Kunst on ainuke pääsetee (2020)

Filmist meedias 

Hendrik Alla: „Žanri poolest nimetatakse seda eluloofilmiks, aga vorm on pigem peisaaž kui portree. Rohkem tuleb juttu maalidest ning nende mõjust paljudele inimestele kui mehest, kes need pildid maalis. Filmi koosneb kolmest liinist: aeglaselt liikuv kaamera, mis uurib Mäe maale, intervjuud ekspertide ja kunstiarmastajatega (filmi esinevad Tiina Abel, Tõnu Õnnepalu, Eha Komissarov, Veiko Õunpuu, Jaan Toomik, Hasso Krull, Lauri Sommer, Marek Tamm, Jaan Elken ja Kristi Kongi) ning kunstniku elukäiku konteksti asetavad animatsiooniga vääristatud (animaator Katariin Mudist) ajaloolised fotod ja filmikaadrid.

Tähelepanuväärne võte on see, kuidas kaamera vaatab Mäe maale eri nurkade alt, ka täiesti külje pealt, et vaataja tasapinnalisele ekraanile tekiks illusioon kunstniku faktuursetest pintslijälgedest, pildi ruumilisusest. Detaile pakub filmipilt ohtralt, nii pääseb vaataja nina teosele märksa lähemale, kui see muuseumis hea toon oleks. Selle juurde loeb Sergo Vares Eero Epneri koostatud tekste. Jutt käib enamasti sellest, mida pildil just näidatakse: siin on merikapsad, siin pilv taevas, aga siin loojuv päike. Kuid tekst mitte vaid ei kirjelda, vaid analüüsib, kuidas seda kapsast, pilve ja päikest on kujutatud. Siin õpetatakse «pildilt lehma leidma», mis nagu hiljuti selgus, polegi nii levinud oskus. Vaid Varese hääl on üsna ühetooniline, nii et vaataja peab end teadlikult pingutama, et Epneri sügavmõtteline tekst ei hakkaks kõrvus laama minema.“ /---/

Loe arvustust:
https://leht.postimees.ee/7102365/kuidas-pildilt-lehma-leida
Alla, H. (2020). Filmsellest, kuidas pildilt lehma leida. Postimees, 5. nov, lk 21.

Hanno Soans: „Teha just nüüd värskena mõjuv dokumentaalfilm Konrad Mäest on raskem kui kunagi varem – oleme sattunud keset retseptsioonibuumi. Andres Söödi dokumentaal kunstnikust valmis 2001. aastal. 2004. aastal lavastati Mäe elu põhjal Mart Kivastiku populaarne näidend „Külmetava kunstniku portree“. 2017. aastal ilmus Eero Epneri detektiiviloona põnev ja põhjalik elulooraamat, mida lugedes tundub kohati, et rohkem on Mäest kirjasõnasse välja pigistada võimatu. Samal aastal toimus Epneri kureeritud Konrad Mäe näitus Kumus. Mäe suurima, umbkaudu 50 maaliga näitusega Rooma Galleria Nazionale d’Arte Modernas (2017) kaasnes näitust saatev uus kunstnikudokk Jekaterina Abramovalt. Mägi oli ohtralt esindatud ka Baltimaade sümbolistide näitusel Pariisi Orsay muuseumis (2018). Seega võiks Marianne Kõrveri dokfilm „Kunst on ainuke pääsetee. Konrad Mägi eluloofilm“, mis esilinastus ETVs 1. novembril, kunstniku 142. sünniaastapäeval, olla just see, mis küllale liiga teeb. Aga paraku – võib-olla just sellepärast, et kõik hädavajalik oli nii mitu korda hiljuti ära öeldud? – on režissöör suutnud olla siin värske olulisimas. Suhteliselt hõredalt paika pandud elulootarindile vastukaaluks on filmis nii pildis kui ka kommentaarides jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele.

Loe arvustust:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/pildi-sisse-minek-2/
Soans, H. (2020). Pildi sisse minek. Sirp, 4. dets, lk 37.

Filmis kasutatud Konrad Mägi maalide asukohad:

Eesti Kunstimuuseum,

Tartu Kunstimuuseum

Enn Kunika kunstikollektsioon.

Filmi animatsioonide aluseks on Konrad Mägi joonistused, vinjetid ja raamatuillustratsioonid.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalide asukohad:

British Pathe,

Rahvusarhiiv,

Konrad Mägi arhiiv,

Tartu Kunstimuuseum,

Andres Sööt,

Eye,

Pond 5.