Õiglus (2019)

Filmist meedias

Ave Taavet: „Filmi režissöör, stsenarist ja peaosatäitja on Toomas Aria, selgeltnägija, tehasetööline ja filmiarmastaja. Stsenaarium on valminus ühissõidukis, teel tööle ja töölt koju. Filmi mikroskoopiline rahastus (umbes 4500 eurot) leiti oma taskust ja Hooandja kampaania toel. Näitlejate ja võttemeeskonna tuumiku moodustavad Eesti filmitööstuse statistid. Žanri poolest on tegu märulifilmiga, kuid peategelase lontis Adidase dressid, praetud pelmeenidega maiustav maffia ja kauboikostüümis politseinik annavad lääne filmimaailmast tuntud klišeedele oma kohaliku värvingu. Väljalaskeaastale vaatamata on „Õiglus“ üheksakümnendate film. Seda mitte nostalgitseva kostüümidraama võtmes nagu „Päevad, mis ajasid segadusse“ (Triin Ruumet, 2016) või esteetilise põnevikuna nagu „Pank“ (2018), vaid oma tüpaažide, mõttemustrite ja vaimsuse poolest. „Õigluse“ oleksidki justkui teinud needsamad tüübid, keda Eesti professionaalsetel näitlejatel eelmainitud filmides mängida tuli. 1990ndatest näivad pärinevat nii filmis kujutatud soorollid kui ka materiaalse kultuuri ülistus (ägedad autod, firmariided, napsud). Olenemata sellest, kummal pool seadusejoont asutakse, on kõik „Õigluse“ meestegelased üsna sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega. Seesugune mehelikkuse tüüp kerkis Eestis esile 1990ndatel: esiplaanile seati edu, jõud ja karm konkurents, hoolimine ja emotsioonid aga marginaliseeriti. „Kui ei ole raha, siis ei ole armastust, siis ei ole elu – mitte midagi ei ole!“ räägib maffiaboss Mart (Andres Renke) närviliselt oma naisele. Ärihuvide ja au kaitsmine on filmitegelaste kinnismõte.

Traditsiooniliselt nõuavad sellised karmid mehed enda kõrvale hapraid naistegelasi. Ja tõesti, kui „Õigluses“ meespeategelaste naisi ja lapsi ka vilksatab, siis ainult meeste kangelastegude kontekstis: neid röövitakse, sihitakse, jälitatakse, ähvardatakse. On ka üks silmapaistev erand, maffiaboss Mardi abikaasa Kersti (Merike Värik). Ühtaegu melodramaatiline ja tugev, on Kersti tegelaskuju filmi õnnestunuim karakter, kes väljub filmiklišeedest ja hakkab oma elu elama. Algul hädaldava ja igavleva koduperenaisena, kuid lõpuks iseteadliku matroonina, kes mehele tema väiklast maailma tagasi peegeldab.“ /---/

Arvustuse täistekst: https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-filmi-kontrakultuur/
Taavet, A. (2020). Eesti filmi kontrakultuur. Sirp, 8. mai, lk 14–15.

Dannar Leitmaa: „Kui otsida paralleele laiemast kinomaailmast, siis toob natuke üle tunni vältav „Õiglus“ esimesena keelele Tom Wiseau kurikuulsa teose „The Room“ või 70ndate kurikuulsa „Dolemite“ filmisaaga. Ilmselt on kõige otsesem sarnasus aga hoopis Aafrika kõige kuulsama filmimeka, Ugandas asuva Wakaliwoodiga, kus slummis paiknevas filmistuudios teevad kohalikud asjaarmastajatena pööraseid ja üle võlli põnevuskomöödiaid.“

Loe pikemalt:
https://elu.ohtuleht.ee/991215/koige-poorasema-eesti-filmi-autor-kusisin-helen-kopult-seksistseeni-aga-ainult-korra-rohkem-ei-julgenud
Leitmaa, D. (2020). Kõige pöörasema Eesti filmi autor: „Meie filmist räägitakse nii palju, see onn üllatus.“ Õhtuleht, 17. veebr, lk 12.

https://leht.postimees.ee/6846008/oiglus-selgeltnagija-sunnitas-kultusfilm
Ala, J. (2019). Selgeltnägija kultusfilm. Postimees, 10. dets, lk 21.

Film filmitegijatest

Andrei Liimets: "Vastukaaluna on tänavuse kõige vaimukama lühiloona [sarjast "Eesti lood" - toim] pakkuda maiuspala kõigile filmisõpradele. Paljud mäletavad ilmselt briti koomiku Ricky Gervaisi sarja „Statistid“ [„Extras“, Ricky Gervais, 2005–2007], kus kujutatakse tähesärast unistavate taustanäitlejate elu. Taavi Aruse „Õiglased“ räägib Eesti oma statistidest – neist, keda võib kohata kümnetes kodumaistes linateostes, ent keda tänaval iial ära ei tunne.

Ühel päeval otsustavad taustakangelased kogunenud erialased teadmised käiku panna ning nõnda asutakse tegema teoks omaenda filmiprojekti. Sellega muutub „Õiglased“ poole pealt sügisel linastunud, nüüdseks vaatamata linastuste pea täielikule puudumisele väikestviisi kultusteoseks kujunenud põneviku „Õiglus“ [„Õiglus“, Toomas Aria, 2019] tegemise videokroonikaks. Harrastus­näitlejate looming on professionaalsete standardite ja kõiksugu klassikaliste kriteeriumide järgi muidugi paras kitš, kuid Toomas Aria ja tema sõprade tegemisi on kõrvalt jälgida puhas lust. „Jube põnev, nagu Hollywood,“ nendib paneelmajade vahel võtetele ekselnud vanatädi."

Liimets, A. (2020). Eestlusest ja eestlastest siin- ja sealpool piiri [uued "Eesti lood"]. Sirp, 27. märts, lk 30–31.