Dialoog (1983)

Autor oma filmist

Hagi Šein: „Mu 1983. aasta filmi „Dialoog“ arvas Tele-Raadiokomitee esimees nõukogudevastaseks, pooletunnisest probleemloost kästi välja võtta 19 minutit eksimusi. Tõrkumisega kulus aga aeg – ja aasta hiljem esitas ETV filmi originaalkujul üleliidulisele festivalile.“
Tooma, P. (1990). Vastab Hagi Šein. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 2-9.

Filmist kriitiku pilguga

Hendrik Lindepuu: „Enne filmile «Dialoog» arvustuse kirjutamist otsustasin värskelt tutvuda, missugused lapsevankrid domineerivad meie tänavapildis. Umbes pooletunnise jalutamise kestel nägin seitsetteistkümmend nimetatud sõiduriista. Vaid üks neist kandis «Terase» firmamärki.

«Terase» lapsevankrite kohta jäi filmist kõlama kaks vastakat arvamust: ühelt poolt laideti nende aegunud välimust, teiselt poolt leiti, et «Terase» tooted on vastupidavad ning — mis tähtsamgi — ikkagi kodumaised. Vastupidavuse kohalt võib jutt ju õigegi olla, ent kas on sellel omadusel tähtsust juhul, kui toode tolmub kaupluses. Igal asjal peaks olema ju optimaalne vastupidavus. Tean tuttavaid, kellel kaks või kolm last importlapsevankris «suureks» sõidutatud. Vaevalt «Terase» oma rohkemale vastu peaks. Aga kiita mõnd asja lihtsalt sellepärast, et see kodumaine on, tundub lausa nonsensina või siis äärmusliku kolkapatriotismina.

Kas importlapsevankreid ostetakse ainult sellepärast, et need import on? Ei maksa meie rahvast nii rumalaks pidada. «Kommunaari» kingi ei jäeta ostmata sellepärast, et need kodumaised on, ning Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi spordijalatsite ostmise põhjuseks on midagi muud kui nende kodumaine päritolu. Lapsevankrite tootmisel peaks ikka silmas pidama, et naisterahvad armastavate emadena on oma maimukeste välimuse suhtes eriti nõudlikud. Sellest ka «Terase» lapsevankrite vähesus linnatänavail.

Miks nii palju juttu lapsevankritest, film on ju ikkagi inimestest? Kuid siiski. Inimese seos oma tööga on määratu, neid eraldi vaadelda (vähemalt antud juhul) on lausa patt. «Dialoogist» näeme, et tööline teeb küll tööd ja saab palka, kuigi teab oma kätetöö olevat mitte eriti nõutud. Meister Eduard Männik, kes aastate jooksul on jõudnud tööd teha ning ka jälgida, mis  ümberringi toimub, ütleb, et inimesed teeksid p a r e m i n i  tööd, kui luua neile paremad töötingimused ja õige töömeeleolu ning kasutada kaasaegset tehnoloogiat. Kas teadmine, et sinu tehtud lapsevanker jääb kauplusse seisma, tõstab meeleolu? Näitlejad ei taha mängida tühjale saalile, ei ole tööliselgi tahtmist toota laokaupa. (Tootja ja tarbija huvid ei ühti ning nende kääride lõikumiskohas on ka töölised.) Nähtavasti ei aita töömeeleolu luua ka materjali kehv kvaliteet või selle puudumisest tingitud tööseisakud. Neid ridu paberile pannes meenus üks episood Jaan Toominga «Mehest ja männist». Seal on kaadris praaktelliskivid, kaadritagune mehehääl (mis kuulub ehitusmehele) aga anub ahastavraevukalt: «Laske tööd teha!» Ka «Dialoogis» õhkub enamikust intervjueeritavatest rahulolematust töökorraldusega (loomulikult ei väljenda seda nii võimendatult kui eelmainitud kunstilisemas filmis — tegemist on ju ikkagi dokumentaalse kujutamisega). Olen nendega solidaarne —rahulolematus on ju progressi kannus. Oma töötingimuste parandamiseks tuleb paljus ikka töölistel endil initsiatiivi üles näidata. Olgu öeldud, et töötingimuste paranemisega hakkavad inimesed paremini töötama, valmistama rohkem kvaliteetset toodangut. See omakorda on aga vajalik eeldus rahvamajanduse üldiseks tõusuks. . .

Filmitegijate oskus töölisele lähedale jõuda on kadestamisväärne. Lavastuslikkuse tõttu jääb küll mitmes kaadris puudu filmitavate loomulikkusest, erutus tundub neid liialt kammitsevat, aga see on normaalne nähtus. Tööinimesele pole ju filmimehed igapäevasteks külalisteks, eriti veel sellised, kes neid, nende tööd ja muresid tõetruult, ilustamata ja paatoseta filmilindile jäädvustavad.

Filmi lõppu paigutatud laul mõjub kujundina. Igavikuigatsus pesitseb ju iga inimese hinges. Kui ma nüüd ketserlikult sõna «igavik» asemele panen kahtlase kõrvalmaiguga «kuulsuse», mis juhtub? Filmimehed teevad end kuulsaks (ehk — jätavad järeltulevatele põlvedele endast mälestuse) väga heade ja heade filmidega (viimaste hulka kuulub ka «Dialoog»), ent mis saab nendest töölistest (ma ei mõtle siin ainult neid, keda filmiti), kellel ei ole võimalik p a r e m i n i  tööd teha?“

Lindepuu, H. (1984). Igapäevase inimese tõetruu kujutamine. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 57 – 58.