Sinine (2020)

Film kuulub lühifilmide kassetti „Kadumise lühikursus“

Emilia Kõiv: „Teine film, Tõnis Pilli „Sinine“ on taas traditsioonilisemas vormis. Teadmata põhjustel haiglasse kiirustav mees (Priit Võigemast) sõidab kogemata otsa teele jooksnud naisele (Kristiina-Hortensia Port), kes on ilmselgelt juba enne kokkupõrget endast väljas olnud. Naine ei luba end haiglasse viia, seega sõidavadki kaks võõrast edasi eikuhugi, teadmata teineteise loo tagamaid. Lõpplahendus soojendab südant, niidiotsad tõmmatakse kokku ülima täpsusega. Laura Raua stsenaarium on kiiduväärselt detailne ja pakub rahuldust ka elupõlisele nokkijale – kui tiitrid hakkavad jooksma, küsige endalt näiteks, miks meespeategelane kordagi ei ropenda? Nagu „Kallid reisijadki“, jätab „Sinine“ näole naeratuse ja südamesse ühtekuuluvustunde – me ei tea kunagi, mis toimub meid ümbritsevate võõraste elus, olgem siis vähemalt üksteise vastu head.

„Kadumise lühikursus“ on järjekordne näide kodumaise kino tugevusest. Alati ei ole tarvis pooltteist tundi (või rohkematki, nagu viimasel ajal kombeks on saanud) – piisab 20 minutist, et luua tegelased ja maailm, mis vaatajale ka midagi ütlevad ja kuidagi hinge poevad. See, kui erinevad kõik viis filmi on, teeb terviku üksnes tugevamaks, ükski teos ei astu teisele kandadele. Ja lühikursuseks võib seda nimetada küll – kui kinosaalis lambid põlema löövad, on kadumine mingil määral omandanud uue tähenduse.“

Kõiv, E. (2023). „Kadumise lühikursus“ näitab taas kodumaise kino tugevust. Eesti päevaleht: LP, 6. apr, lk 46–47.