg: „Portreedokk taotleb alati portreteeritavale lähedale jõudmist ja parimal juhul jõutakse ka olemusliku, tuuma juurde. Meie kaasajale on tunnuslik, et olemuslik ja tuum(sus) jäävad pildilt pigem välja, identiteeti peab saama iga päev muuta ja ümber laduda, nagu teevad iseseisvad robotid „Transformerite” filmis. Karusoo on sellise suhtumise taustal meeldiv ja lausa tervislik erand, kelle puhul saab rahumeeli kõrvale heita kõik moodsa aja „virdava ja vulava”, „ühtsest identiteedist kui ahistavast loobumise” jne. Merle Karusoo on par excellence see, kes meie kaasaja ideoloogilistes tingimustes ei lahustu. Ega lahustunud ka nõukaajal.“/---/
Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/3173?fbclid=IwAR0QSeEzjd6cmEspXGK-8_Vb7NHu4zVvDYXs1kgG0VO0jINVh-NKYk0Dr7M
Tomberg, D. (2021). Hargnev jõgi, pusle ja spiraal [filmist „Sõelaga vett. Merle Karusoo”]. Teater. Muusika. Kino, sept, lk 109–114, ill.
Ott Karulin: „Esmamulje: kadedus. Miks mina ei saa Merle Karusoo arhiivile ligi! Kahetsus on seda kibedam, et Kristin Raubi ja Madli Lääne dokumentaalfilm Karusoost jääb valitud pidepunktide vahele suurema pingeta hõljuma. Seejuures ma isegi ei kahtle, et režissöörid on teinud põhjaliku eeltöö (kas või seetõttu, et Karusoo juuresolekul lihtsalt pole võimalik poole rammuga tööd teha, seda näitavad ka katked proovisaalist). Filmi on jõudnud aga ikkagi pigem esimene valik (ikka see Noorsooteatri 1980. aastal esietendunud „Olen 13aastane“, kuigi leidunuks ka intrigeerivamaid lavastusi) ning samal ajal jääb nii mõndagi selgituseta (eriti jäin mõtlema, kas Karusoo loominguga keskmiselt kursis inimene ikka tunneb arhiivikaadrid ära ja märkab neid loo edasiviijana kasutada).“ /---/
Loe edasi:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/uhest-elutoost-esmalt-soelutu/
Karulin, O. (2021). Ühest (elu)tööst esmalt sõelutu. Sirp, 17. sept, lk 21.
Merle Karusoo isiklik arhiiv;
Pirgu Laulu- ja Näitemänguseltsi arhiiv;
Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv;
Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv.
Vaata lisainfot selle filmi kohta