Nähtamatu võitlus (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Rainer Sarnetiga

„Nähtamatus võitluses“ on justkui kombineerumatu segu kummalisi elemente, nagu kung fu, Black Sabbath, Nõukogude aeg, õigeusk, mis aga filmis siiski kõik loo teenistusse rakendatakse. Kuidas need osised filmiks said? Kas need on ka sind oluliselt mõjutanud?

Kõik algas sellest, et sõber oli haiglas ja ma viisin talle kingituseks raamatu „Mitte sellest maailmast“. Seal on tõesti­sündinud lood kahest õigeusu mungast, kes mõlemad varakult surid. See oli mul selline musta huumori kink, oleme mõlemad dekadentsi fännid. Sõber andis aga idee: tee munkadest film. Ühesõnaga, tegi mulle vastukingituse. Sealt see algas.

Mulle jäi sealt raamatust silma ühe noore munga isa Rafaeli lugu. Ta tegutses 1970. aastatel Nõukogude Liidus Petseri kloostris. Hakkasin seda aega uurima ja selgus, et paljud noored vene mungad olid enne olnud hipid. Selles on ka mingi vastupanu materialistlikule maailmale ja ka õigeusu munkadel on pikad juuksed, nad kannavad musti riideid, katakombides on pealuud. Võiks öelda, et mulle tundus see maailm üpris rock’n’roll. Sealt tuli mõte kasutada Black Sabbathi muusikat ja alustada peategelase liikumist justkui mingi mässuga. Tema käivitavaks jõuks on väline coolness, nagu noortel ikka. Uurides isa Rafaeli elu, selgus, et ta oli sõjaväes olnud Hiina piiri ääres ning tema sõjaväeosa olid rünnanud Hiina bandiidid ja tema üksi jäi elama. Sealt tekkis idee tuua sisse kung fu, millega Rafael sõjaväes kokku puutus, sellest ka soov seda õppida. Nii nagu religioon, olid ka võitluskunstid Nõukogude Liidus keelatud. Nii et see on justkui kahekordne mäss. Sattusin ka ühe veebisaidi Death to the World peale (deathtotheworld.com), mida peab endisest punkarist õigeusu munk. Seal on lause, et viimane tõeline mäss on klooster. Nii et kung fu’d, Black Sabbathit ja kloostrit ühendab selles filmis mäss.

Black Sabbathiga puutusin oma kooli­ajal kokku tänu oma tädipojale, kel olid kõik Sabbathi plaadid ja ta muud ei kuulanudki. Ta proovis ise kirjutada samasuguseid luuletusi, kus on põrgud, deemonid ja vanad kalmistud. Filmi tehes küsisin ka õigeusu preestrilt, kas Sabbathi muusikat on okei selles kontekstis kasutada, ja ta vastas, et Ozzy laulab ju samadest religioossetest asjadest, et Ozzy on usklik mees.

Film tundub rääkivat raskusest ja isegi vastutusest olla inimene. Kas oled selle arvamusega nõus? On see miski, millega sa ise vaeva näed?

See film räägib autentsusest: ole see, kes sa oled. Minu peategelane on loll ja läheb kloostrisse valedel põhjustel, kuid ta on oma lolluses ehe, mis on väga oluline igasuguse arengu jaoks. Võlts ei arene. Mingi lapselik avatud vaim peab olema. Evangeeliumis rõhutatakse lapse seisust, et me oleme Jumala lapsed. Suhe Jumalaga on nagu lapse suhe: lapsele antakse andeks ja teda armastatakse. Sellise lapseliku vaimu leidmine ja hoidmine oli väga oluline filmi tegemise ajal. Ka kirjutamise ajal. Ma proovisin nii palju kui võimalik intellektuaalset täiskasvanu mängimist endas välja lülitada, ja nii ka Rafaelis. Avastasin, et minu kümneaastane poeg on selle filmi fänn, ka produtsendi Katrin Kissa poeg. Mingi lapselik vaim tuligi sellesse filmi.

Ma ei näe väga palju vaeva, vähemalt teadlikult küll mitte, et inimene olla. Nagu kirikuisad ütlevad: kristluses peab kõik käima kergelt, loomulikult, ilma pingutuseta. Ka õigeid asju ei saa teha kohe ja praegu. Oma jõuga ei suudagi me kõike teha. Aga mis inimesele võimatu, see on võimalik Jumalale. See ongi lapse­seisus. /---/

Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/puha-absurd/
Priimägi, T. (2023). Püha absurd. Sirp, 25. aug, lk 4–5.

Arvamusi filmist

Peeter Kormašov: „„Nähtamatu võitlus“ on pöörane segu Michael Jacksoni „Thrilleri“ koreograafiast, „Viimsest reliikviast“, Tarantinost, vanadest hiina kung fu filmidest ning „Karate Kid’ist“. Parajalt jabur kooslus, kus meeled saavad oivaliselt masseeritud, sest kokku on loo pannud intelligentne inimeseloom, mitte mingi TikToki või Instagrami algoritm, kus samasugune infoküllus tekitab lihtsalt peavalu.

Kuigi lugu liigub tuttavat kangelase müüdi ja kung fu filmide rada mööda, on siin ootamatuid pöördeid ja üllatusi. Minu poolt eriti suured plusspunktid kloostrimiljöö usutava kujutamise eest. Reliikviaid varjavad katakombid, kullast altari ees põlvitavad (ja neil põlvedel väga kiiresti liikuvad) usukuulekad tädikesed ning kontrastiks luksusele armetus seisukorras olmeruumid, kus krohv seinalt pudeneb ja vesi kraanist niriseb. Ja kloostri ümber luusib mõistagi vaga hull (Rain Simmul).

Palju südant ja rõõmu on sellesse filmi pandud – sedasama (jumala)armastust, mille pärast mungad filmis pisarateni liigutatud on ja mida trummi taguvad krišnaiidid läbi linna kõndides kuulutavad. Eesti raskekahurvägi filmi taustajõududes hoolitseb veatu produktsiooni eest ja ega Locarno põhivõistlusprogrammi niisama ei valita. Oma sümboli- ja pildikeele ning äraspidise huumoriga on „Nähtamatu võitlus“ niivõrd teistsugune, et jääb meelde. Valguskiir Eesti ja Põhjamaade pigem süsimustas kinotaevas, mida peab kõigest aru saamiseks vaatama mitu korda.“

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120252671/nadala-film-sarneti-peadpooritav-kung-fu-eristub-tugevalt-tavalisest-eesti-filmist
Kormašov, P. (2023). Sarneti peadpööritav kung-fu jääb kauaks meelde. Eesti Ekspress: Areen, 6. dets, lk 58–59.

Maara Parhomenko: „Kuigi Sarnet on „Nähtamatut võitlust” tutvustavates intervjuudes jutustanud, et filmi valmimisprotsessi jooksul kohatud õigeusumungad ja muud pühakojalised oskavad huumorit hinnata, peab minu arvates peast ikka natuke jurodivõi* olema, et tänapäeva maailmas kellegi uskumuste üle nalja teha. Seda enam imetlen ma aga neid loojaid, kes suudavad hoolimata teatud inimgruppide pahameelest rebida ka õrnadest teemadest välja elegantseid kilde, millega irooniapositiivsemat seltskonda toita. Sarneti huumor ei naeruväärista õigeusku ega devalveeri selle tõsiseltvõetavust. Vastupidi, teatud nurga alt võib filmis näha hoopis religiooni halle alasid valgustava õppematerjali potentsiaali, nt seletatakse õpiklikult peatükkideks jaotatud linateoses korduvalt lahti õigeusuikoonidel kujutatud käemärkide tähendusi. Lisaks tekitavad filmi multikalikud sündmused äratundmisrõõmu ja see on kiirtee noore vaatajani – pelmeenitreening meenutab kangesti stseene „Kung fu pandast” ning Staretsi (Indrek Sammul) tegelaskuju sarnaneb välimuselt väga Gandalfiga „Kääbikust”. Veel enam, juukseid viskavad punk-mungad teevad õigeusu vaataja jaoks niivõrd atraktiivseks, et „Nähtamatut võitlust” võiks vabalt propagandaks nimetada. Filmi režissöör on ise elav näide selle reklaami mõjususest, Sarnet tunnistas nimelt Sirbile antud intervjuus, et temast sai filmi tegemise käigus õigeusklik. 

„Nähtamatu võitluse” tiktoklikult hoogsa tempo, rõõmsa värvigamma ja krutskeid täis tegelaskujudega maailma sisse mahtus ka hetki, kus kõht ei tõmmanud krampi mitte naerust, vaid valust. Räigeim maksahaak oli stseen, kus peategelane Rafael sundis oma silmarõõmu Ritat (Ester Kuntu) istuma taburetile, kuhu ta oli tühjendanud äsja tomatikastmega kalakonservi. Üleüldse kandis naine filmis deemoni rolli, ta oli maine ahvatlus, millest üks mungaks pürgija peab kindlasti loobuma. Siinkohal on eriline rõhk sõnal „kandis”, sest tegelikult oli filmi sõnum see, et suurimad deemonid on meie endi mõtted. Hoolimata sellest arusaamast jäi mind kokkuvõttes ikkagi kriipima, et kõikide „naine kloostris” peatükkide pealkirjad on seostatud deemonitega, sest ma pole kindel, et filmi vaatama juhtuvad (mitte kala)konservid alltekstide hoomamiseks piisavalt läbinägelikud on. Tõele (ja õigusele) au andes olen ma aga siiralt õnnelik Ester Kuntu üle, kel ikka tööd jagub, kui on vaja jälle eesti mehe küljeluud mängida. Samuti oli „Nähtamatu võitluse” deemon-naisele loodud võluv karakteerne koreograafia talle kindlasti huvitav väljakutse, seega suures plaanis võib olukorraga rahule jääda küll.“

* püha hull

Arvustuse täistekst:
https://www.muurileht.ee/arvustus-punk-munk-deemon-naine-ja-potentsiaalne-oigeusu-propaganda/
Parhomenko, M. (2023). Punk-munk, deemon-naine ja potentsiaalne õigeusu propaganda. Müürileht, dets, lk 35.

Gregor Kulla: „Pildiliselt on tegu vänge autorifilmiga, mida iseloomustab enim läbimõeldud, isikupäraselt kollaažlik ja terviklik filmikeel. Seda tingib Sarneti nn visuaalne filosoofia, mida võib kohata ka tema varasemas loomingus. „Nähtamatus võitluses“ on selle aluseks tasapinnalisus – joon, mida Sarnet täheldas nii 1970-ndate popkunstis kui ka õigeusu ikoonides. Ta märkas, et nii ikoonides kui ka 1970-ndate kung-fu-filmides ja Nõukogude komöödiates pole traagilisi inimlikke psühholoogilisi aspekte. Priimäele antud intervjuus nimetab Sarnet, et nägi seetõttu montaažis Jussi Rautaniemiga suurt vaeva, et koomilised ja ülevad meeleolud ühendada. Et liigne tolategemine ei sööks ära pühadust ja vastupidi. Nad nimetasid filmi rock’n’roll-gospeliks.

Linateose tegelastest jäid meelde näoilmed, kuid need ei väljenda mitte nüansseeritud tundeid, vaid otsekui kuut põhiemotsiooni, tüüptundeid. Tegelased on taandatud miinimumini, oma keskmeni, et nende eriilmne sisemus – mida polegi võimalik suurt edastada näoilmete, pigemini tegude kaudu – enim välja kumaks. Seda on keeruline sõnadega tabada ja filmi puhul pole ehk tarviski: see võikski jääda taotluslikult kirjeldamatuks, jumalikuks. Filmi üheks suurimaks võluks.

Ka Ritat mänginud Ester Kuntu rääkis eellinastusele järgnenud lühikeses vestluspooltunnis, et kõige keerulisem oli aru saada, misasi on see miski, mida Sarnet nii tulihingeliselt taga ajab. Kuntu tahtis seda leida, sest oli ilmne, et Sarnetil on oma tugev visioon, mida on keeruline niisama kobada. Ulatusliku prooviprotsessi ja vestluste kaudu lõi pirn põlema ja Kuntu ütles, et juhtus midagi vabastavat. Võtteplatsile jõudes märkas ta, et teeb tööd üksnes intuitsiooniga ja sagarad võis täiesti välja lülitada. Sarneti soov oli, et näitleja laseks juhtuda sellel, mis esile kerkib.

Selle põhjal, mis esile kerkis, tekkis mul oma tõelisuse otsingute taustal filmi kohta paar küsimust. Võib öelda, et Sarneti film räägib mässust ja autentsusest, armastusest, inimlikkusest ja eneseleidmisest. Kuid miks vaid stereotüüpide kaudu? Armastus ja usk on ju palju avaramad teemad. Eriti praeguses maailmas – miks stereotüüpe kinnistada. Kui peategelane ütleb, et naiste „ei“ on tegelikult „jah“, siis see ongi naljakas, aga jääb kraapima, sest film on loodud siiski tugevalt mehe pilgu läbi. Ka sooline esindatus on selline, et filmis naist näha oli mulle sündmus. Ja see on osati arusaadav, sest klooster, mungad ja värk. Aga kui soov oli mässata, siis võinuks ka kootud maailmas mõne vindi peale keerata. Ei tea, kui suur vint see on, aga näiteks anda naisele roll, milles ta poleks üksnes mehe eneseteostuse ja autentsuse teekonna osa. Kus tal oleks oma autonoomia, eriti kui film ka lastele peale läheb. Aga need on ainult minu mõtted.

Üksnes heteronormatiivse mehe pilgu läbi loodud maailmaga on mul samastuda keeruline. Mind ju selles maailmas pole. Ent ma ei soovi seda ette heita. Pärast nappi mõtteaega ja paari filmi kohta peetud vestlust olen seisukohal, et kõigi nende küsimuste ja mõtete kõrval tahan siiski, et autorifilm oleks autorifilm. Selles võiks olla ruumi autori asjatundlikkusele, siinkohal Sarneti filmikeelele, puudutatud teemadele, mille käsitlus oli meisterlik. Meisterlik!“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120253341/arvustus-olengi-loll-ja-mis-siis
Kulla, G. (2023). Olengi loll, ja mis siis. Eesti Päevaleht, 12. dets, lk 12–13.

Tõnu Karjatse: „Samasse kategooriasse [laste- ja noortefilm – toim] võiks liigitada ka läinud aasta ühe intrigeerivama rahvusvahelise filmiprojekti, Rainer Sarneti komöödia „Nähtamatu võitlus”, mille ühe rahastajana tegi samuti kaasa Tallifornia. Erarahastus on saanud meie kodumaises filmitootmises kaalukeeleks, sest avaliku rahaga jääks teostamata rida projekte, mis vääriksid linale jõudmist ja katsetamist. Katsetamiseta, isegi kui need katsed ebaõnnestuvad, ei teki aga ka valdkonna arenguks vajalikku baasi, rääkimata sellest, et kodumaise filmitoodangu variatiivsus oleks vaesem. „Nähtamatu võitlus” tegeleb laiatarbekomöödia vormis kitsa ja isikliku teemaga, milleks on usu juurde jõudmine, nn religioosne ärkamine. Eesti filmis peaaegu et tabuteema staatuses oleva vaimse eneseleidmise toob Sarnet ekraanile läbi B-kategooriasse kuuluvate kung-fu-filmide troopide. Nõukogude Eesti esteetika võimendab teema vastuvõtuks vajalikku distantseeritust ja groteski ning lisab puist, isetegevuslikku kohmakust. Filosoofiliselt on „Nähtamatu võitlus” rohkem õigeusu- kui kung-fu-film. Ursel Tilga tegelaskuju käib läbi keerulise tee nõukogude armee noorsõdurist ja lihtlabasest automehaanikust ilmikmungaks, saab omamoodi katalüsaatoriks, vallandades ka teistes, temaga kokku puutuvates tegelastes nende sisemise võitluse. Sarneti stsenaarium on vaimukas, Black Sabbathit ja kung-fu’d fännav nooruk läbib oma arenguteel mitmeid õigeusu vaimulikust kirjandusest tuttavaid etappe. Hiina võitluskunsti toomine õigeusu kloostrisse annab usulisele ärkamisele köitva kattevarju, tehes õigeusu temaatika huvitavaks ka neile, kes eelistavad pigem löömafilme.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.

Loe ka:
https://www.temuki.ee/archives/9194
Sisask, K. (2024). Nähtamatu võitlus algab ristimärgiga. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 117–123.

Vaata: 

Rainer Sarneti nähtamatu võitlus, Secret Film Club, 2023. Jupiter, https://jupiter.err.ee/1609166786/rainer-sarneti-nahtamatu-voitlus