Concerto Grosso (1990)

Tekst filmilindilt

10. august 1990, Tartus, fotograaf Peeter Lauritsa näituse CONCERTO GROSSO avapidu

Selle filmi tegemisel töötas kaamera pidevalt 24 tundi järjest

Katkend stsenaariumist

Peeter Tooming: „Lauritsa näituse avamiseks kulutati terve tund, kuid ekraanil näeme kogu seda sündmust tervikuna! Terve tund möödub mõne minutiga! Tegevus ekraanil on kiirendatud, kogu sündmus on filmitud intervalliga 8 sekundit, kuid näidatud normaalkiirusega - muidugi saab aeg niiviisi kokku surutud! Me ei eralda selles mäsus praktiliselt mitte kedagi, kõik liikumised ja astumised on nurgelised ja hüppelised, me fikseerime endale vaid tegevuse  või sündmuse kui säärase, kuid ei erista selle osi - sündmusest oleks nagu välja lõigatud suvalised, vaid kaadripikkused osad ning need siis uuesti kokku liimitud. Kuidas aga saab lõigata aega, eraldada temast tükke nagu vorstist viile? Tuleb välja, et saab!“ /---/
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2951, lk 19.

Arvamus filmist

Peeter Sauter: „Mõtisklesin tagantjärele, et kas selline kiirvõtetega tehtud film annab nagu kriitilise pildi inimeste veidi-endast-väljas-tujus peopanemisest. Kriitika võiks mage olla. Aga ei andnud minu meelest sellist pilti. Distantsilt kõrvalevaatamise küll. Aga ilma hinnanguta. Mis ongi dokfilmis kõige kihvtim.“ /---/
Sauter, P. (1991). Concerto grosso. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 49-51.