Monument vanaemale (2019)

Filmi saamisloost

Ave Taavet, režissöör: „Filmi materjal sai üles võetud Siberis 2018. aasta kevadel vaid üheksa võttepäeva jooksul. Sellele eelnes kaks aastat vestlusi Lugavskajas elanud inimestega, fotode, andmete ja kaartide otsimist, kogumist ja läbitöötamist. Ehkki filmiprojekti käivitavaks jõuks oli Sledi ekspeditsioon märtsiküüditatud eestlaste jälgedes, tundub, et tegu on vaid ühe vahepeatusega pikemas protsessis. Praegu ei oska me veel aimata, kuhu filmi järelelu välja jõuab, milliseid lugusid ja sündmusi endaga kaasa toob, kuid kõige alguses oli maastik.

Siberis on raske isegi asustatud kohti üles leida, rääkimata siis kadunud külapaikadest. Lugavskaja külaaseme leidmisel oli oluline roll 2017. aasta ekspeditsioonil pool­juhuslikult avastatud 1970ndate metskonnakaardil (see vilksatab ka filmi sissejuhatuses), kus küla nimi on veel peale märgitud, ehkki tähistatud sõnakesega „nežiloi“ – elaniketa. Teise võtme, millega tundmatu maastik avada, andsid meile kätte vestlused Lugavskajas elanud eestlastega. Suuremalt jaolt leidsid need aset Tallinnas. Peale ohtrate lugudele, mis aitasid maastiku kohapeal taaselustada, saime kaasa fotosid endisest eluolust ja eestlastest Lugavskajas. Kohapeal olid meie peamised abimehed jahimehed, ümbruskonna külade elanikud ja karjused, kes lõid meile võõras maastikus mäeharjade, kivinukkide ja jõgede järgi ajasilla 1950ndate eestlaste küla ja tänapäeva lageda maastiku vahel. Mägede geoloogiline aeg voolab teises sängis kui inimeste bioloogiline aeg, lubades leida tuttavlikku ja omast sealgi, kust inimtegevuse jäljed on juba ammu haihtunud.“ /---/

Artikli täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/meid-kodust-kaugel-viidud-sai/
Taavet, A. (2019). Meid kodust kaugel viidud sai. Sirp, 14. juuni, lk 35.

Arvamusi filmist

Peeter Sauter: „Ei oska ma liigitada, mis filmiga on tegemist: selle tegijad on antropoloog-animatsioonikunstnik lavastajana ja maalikunstnik keskse tegelasena. Minnakse otsima Siberisse saadetud vanavana­vanaema hauda ja film läheb vahel lausa mängufilmilikuks nagu mingi „Blairi nõiafilmi“* vihjetega teos. Kaadris ongi nõid ja läbi võsa minnes otsitakse vana surnuaeda, kuigi, mitte öösel. Leiutan käigu pealt uue termini „mänguline antropoloogiakunstiuurimus“.

Film on orgaaniline ja hea. Ehk just seepärast, et ei ole üle mõeldud, teadlikult kokku keevitatud sõnumiga, vaid vaba ja otsib oma sisu kogu kestuse vältel. Kas leiab või teeskleb leidmist või peab leidma iga hinna eest või on programmeerinud siiski oma leiu ette, seda ma ei tea. Minu meelest ei tea seda ka tegijad ja see hoiabki asja elus ja huvitava.“ /---/

Loe edasi:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/meie-siberi-geenid/
Sauter, P. (2019). Meie Siberi geenid. Sirp, 14. juuni, lk 34–35.