Mare Tralla saladus (2022)

Filmist meedias

Andrei Liimets: „Tralla on aga sedavõrd kirju karakter, et paneb kogu filmi erinevalt sageli üsna sissepoole pööratud loomeinimeste portreedest elama ja hingama. Tema avameelsus on sedavõrd värskendav, et võib sarnaselt kunstniku töödega mõne vaataja ära ehmatada, kuid väärib seda enam tähelepanu. Või nagu väljendub üks intervjueeritutest, seksism on ühiskonnas niivõrd juurdunud, et isegi sellele viitamine ja universaalsete inimõiguste meenutamine võivad päädida radikaalsuse sildiga, millega eos arutelu tühistada.

Provotseerida ja end radikaalseks sildistada pole peljanud ka lavastaja Jõgeva, kes pälvis viis aastat tagasi küllaga tähelepanu ja kiitust, aga ka dokumentalistika-eetika alaseid vaidlusi oma raju debüüdiga „Armastus... “. Jõgeva saavutab samasuguse vahetuse ka siin ning Tralla on ilmselgelt usaldanud kaamera sinna, kus nii mõnelgi võiks privaatsuse kao pärast ebamugav hakata. Hoopis sügavama tähenduse saab seeläbi ka filmi esmapilgul kollasena mõjuv pealkiri.

Kõige värskendavam on pakutav aus pilt rahvusvaheliseltki tunnustust pälvinud kunstniku argielust. Parasjagu jookseb kinoekraanidel auhinnatud mängufilm „Kurbuse kolmnurk“, mille autor Ruben Östlund materdas kunstieliidi vaimset õõnsust oma eelmises satiiris „Ruut“. „Mare Tralla saladus“ kiikab glamuuri taha, tuues vaataja ette isiklikud vaimsed ja majanduslikud väljakutsed ning katsed oma läbielatut kunsti kaudu publikuni viia ning ühiskonna juurprobleeme kõnetada.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7620532/kinoekraanidel-kohtuvad-kaks-eesti-massajat
Liimets, A. (2022). Kinoekraanidel kohtuvad kaks Eesti mässajat [filmidest „Keelemässaja. Mati Hint“ ja „Mare Tralla saladus“]. Postimees, 6. okt, lk 17.

Katrin Kivimaa: „Režissöör Sandra Jõgeva on väga hästi ära tabanud, et Tralla puhul on tema olemine, väljapoole esitletav persoon ja sisemaailm nii tugevalt seotud tema kunstiloominguga, et Tralla teostele tuleb filmis anda keskne koht. Tema video- ja multimeediateosed mõjutavad muu hulgas dokfilmi mõningaid esteetilisi otsuseid – nii visuaalseid lahendusi kui ka muusikavalikut, mis muidu võib veidi arusaamatuks jääda. Siinkohal tuleb märkida, et portreteeritud kunstnik ei jäänud mitme valikuga siiski rahule, mis kõneleb ühelt poolt kahe jõulise loovisiksuse visioonide kokkupõrkest kui ka portreefilmi tegemise võimumehaanikast ja keerukusest.

Mare Tralla eri perioodide loomingu kasutamisel ei ole filmis ainult kunstilooline tähtsus, vaid mitmel juhul piiritlevad need filminarratiivi sees teemaplokke või alapeatükke – liikumist avaliku elu persooni esitlemise juurest elu tavalise kulgemise ja lõpuks ka väga isikliku ja traumaatilise minevikusündmuse juurde, mida kunstnik käsitles oma viimasel Eesti näitusel Pärnu vanglas 2021. aasta suvel. „Enne ja pärast“ on esimene kord, kus meie kujutavas kunstis julgeb keegi nii ausalt omaenda kogemuse põhjal puudutada lapse seksuaalse ärakasutamise traumat. Selle filmipeatüki emotsionaalne register on enesestmõistetavalt täiesti teistsugune kui filmi alguskaadrid ning kõnetab vaatajat täiesti teisel viisil. Seda osa filmist, kus kunstnik sellest kogemusest räägib, ei ole just kerge vaadata – ja ei peagi olema. /---/
Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/katse-avada-mare-tralla-saladuselaegast/
Kivimaa, K. (2022). Katse avada Mare Tralla saladuselaegast. Sirp, 14. okt, lk 22–23.

Filmis kasutatud ERRi arhiivi saated:

“Ringvaade suvel” (2019),

“JAEI” (1994-1995),

“Mood” (1994),

“Ars et vita: Skandaalid” (1996).

Filmis kasutatud Mare Tralla teosed:

“Mitte mingisugune “aga” ei ole vabandis seksismile” (2019),

“Breaking The Illusion(s)” (1993),

“Paks laps, ilus laps” (2010),

“Freedom To Speech” (2018),

“We Still Have Chickens To Pluck” (2018),

“Second-Hand Lovestories” (1995),

“eyeBlimp” (1999),

“Plovdiv (2001),

“Vildid” (2000),

“Kui eesti talunik kohtub vene kaevuriga või kui vene kaevur kohtub eesti talunikuga (2008),

“Hull armastus” (2011),

isiknäitus “Enne ja pärast (2021).