Kelly – kellegi teise unistus (2024)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Kelly Sildaru ja režissöör Helen Lõhmusega

Helen Lõhmus, olete koos Leana Jaluksega juba pikalt selle dokumentaalfilmi kallal töötanud. Mis oli käivitav tõuge, et Kelly lugu ekraanile tuua?

Lõhmus: Filmiga tegid algust meie Prantsuse partnerid. Nad hakkasid Kellyt jälgima 2016. aastal teadmisega, et tahavad filmi teha. Prantsuse partner David Lacote on rääkinud, kuidas mäletab kaheksa-aastast Kellyt mäel. David ütles, et tema süda on Kellyga, sest Kelly on nii armas ja pisike tüdruk, temas võis näha säravat talenti. Meie poole pöördusid prantslased aastal 2018. Esialgu pidime ainult filmi lõpuni toimetama. Siis võtsingi ühendust Kellyga, et tutvustada endid kui Eesti partnereid ja selgitada, et hakkame vaikselt montaaži tegema. Kelly kostis, et tegelikult võiks kogu loo ära rääkida.

Sildaru: Sain aru, et film ei saa ilmuda sellisel kujul, nagu prantslased olid alustanud. Lugu ei olnud enam see, et meil on tore superperekond. Ei tundunud õiglane lasta filmil välja tulla sellisena, nagu ta algselt oli plaanitud.

/---/

Tõnis Sildaru ei olnud ka nõus filmis osalema. Kui palju püüdsite Tõnist kaasata?

Lõhmus: Korduvalt kirjutasime, oleme korduvalt temaga ka telefoni teel rääkinud. Kutsusime teda kommentaare andma. Ühel hetkel meile pakuti, et me intervjueeriksime Henryt, aga me ei tahtnud temalt keerulisi küsimusi küsida, sest toona oli tegemist alaealisega. Ja Tõnis keeldus. Aga ma arvan, et kui inimesed filmi ära näevad, siis ma ei tea, kas palju küsimusi enam on.

/---/

Kui hakkasite seda filmi tegema ja Kelly ellu süvenesite, siis millised valupunkte tema loos kohe leidsite?

Lõhmus: Kui saime prantslastelt alguses materjali kätte, mõtlesime õhkkonna ja jutu peale, et oot, mis siin toimub? Nägime, et mingi kala seal on, aga ei suutnud näppu peale panna, et mis. Meilegi ei julgenud Kelly kohe kõike ära rääkida, meil pidi samm-sammult tekkima usaldus.

Kuna ma ise ei ole spordipsühholoog ega sportlane, vaid filmitegija, läks meil Leanaga kuus kuud kindlasti, kui kütsime läbi raamatuid ja teadusartikleid, rääkisime erinevate spordipsühholoogidega, selle taga oli tohutu uurimistöö. Sellest tuli otsus, et peame teemast rääkima laiemalt, et see ei jääks lihtsalt Kelly sõnaks kogu ülejäänud maailma vastu. Sellest tuli otsus kaasata filmi nii palju tegelasi: tahtsime näidata, et teema on tegelikult laiem. /---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/8120833/intervjuu-kelly-sildaru-portreefilmist-lugu-muutus-sest-meil-polnud-enam-superpere
Sauter, R. (2024). Kelly Sildaru: tean omast käest, kui manipuleeriv mu isa on. Postimees, 24. okt, lk 16.

Loe ka filmi kolmest versioonist:
Hotellitoast OM-võiduni, haiglavoodist tippu või isa survel ...
Kalvet, M. (2024). Hotellitoast OM-võiduni, haiglavoodist tippu või isa survel maailma parimaks. Kelly Sildaru kolm lugu. Eesti Päevaleht: LP, 25. okt, lk 48–50, ill.

Arvamusi filmist

Ralf Sauter: „Samavõrd oluline ülesanne filmile oleks paigutada Sildaru lugu laiemasse konteksti, näitamaks noorte sportlaste ekspluateerimist ning vaimse vägivallani küündivaid kontrollsuhteid, mis võivad tekkida treeneri ja veel kasvava sportlase vahel. Selles valguses ilmub „Kelly. Kellegi teise unistus“ ju soodsal hetkel: viimasel ajal on palju arutelusid tekitanud nii iluuisutamistreeneri Anna Levandi väidetav terror kui ka Joel Juhi tantsukoolis JJ-Street valitsev hirmukultuur. Nende uudiste valguses on esile kerkinud küsimus: millal ületab treener piirid ning muutub türanniks?

Just selle küsimusega režissöörid Leana Jalukse ja Helen Lõhmus filmiga „Kelly. Kellegi teise unistus“ tegelevadki, portreteerides Sildarut kui vägivaldsusele kaldunud treenerist isa ohvrit ja pere rahamasinat ning näidates seeläbi, kuidas sellises vaimus kasvatus noore sportlase psüühikale mõjub. Seda enam, et Sildaru treeneriks hakkas algusest peale isa.

Teemat lahkama on filmis kutsutud spordipsühholoogid ja ka füsioterapeudid, kes oma töös keskenduvad nii sportlaste väärkohtlemisele kui ka sellest tekkivatele vigastustele. Et nendesse küsimustesse süvenetakse näitlikult Sildaru loo kaudu, kõlavad filmis mõistagi intervjuud ka Sildaru lähedastega, sealhulgas tema kullast südamega mänedžer, ema kui ka sõbranna. Kõige selle juures jääb „Kelly. Kellegi teise unistus“ portreedokumentaalina kummaliselt ebaisiklikuks, justkui oleks filmitegijatel olnud Sildarule endale piiratud ligipääs.

Jah, see on tore, et filmis leidub ka Zoomi teel tehtud intervjuusid välismaa spordipsühholoogiga, kes profileerib Kelly suhet oma isaga ning selgitab spordimaailmas tekkivaid võimudünaamikaid, kuid arvestades Kelly selget valmisolekut oma lugu rääkida, jääb selgusetuks, miks film Sildarule endale nii vähe sõna annab. Eriti silmas pidades, et portreefilm on tehtud selge empaatiaga Sildaru suhtes, tahab valgustada väärkohtlemist spordis ning kritiseerib ka edukultust, mis Sildarude pere lõhkemisele lihtsalt kaasa aitas. Aga kui Kellyt portreteeritakse filmis ohvrina, peaks ta saama oma kasvamislugu rääkida ka ise, oma sõnadega.

Paraku räägivad siin Kellyst kõik peale Kelly enda. Filmis käiakse mugavalt arhiivimaterjalide kaudu üle Sildaru karjäär, vaadatakse tagasi tekkinud vigastustele, meenutatakse lahti murdmist isast, aga küsimus, mida Sildaru ise kõige selle valguses tunneb, jääb kõrvalseisjatega läbi viidud intervjuude kõrval vastamata. Kuulda ohvri kogemustest kõrvalseisja passiivsest vaatenurgast on raske.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/8120058/arvustus-poolik-portreefilm-ehk-kelly-kellegi-teise-lugu
Sauter, R. (2024). Poolik portreefilm ehk „Kelly. Kellegi teise lugu“. Postimees, 23. okt, lk 17.

Eigo Kaljurand: „Poolikuks ja korralikult lahti rääkimata jäävad teisedki teemad. Kõrvalseisjatele tundus, et isa Tõnis elas Kelly kaudu oma olümpiaunistust. Sellele vihjab ka filmi pealkiri. Samal ajal tõdeb Kelly, et olümpiamedali võitmine oli tema enda unistus. Kelle oma siis? Filmis visatakse õhku mõte, et sportlast ei tee treener, vaid sportlane teeb ennast ise. Mida arvab sellest Kelly? Kohati tundub peategelase tagaplaanile jäämine sihilik – isegi kui Kelly istub kaadris koos sõbranna või emaga, räägitakse temast üle.

Vaieldamatult on filmi kõige mõjusam ja rusuvam osa ühe perekonna lagunemise ja perepea vaimse vägivalla peatükk. Ühest küljest on see ainus teema, mille puhul Kelly saab ennast natuke rohkem avada ja juhtunut enda vaatest meenutada. Dokumentaalfilmi ehk kõige meeldejäävam tegelane ja leid on hoopis tema endine mänedžer Michael Spencer. Ameeriklane meenutab koledaid sündmusi, seni avalikkusele teadmata päästeoperatsiooni ning tõdeb lõpetuseks, et ta tahaks Tõnisele vastu hambaid anda.

/---/

Kellyst hakati dokumentaalfilmi tegema 2016. aastal, mis on korraga hea ja halb. Visuaalselt on loo jutustamiseks rohkelt põnevat videomaterjali ja rääkivate inimeste ring lai. Teisalt hajub teema fookus nagu kaks kuupmeetrit lund kevadises pargis ja pooleteist tunniga tahetakse avada mitmekülgse loo iga tahk. Selles ajaraamistikus on ilmselgelt tegu liiga suure ampsuga.

Kuid see pole peamine mure. Me saame teada, kuidas nägid isa ja tütre esiletõusu ja nende suhete lagunemist teised sportlased, ajakirjanik, treener, sõbranna ning Eesti olümpiakomitee töötaja. Me saame teada, mida arvavad spordiväljal toimuvast laste piitsutamisest ning edukultusest füsioterapeudid, psühholoogid ja mänedžer. Me saame teada, et üks pere läks vaimse vägivalla pärast väga koledalt katki.

Kõrvalseisjate hinnang võiks dokumentaalfilmis anda konteksti, raamistiku ja valgusvihu, mille sisse astub peategelane. Reaalsuses saab aga meeletult vähe teada, mida arvab juhtunust Kelly, sest Kellyst räägivad kõik peale tema enda. Kui Kelly arengut jäi varjutama mure, et tema häält ja arvamust on vähe kuulda, siis paradoksaalselt juhtus sama temast rääkivas filmis.“

Arvustuse täistekst:
„Kelly. Kellegi teise unistus“. Film, kus Kelly Sildarust ...
Kaljurand, E. (2024). „Kelly. Kellegi teise unistus“. Film, kus Kelly Sildarust räägivad kõik peale tema enda. Eesti Päevaleht: LP, 25. okt, lk 47.

Kaarel Kuurmaa: „„Anett“ ja „Kelly – kellegi teise lugu“ ei anna sporti tundvale inimesele sisuliselt midagi uut, kuid koos vaadates pakuvad nad halastamatult ausa pildi tippspordi tumedamast poolest, millest inimesed võiksid rohkem teadlikud olla. Kui tavaliselt oodatakse spordifilmilt teatavat inspiratiivsust, siis need filmid mõjuvad nii eraldi kui ka üheskoos pigem hoiatusfilmidena, mille lipukirjal mõte: olge ettevaatlikud oma sportlike unistustega, sest sel teekonnal on valu ja kannatust rohkem, kui me arvata oskame.“

Arvustuse täistekst:
Kuurmaa, K. (2024). Anett ja Kelly, kes te olete? [filmidest „Anett“ ja „Kelly – kellegi teise unistus“]. Sirp, 8. nov, lk 8–9.