Luna Rossa (2024)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Olga ja Priit Pärnaga

„Luna rossa“ on uutmoodi tehnikas: siin võib näha mitmete juba tuttavate animatsioonitehnikate kokkupanu ja ka sisu plaanis oli tegu kollaažiga. Miks seda teed läksite?

Priit Pärn: Peab alustama sisust. Minu põhimõte, kui ma veel üksinda filme tegin, oli alati, et iga lugu väärib oma maailma. Tuleb arvestada sellega, milline on ühe või teise abstraktsiooni tase, kuivõrd lähedal on ta realismile. Selle filmi lugu algab tegelasest, kes jälgib turvakaamerate pilti. Reeglina on turvakaamera kusagil kõrgemal. Seega, kui jälgitav läheneb kaamerale, siis rakurss muutub: pea läheb suureks, jalad lühikeseks. Tavalise joonisfilmi animaatoril on seda teha võimatu ülesanne. Siis otsustasimegi kasutada motion capture süsteemi. Variante on mitmeid, näiteks võib tegelased ümbritseda kaameratega, aga meie panime näitlejatele selga anduritega trikood ja näitlejate liikumine salvestus arvutis. Näitlejate järgi tehti peategelaste tarvis 3D-nukud ja nende liigutused salvestati arvutisse. See pole sama, kui võtta näitleja liigutused videosse ja siis ümber joonistada. Meie meetod tähendab seda, et meil on salvestatud liikumine: võime panna nüüd kaamera ükskõik millisesse ruumipunkti ja vaadata tegelast kas ülevalt laest või laua alt kaameraga. Algselt oligi plaan, et monteerime filmi nukkude faasis ja siis joonistame ümber. Sellega tegelema hakates tuli muidugi palju üllatusi, ka negatiivseid, näiteks magnetväljad segasid. Nii et lõpliku montaaži tegime ikkagi alles siis, kui tegelased olid ümber joonistatud.

Sellist tehnikat ei ole meil vist Eestis varem kasutatud? Võib-olla mängufilmides, anima puhul aga mitte. 

Priit Pärn: Mängufilmides on kasutatud 3D-tehnikat.

Olga Pärn: Näiteks Steve Spielbergi „Tintini seiklused. Ükssarve saladus“⁵: motion capture, tehtud üldse spetsiifilise tehnikaga. See on muidugi Ameerika, meil pole sellist tehnikat animatsioonis seni kasutatud ei Skandinaavias ega Baltimaadel.

Priit Pärn: See tehnika kiirendab protsessi, tulemus võib aga olla üsna robustne. Meie soov oli muuta liikumine sujuvaks. Raha oli üsna napilt, kuid meil olid supernäitlejad VAT-teatrist: Karolin Jürise, Tanel Saar ja Ago Soots. Nemad täitsid füüsiliselt neid ülesandeid, mida peab kujutama tavaliselt joonisanimatsioonis. Animaator kujutab optimaalset liikumist. Näiteks, kui võtan kohvitassi laualt, siis mu käsi liigub sinna sujuvalt, ilma mingi nõksuta. Seda kujutist töödeldes avastasime, et sinna tulevad teatud vibratsioonid või väikesed vead sisse.

Olga Pärn: Ma arvan, et me tegelikult avastasime uue mooduse. See sisaldab nii animatsiooni kui ka mängufilmi ja teatri elemente. Meie arvates see eksperiment õnnestus. /---/

Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/hunt-ulub-punase-kuu-poole/
Karjatse, T. (2024). Hunt ulub punase kuu poole. Sirp, 8. nov, lk 10–11.

Loe ka:
https://kultuur.err.ee/1609486048/priit-parn-eesti-animatsioon-pole-praegu-arenemisvoimeline
Viilup, K. (2024). Priit Pärn: Eesti animatsioon pole praegu arenemisvõimeline [intervjuu Priit ja Olga Pärnaga kultuuriportaali intervjuusarjas "ID"]. ERR.ee, 13. okt.