Päikeseaeg (2023)
Huviinfo
Filmi saamisloost
Katkeid intervjuudest Liis Nimikuga
Kaspar Viilup: Kuidas teie võttepäevad välja nägid? Te filmisite filmilindile, nii et väga palju raisata vist ei saanud?
Liis Nimik: Hommikul helistasin tegelastele, et tere, mis sa täna teed. Läksime kohale ja hakkasime enamasti kaadrit otsima. Kuna hommikust õhtuni filmida ei saanud, siis pidime tegema suuri valikuid ning seetõttu otsisimegi kaadrit väga pikalt, vahel filmisime päevas ainult ühe kaadri. Vahel panime kaamera püsti, aga käima ei pannud. Siis ootasime, et millal elu hakkaks kaamera ees käima. See oli hästi peen protsess.
Näiteks külakoosolek. Panime kaamera püsti, ootasime ja ootasime mingi tund aega. Erik ütles, et otsusta ise, vaata, millal tahad filmida. Siis tundsin järsku, et nüüd: filmisin umbes minut aega ära ja siis 30 sekundit hiljem sai koosolek läbi.
Lisaks on filmis üks vestlus: naine hakkab rääkima puid keldrisse viskava mehega. Filmisime lihtsalt seda meest, kui järsku tuli kuskilt taevast hääl. Ma ei tea, kes see naine oli, ega näinud teda kunagi, aga ühel hetkel taipasin, et vestlus läheb väga heaks, sellesse tekib tõus ja struktuur. Kartsin väga, et see naine hakkab meiega rääkima ja rikub asja ära. Keerasin kogu olukorrale selja, aga ta ei hakanudki meiega rääkima, pani akna kinni ja läks ära. Saime kätte imelise vestluse midagi selleks tegemata.
Selliseid ootamatuid hetki tekkis alguses väga hästi, kui filmilint ja tegelased olid veel „süütud“, aga hiljem vähem. Mingil ajal tekkis aga sisemine kriis, sest tahaks selliseid imesid veel, aga enam neid ei anta.
Kui palju sa pidid nende imede jaoks inimesi kaameraga harjutama? Kui keeruline protsess see oli?
Ma neid kaameraga nii palju ei harjutanudki, rohkem iseendaga. Ma käisin neil palju külas ja rääkisin filmi filosoofilisest tagaplaanist. Kaameraga harjutamine oligi pigem see, mis hakkas lõpuks orgaanikat ära võtma, sest kõik muutus liiga tavaliseks. Esimestel kordadel, kui filmikaamera käima pandi, olid kõigil antennid püsti. Tekib meeletu kohalolu, ruumis tekib eriline atmosfäär.
Millest see tuli, et otsustasite „Päikeseaja“ üles võtta filmilindile?
See tuli teemast: inimene ja loodus, kaos ja kord. Me võtsime esimese päeva paralleelselt digikaameraga, aga kui materjal laborist tuli, siis oli täiesti selge, et me ei saa seda teemat digis üles võtta, sest kaos peab kuidagi ka pildis sees olema. Muidu ei ole atmosfäär päris, kui ta on juba ühtedeks ja nullideks arvutatud.
/---/
Kui ma ise „Päikeseaega“ vaatan, siis tundub mulle kogu aeg, et muusikal on väga oluline roll, aga tiitrites pole heliloojat välja toodud. Miks nii?
Ma läksin helirežissööri juurde ja ütlesin, et muusikat mina ei taha. Seda teevad ainult filmi tegelased. Ta võttis seda väga sõna-sõnalt ja kinnitas, et muusikat ei tule, aga nihverdas ikkagi muusika sisse, lubamata end lõpuni heliloojaks nimetada. Talle on see ikkagi helirežii, sest need on helid, mille ta on sinna kokku kogunud, ta ei ole neid loonud. Ma ütleks, et see on väga piiripealne asi.
Mainisid ka, et tegelased mängivad filmis pille. Kas sa läksid seda ise otsima või see tuli loomulikult?
See on see kiht „Päikeseajast“, miks ma tahan millalgi jälle filmi teha. Mul ei olnud õrna aimugi, et selline asi hakkab juhtuma, aga hakkas, ja kõigi tegelastega. Kõigil, kes olid looduse keskel, tekkis ühel hetkel eneseväljendusvajadus. Siit saab nii palju õppida selle kohta, kuidas me üldse inimestena toimime. Milline on looduse roll inspiratsiooni tulemisel meisse? Mis juhtub, kui kontakt loodusega katkeb? Selles asjas on film minust targem. Mul on selle üle kõige suurem heameel, et muusikaliin ise filmi tuli. See paneb mind tahtma taas kogeda tunnet, et film on minust targem. Ei ole mõtet filmi teha, kui tead algusest peale, mida teed.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kuidas-puuda-tunne-filmilindile/
Viilup, K. (2023). Kuidas püüda tunne filmilindile? Sirp, 6. okt, lk 8–9.
Ralf Sauter: Filmis kujutatud inimesed, kes Eesti äärealadel looduses elavad, jäävad üsna anonüümseks. Kuidas sa need inimesed leidsid?
Liis Nimik: Me otsisime neid sellise ambivalentse kategooria järgi nagu ükskõiksus. Juhindusime selle sõna kõige ilusamast tähendusest, tahtes filmi inimesi, kellest paistaks välja, et nad elavad ühes kõiksuses oma elukeskkonnaga. Meil oli terve ekspeditsioonide suvi Saaremaal ja Setomaal. Juhtus ka nii, et lihtsalt sõitsime puhtalt intuitsiooni najal kellegi õue peale, lootuses sobivat tegelaskuju leida.
Nad on tavalised inimesed, kes elavad ääremaal, ajavad oma asja, teevad rituaalselt igapäevaseid toimetusi. Mulle tundub, et nad kõik on selle elu väga teadlikult valinud. Teades nende tausta, ma ei kujuta ette, et keegi neist oleks sunnitud maal elama, sellise eluviisi juures on see ükskõiksus üks peamine toetuspunkt. See manifesteerub mingis leppimises selle rütmiga, millele nad eluga looduses alluvad, sellega, et nad ei ole kõikvõimsad. Samas on nad tänu sellele leppimisele leidnud oma sisemaailmas rahu.
/---/
Kuidas mitu aastat looduses filmi tegemine su enda loomingulisust mõjutas?
Ma õppisin palju filmilindiga töötamise kohta, ettevalmistuse, planeerimise ja siis sellest lahtilaskmise kohta. Olin varem monteerinud paarkümmend lühifilmi, teinud kolm filmi «Eesti lugude» sarjas, monteerinud neli täispikka filmi. Justkui teadsin filmi läbi ja lõhki, aga võttel filmilindi kasutamine sundis mind elu usaldama täiesti uuel moel. Ma ei saanud filmirulle raisata ja pidin olema väga täpne selles, mida teen.
Ometi ma ei teadnud, mida elu toob, nii et mul ei jäänud muud üle kui elu juhuslikkust lihtsalt usaldada. Tihtilugu me lihtsalt liikusime looduses ringi ja otsisime kaadrit. Kui kaadri leidsime, siis ei hakanud kohe filmima, vaid ootasime, millal elu sinna sisse tuleb. Filmis on üks kaader, mida me nimetasime «karukaadriks» – üks staatiline looduskaader, kuhu pidi plaani järgi sisse astuma karu. Aga kahjuks ta seekord ei tulnud. (Naerdes.)
Kui dokfilmi tegemine taandub elu ja eriti looduse juhuslikkusele, siis kui palju on võimalik lõpptulemust üldse ette näha?
Esteetika täpsust – seda, millised kaadrikompositsioonid konkreetsesse filmi kuuluvad – õppisin ma Veiko Õunpuu filme monteerides. Tänu sellele teadsin võtete ajal, millises esteetilises võtmes mu film on. Päris alguses tuli natuke segadusi ette, aga vähemalt teadsin kohe, et soovin ausaid, staatilisi, ilma esiplaanita vaatavaid kaadreid. Lõpuks saime kokku üheksa tundi materjali.
Ma olen märganud, et inimesed on praegu nii harjunud ühtlaadi dramaturgiaga. Olen ka ise kogenud seda, et lähen vaatama filmi mingist inimesest, kes lahendab kõik oma probleemid, ja tunnen ennast pärast korraks hästi. Sellest saab väikese rahulduse, aga see rahuldus kestab nii lühikest aega. Enda filmi tehes otsisin seda sügavamat tunnet nii meeleheitlikult taga, et unustasin narratiivi üldse ära ja isegi ei tegelenud sellega. Loodan, et võib-olla seetõttu jääb tunne filmist pikemaks ajaks vaatajasse sisse.
Olen enda puhul märganud, et kuna filmi tegelased, kellega ma väga palju aega koos veetsin, praktiseerivad askeesi, ei käi väga poes ega osta asju, vaid kulgevad vaikselt oma ilmas, siis on ka minu tarbimisharjumused muutunud. Tunnetan, et mus on tänu nendele mingit laadi tarbimisrahu, mis on värskendav tänapäevases tarbimissurves, mille all me kõik lookas oleme.
Intervjuu täistekst:
INTERVJUU Liis Nimik: mu film sündis tundest, mis lapsena ...
Sauter, R. (2023). Liis Nimik: mu film sündis tundest, mis lapsena kasvades oli. Postimees, 11. okt, lk 16.
Helena Aadli: Aga mis filosoofia „Päikeseaja” taga on?
Mõjutusi on üksjagu. Budism ja soome-ugri maailm on tugevalt kohal. Mingite kunstnike sügavad essentsid on olnud minuga kommunikatsioonis. Doris Kareva Ööülikooli loeng „Olemise kõla” oli filmi tehes väga oluline. Lugesime palju Uku Masingut, Ernst Ennot, Hasso Krulli. Krulli „Tänapäeva askees” andis mulle montaaži ajal palju jõudu. Mainiksin ka soome fotograafi Pentti Sammallahtit, kelle piltides on alati sees juhus. Maalikunstnik Niko Pirosmani naivism, ausus ja julgus teha seda, mis ta seest välja tuleb, olid mulle suureks toeks ja võimaldasid aru saada, et võin kogu pretensioonikuse kõrvale jätta.
Heli vallas nägin üht colombia filmi, kus oli meeletult hea heli. Mõtlesin, et tahaks heliga „Päikeseaega” seda loodusrahvaste ühist vaimu tuua. Selle helirežissööriga ma kahjuks koostööd teha ei saanud, aga elu tõi mu teele Mehhikost pärit Israel Bañuelose, kes lõi „Päikeseaja” helimaailma, ja tema kaudu tuli see vaib väga võimsalt filmi sisse. Israel keeldus ennast heliloojaks nimetamast, sest ta komponeeris kõik muusikana mõjuva loodushelidest. Olen ise käinud Siberis hantide juures ekspeditsioonil ja väga isiklikult tajunud, kuidas see loodusrahvaste filosoofia globaalselt toimib. See on see, mille me kõik ära tunneme, ükskõik kus me elame.
Intervjuu täistekst:
https://www.muurileht.ee/filmi-ma-tegemata-jatta-ei-saa-intervjuu-liis-nimikuga/
Aadli, H. (2023). „Filmi ma tegemata jätta ei saa.” [Intervjuu Liis Nimikuga]. Müürileht, nr 134, 6. november.
Vaata ka:
https://www.temuki.ee/archives/9217
Tomberg, D. (2024). Vastab Liis Nimik. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 4–22
ERR: https://kultuur.err.ee/1609120673/liis-nimik-tahtsin-et-paikeseaja-kaasrezissoor-oleks-juhus
Arvamusi filmist
Liis Seljamaa: „Lapsed ongi minu jaoks selle filmi staarid, kelle tegutsemist ja omavahelist arutlemist oleks tahtnud isegi rohkem näha. Küsisin lausa järele, kas ehk ei olnud autoril alguses mõtet nendest peategelasi teha, aga Nimiku eesmärk olnud siiski näidata eri generatsioonide elu. Aga ta möönis, et väikesed tegelased on kütkestavad. /---/
Tuli on üks filmi läbivaid teemasid. Ilma elava tuleta ei saa inimene hakkama, on vaja soojust ja valgust ja seda „miskit“, mis küdeva ahju suust vastu vaatab ja paneb meid mõtlikult leeke silmitsema. Ühest küljest on see nagu vajadus ja kohustus, teisalt isegi privileeg, mida ahjuta majas elades nautida ei saa. Päris romantiline kohe.
Muusika on samuti filmi läbiv teema. Nimikule endalegi olevat tulnud üllatusena, kui paljud tema loo tegelased võtsid vahel mingi instrumendi välja nagu põõsast klaveri ja lõid loo lahti. Minu arvates sobis see naturaalselt kokku tulega, umbes et mis siin ikka, soojendame tule paistel varbaid ja tõmbame samal ajal lõõtsa. See kinnistab mingil moel ka seda kujundit, et vanasti olnudki igas peres vähemalt mingi pill ja keegi, kes seda mängida oskas. /---/
Ühest, minu jaoks veidi kontekstivälisest stseenist, peaksin veel rääkima. Kui muidu on „Päikeseaeg“ väga pildikeskne, ilma tekstita film, siis korraks võetakse ühes külakeskuses tuurid üles. Autor ise nimetas seda stseeni mõnes mõttes omaenda filmi koodi murdmiseks. Mis juhtub, kui muidu üksi olevad inimesed mingil põhjusel kokku saavad, et „inimeste asju“ arutada? Ega seal muud juhtugi, tehakse natuke valjemat häält ja minnakse siis jälle laiali – looduse rüppe vaikima.
Liis Nimiku täispikk debüüt „Päikeseaeg“ on üks pikk ja aeglane kulgemine läbi nelja aastaaja. Arvan, et kui Tõnu Õnnepalu filme teeks, siis justnimelt selliseid: vaatan aknast välja ja näitan, mis sealt paistab. Iga päev ei olegi midagi huvitavat näha, aga pikas perspektiivis on see päris mõnus elu.“
Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120238174/arvustus-paikeseaeg-iga-paev-midagi-huvitavat-ei-juhtu-kuid-pikas-perspektiivis-paris-monus-elu
Seljamaa, L. (2023). „Päikeseaeg“. Pikas perspektiivis päris mõnus elu. Eesti Päevaleht, 10. okt, lk 12.
Johannes Lõhmus: „Film tõestab edukalt, kuidas filmikeel pääseb mõjule tänu sellele, et visuaalsetele tähistajatele ning karakteritele jäetakse aega ega seletata ülemäära. Inimesed teeb ekraanil sümpaatseks nende ausus ja toimekus. Igaüks nokitseb millegi kallal või teenib lihtsalt oma igapäevast leiba, aga ilma paatosliku hädata, vaid pigem eesmärgiga enne õhtut tööga valmis saada. See on valget aega ja looduslikku loomulikkust ülistav film, mis näitab pimeda perioodi saabumisel kätte suuna harmoonilisema maailmapildi tekkeks, hoov on üksteist vastastikku kasvatavaid naabrilapsi täis ning tõusev päike peidab endas võimalust järgmise pisikese detailikese tundma õppimiseks elu malelaual. Linnalapse väljapääsupilet kiirustamise ringrajalt maha tulemiseks ja endale võetud kohustustes korrektiivide tegemiseks ning meeldetuletus, et maksab saatusele tänulik olla, kui tead täpselt, kuhu ilmakaarde või kui kaugele jääb alati kodune maakoht.“
Arvustuse täistekst:
Aasta oodatumaid dokumentaale „Päikeseaeg“ on avastusretk ...
Lõhmus, J. (2023). Dokumentaal „Päikeseaeg“ on avastusretk piirialade peidukatesse. Eesti Ekspress: Areen, 11. okt, lk 61.
Kaarel Kuurmaa: „Pikk valmimine pole kindlasti väärtus omaette, mida eriliselt hindama või esile tõstma peaks, aga „Päikeseaja“ väärikalt vahendatud maailmas on lihtsalt väga hea olla ning see on tänu ja kiitust vääriv. Mingi rütm ja vorm viivad maailma, mis on ühtaegu nii väga tuttav kui ka kauge. Selle tingib peen kinematograafiline nihestatus – emotsionaalsel tasandil nagu näeksime midagi elavat ja ehedat oma silme ees sündimas, kuigi tegelikult on see aastaid varem toimunud ja salvestatud. „Päikeseajas“ on saavutatud lummav realistliku argisuse ja muinasjutulise abstraktsuse kombinatsioon. Justkui oleks sattunud haldjariiki, kus inimesed (või inimese välimuse taha peitunud olendid?) ajavad mingeid omi asju, millest peaaegu saab aru, aga nagu ei saa kah. Säärane õrn ja unikaalne, justkui midagi loitsiv õhkkond, mille sarnast Eesti filmiloos ei meenugi. Võib-olla midagi lähedast leidub ehk Jaan Toominga ja Virve Aruoja „Värvilistes unenägudes“ (1974) või Veiko Õunpuu „Rouklis“, kuid professionaalsete näitlejate ja suure meeskonnaga on veel raskem saavutada säärast poeetilist juhuslikkust ning vaba voolamist, mida on võimaldanud Nimiku filmi nimetute tegelaste toimetamine. Üks „Päikeseaja“ lähimaid filmisugulasi meenub hoopis kaugelt üle lahe. RaMell Rossi 2019. aastal Oscarile nomineeritud „Hale’i maakond hommikul, õhtul“2, kus kasutatakse samuti unenäolist nihestatust ja kolme vaatuse dramaturgiast lahti lasknud vaba teadvuse voogamist. Loomulikult on säärane transtsendentaalne filmikunst ka kergesti rünnatav, kuna siin puudub keskne dramaturgiline konflikt või suurt ülesannet lahendav peategelane. Justkui pole probleemi ega selle lahendajat. Mis aga on: filmikunst oma suveräänses terviklikkuses. Ja see on väga hinnaline (vaatamata sellele, et filmide nime all maetakse meid eri meediumide kaudu lugematu hulga teoste alla), väga harva sündiv kunst. Siinkohal peab väikesest filmimeeskonnast peale operaator Erik Põllumaa veel eraldi esile tõstma ka Israel Bañuelose ülimalt tundlikku helirežiid, mis sulatab kokku tehnilised ja looduslikud helid ning kannab seda filmi esmapilgul pea märkamatu kohaloluga. Seejuures on arusaamatu, miks nii kandvas rollis inimest pole nimetatud selle filmi heliloojaks, aga ju on tahetud lasta loodusel olla helide looja.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/rahu-lootuses-aegluse-ulistuseks-paikese-ootuses/
Kuurmaa, K. (2023). Rahu lootuses, aegluse ülistuseks, päikese ootuses. Sirp, 13. okt, lk 22–23.
Andrei Liimets: „Paljud meist on sellisest maailmast ammugi välja kasvanud ning ääremailt lahkunud, enamikule meist on selline maailm võõras ja pelutav ning on neidki, kes tõenäoliselt keelduvad uskumast sellise maailma võimalikkusse.
„Päikeseaja“ vaatamiseks ja nähtu üle mõtlemiseks tuleb võtta aega, lasta nähtul enda sees settida. /---/
Pealkiri avab filmi olemuse haruldase täpsusega – suurem osa meist ei arva ammu enam aega päikese järgi. Me elame vööndiajas ja keerame pööripäeval kella edasi-tagasi, et luua illusioon, nagu see annaks meile rohkem (valget) aega juurde. Me tahame, et loodus arvestaks meie vajadustega, mitte vastupidi.
Ja et oma musta südametunnistust kuidagi lepitada, jätame avalikku linnaruumi maltsad ja ohakad kasvama – tunneme, et oleme astunud õilsa sammu rohelisema maailma poole.
Sest peale on kasvamas põlvkond, kes enam ei mäleta kraavipervedel kullendavaid kullerkuppe, niitudel lillatavaid pääsusilmi ning männimetsaalustel liivikutel kasvavaid karvaseid kassikäppi.
Minu jaoks märgiline oli ka filmi tutvustav plakat, kus tundsin ära 1984. aasta Erik Kumari koostatud „Eesti lindude välimääraja“ esikaane kujunduse, kunstnikuks Heldur Viires. Väikesed laululinnud on rahvausus lahkunud hingede võrdkujud ja „Päikeseaeg“ on vaikne pühendus neilegi, kes läinud, ja neile, kes püüavad läinute elusid – nii öeldi vanasti majade kohta – hinges hoida.“ /---/
Arvustuse täistekst:
NÄDALA FILM Arvakem aega jälle päikese järgi! - Kultuur
Liimets, A. (2023). Arvakem aega jälle päikese järgi! Postimees: AK, 7. okt, lk 16.
Kaspar Viilup: „Pealtnäha võib see kõlada kohatult, aga „Savvusanna sõsarate” edu tõttu kaotas sel aastal kõige rohkem Liis Nimik. Mõnel kehvemal ja ilma nii särava pärlita aastal ei oleks ükski vestlus kodumaise filmi olukorrast möödunud ilma „Päikeseaega” mainimata. Selles filmis on kõik olemas: peen ja läbivalgustav pilt Eesti eilsest, tänasest ja homsest päevast, judinaid tekitavalt tugev autoripositsioon ja ka filmikunsti kui sellise pühitsemine, sest seda filmi pole võimalik täielikult nautida kusagil mujal kui pimedas ruumis koos teiste inimestega ja suurelt kinolinalt. Keegi vist ei üritagi vastu vaielda, et „Päikeseaeg” on möödunud dokiaastal teeninud uhkusega välja poodiumikoha, aga kui esikoht on nii särav, siis mõjub ka esmapilgul uhke teine koht pigem kaotusena.
Minu peas on need filmid aga tugevalt seotud ja mul on keeruline neid teineteisest eraldi vaadata. Kui „Savvusanna sõsarad” rebib haavad lahti ja näitab valu, kurbust ja raskust, siis „Päikeseaeg” määrib haavadele salvi, seob sideme ümber ja võtab lohutuseks ümbert kinni. Tekib huvitav duaalsus, mis ei keskendu mitte elule esimeses, teises või kolmandas Eestis, vaid lihtsalt elule, mis on alati meie ümber olnud ja on ka edaspidi, aga mida me peame ühiskonna normaalseks või isegi suvaliseks osaks. See oleks nagu miski, millele ei pea erilist tähelepanu pöörama, miski, millest kõnnime mööda ega vaevu isegi üle õla vaatama. Või siis, vastupidi, teame, et peaks tagasi vaatama, aga tunneme, et lihtsam on mitte vaadata. Need filmid on antitees „Visit Estonia” turunduskampaaniatele, sest „Savvusanna sõsarates” ja „Päikeseajas” pole eestlasest tehtud kapitalistliku süsteemi karikatuuri, kes käib looduses korra aastas eksootikat kogemas — Nimiku ja Hintsi filmide tegelased lasevad end juhtida palju irratsionaalsematel, mõneti ka ürgsematel jõududel.“
Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.
Loe ka:
http://www.temuki.ee/archives/8803
Krull, H. (2023). Viibimine ja vabanemine. Liis Nimiku läbituntud päikeseaeg. [Ajatunnetus filmis „Päikeseaeg“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 74–80, ill.
Ääremaaärevus
TÕNU ÕNNEPALU
https://edasi.org/204304/tonu-onnepalu-aaremaaarevus/
Liis Nimiku Päikeseaeg on praegusel ajal väga oluline teos
TÕNU KARJATSE
https://kultuur.err.ee/1609128749/arvustus-liis-nimiku-paikeseaeg-on-praegusel-ajal-vaga-oluline-teos
Päikeseaeg on seni aasta parim eesti film
TRISTAN PRIIMÄGI
https://kultuur.err.ee/1609127588/kinosilm-paikeseaeg-on-seni-aasta-parim-eesti-film
Arvakem aega jälle päikese järgi
MARJU KÕIVUPUU
https://kultuur.postimees.ee/7870321/nadala-film-arvakem-aega-jalle-paikese-jargi
Aeg hoo peal
DONALD TOMBERG
https://www.temuki.ee/archives/8799
Ääremaadel ükskõiksust otsimas
ANNIKA A. KOPPEL
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120238145/aaremaadel-ukskoiksust-otsimas
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.