Muusika, mida ma veel ei tea (2021)

Filmist meedias

Hendrik Alla: „Režissöör Aleksandr Heifetsi film „Muusika, mida ma veel ei tea“ on pooletunnine portree melomaanist ning vinüülplaadipoe Psühhoteek hingest Ahto Külvetist. Heifets räägib oma sissejuhatuses, et plaanis teha filmi Tartust kui analooglinnast, kuid keskendus lõpuks Külvetile, kes ongi mõnusalt pehme, karune ja üleni analoogne.

Niisuguse käsitluse jaoks on filmi subjekt lausa loodud: mõnusalt pehme ja karvane nagu kaisukaru. Mõnusalt karvane on ka Tonar Banana helipea, mille Külvet filmi alguses plaadivakku ajab. Olles küll Psühhoteegi klient olnud (seda nii lahtiütluse korras), ei tunne ma Külvetit piisavalt, et otsustada, kas lapselik rõõm kellegi plaadikuhjast Mongoolia muusika seitsmetollise leidmisel oli läbinisti siiras või lisas sellele värvi kaamerast põhjustatud edevus. Objektiivi end ajakirjanduses psühhovisionääriks nimetanud kangelane ei karda ja laseb selle meelsasti endale üsna lähedale, sest see annab ju võimaluse oma maailmavaadet levitada.

Päikeselises toonis filmi tempo käib maha vaid siis, kui minnakse koos Külvetiga ekspeditsioonile Lätti, et rüüstata sealsete vinüülifanaatikute poode. Eriti minoorseks muutub toon siis, kui uuritav ei suuda oma setiga tabada mingi Läti muusikafestivali publiku maitset, kuhu ta on plaate keerutama sattunud.

Külveti, nagu ka paljude teiste andunud harrastajate puhul tekib küsimus, kuivõrd nad armastavad muusikat ja kui tähtis on neile võimalus hoopis asju omada. Antud juhul plaate, millele muusika salvestatud, mida haruldasemaid, seda parem. Dokk „Muusika, mida ma veel ei tea“ andis siinkirjutavale melomaanile võimaluse oma hingepõhja vaadata, et seal avanevale siis jälle silmakirjalikkuse kardin ette tõmmata..“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7153226/rase-naine-otsib-prugikastist-toitu
Alla, H. (2021). Rase naine otsib prügikastist toitu [„Eesti lugude“ 18. hooaja neli esimest filmi: Anna Hintsi „Homme saabub paradiis“, Meelis Muhu „Kasuemad“, Kaupo Kruusiaugu „Murust“ ja Aleksandr Heifetsi „Muusika, mida ma veel ei tea“]. Postimees, 12. jaan, lk 18–19.

Aleksander Metsamärt: „Heifets on suutnud oma subjektis vaimustavalt tabada teatava töise mugavustsooni. Filmist paistab meile mees, kelle jaoks pole plaadid, unustusse vajunud muusika ja selle jagamine vaid eesmärk, vaid ka omalaadne kookon. Ahto isegi ühel hetkel kirub oma tööd: „Mingi mees helistab mulle Saksamaalt pühapäeva õhtul ja küsib, milline on Eesti haruldaseim vinüülplaat? … Jumal, ma tahaks kõige muuga tegeleda kui vinüülplaatidega.“ Kuigi filmis on peale Külveti vinüülidele pühendumuse esitamise seda ka ülendatud, peegeldab see tema üksindust, mille toob endaga kirglik andumus. Oma muusikakookonist liblikana välja lennata pole Ahtole alati kerge ettevõtmine.

Külvet sõidab filmis ühel hetkel Lätti, et seal muusikafestivalil plaate mängida. „Ma pole väga festivaliinimene,“ tunnistab ta pooleldi häbelikult. Samuti keerutab ta plaate Anne Veski näituse avamisel. Mõlemas olukorras mõjub ta eksistentsiaalse auguna. Armastus, mille ta on kinkinud plaatidele ja muusikale, ei leia kummagi publiku hulgas seda tagasisidet, mida see vääriks. Kõige nauditavama plaadikeerutamisena mõjuvad tänavaesinemised Tartus, kus pidutsemise või omavahel lävimise asemel naudib publik lihtsalt seda erilisust. Omal kombel peegeldavad „Muusika, mida ma veel ei tea“ ja Ahto Külvet protestantlikku arusaama tööst kui jumala armust ja tõelisest teenimisest.“

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/hoolest-ja-armust/
Metsamärt, A. (2021). Hoolest ja armust [„Eesti lugude“ 18. hooaja neli esimest filmi: Anna Hintsi „Homme saabub paradiis“, Meelis Muhu „Kasuemad“, Kaupo Kruusiaugu „Murust“ ja Aleksandr Heifetsi „Muusika, mida ma veel ei tea“]. Sirp, 15. jaan, lk 36–37.