Olev Subbi. Elu kuues peatükis (2021)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust filmi autori Marianne Kõrveriga

Tegite sama meeskonnaga ka dokumentaalfilmi Konrad Mägist. Nii Mägi kui ka Subbi tuntuim austaja ja tutvustaja on Enn Kunila. Mil määral mõjutasid tema ootused teie valikuid?

Jah, samast meeskonnast olid nii filmi operaatorid Jekaterina Abramova kui ka Ants Martin Vahur, produtsent ja tekstide autor Eero Epner, helilooja Lauri-Dag Tüür – kui mingite inimestega hakkab loominguliselt hästi klappima, siis meeldib mulle koos areneda ja uusi lahendusi otsida.

Enn Kunila puhul pean ma üheks olulisimaks aspektiks usaldust – Konrad Mägi filmi valmisversiooni nägi ta esimest korda alles esilinastusel, Subbi filmil jäid kinolinastused koroona tõttu paraku ära, aga sellegi filmi puhul vahetasime muljeid alles filmi lõppfaasis. Filmitegemine on habras protsess, mis minu puhul lähtub suuresti intuitsioonist ja mingist teatavast emotsionaalsest tunnetusest, mida ma püüan filmis kätte saada. Seda on väga raske filmi algusjärgus kuidagi üheselt mõistetavalt sõnadesse panna.

Aga mul on olnud Eero ja Ennu usaldus – ilma selleta poleks ma nende filmide tegemist ette kujutanud ja olen selle eest väga tänulik.

Mis oli selle filmi tegemisel kõige raskem? Mis teid selle juures kõige rohkem üllatas?

Lahkunud inimestest portreefilmi tegemine on alati paras välja­kutse, allesjäänud materjalide hulk on limiteeritud – fotod, kirjad, postkaardid, looming –, Subbi puhul veel tema elavate sõprade mälestused ning üksikud arhiivikaadrid ja intervjuud, Konrad Mägi puhul polnud sedagi. See tõstatabki küsimuse, mis mind filmi tegemisel alati käivitab – mis on see narratiiv või mõte, mis puudutaks vaatajat ka siis, kui filmi portreteeritav ise ei saa olla filmi peategelane?

Mägi filmi puhul leidsin ühisosa inimestes, keda Mägi looming oli eri eluetappidel puudutanud. See on minu jaoks ­midagi, mis teeb loomingu universaalseks ja ajatuks, just isiklik kogemus. Subbi filmi ­puhul ­otsisin muud – mind huvitas tema selline dissotsiatsioon ümbritsevast maailmast, igatsuse erasaarte loomine – eskapistlik ja ilus.

Ja teiseks filmi vorm ning stilistilised valikud – see, mis sobib ühele kunstnikule, ei pruugi üldse haakuda teisega. Kui näiteks Mägi maalide puhul toimisid pikad liikuvad kaadrid suurepäraselt, avades lähemale jõudes maali pintslikirja ja teks­tuuri iseärasusi, siis Subbi maalid on komponeeritud hoopis teisel põhimõttel – oluline on kompositsioon ja lasuursed kihid –, kuid need avanevad kaamera ees hoopis ­teistmoodi. Eri kunstnike maalide eripära ja iseloomu sellisel moel avastada on minu jaoks väga huvitav olnud.

Filmis on mitmel korral (taas)lavastatud Subbi tööd. Rääkige neist stseenidest lähemalt palun. Kuidas need maalid välja valiti ja mida tuli nende taaselustamisel silmas pidada?

Maalide lavastamine oli alguses üsna intuitiivne mõte: kuna ­Subbi on oma töödes komponeerinud detaile eri aegadest ja eri paikadest, hakkas mind huvitama, milline oleks kaadri atmosfäär siis, kui püüda kõik need elemendid reaalselt ühte ruumi tuua. Mis tunne oleks selles maalireaalsuses sees olla, milliseid uusi dimensioone see avaks. Ja milliste vahenditega panna maalireaalsus tööle filmi­reaalsuses.

Maalid valisin ise välja, lähtudes sellest, milliseid maale oli plaanis filmis näidata ning milliste maalide taaslavastamine oleks olnud sisuliselt teostatav. Nende keskkondade taasloomine koos kunstnik Kairi Mändla, rekvisiitor Karin Tets­manni ja operaator Ants Martin Vahuriga oli üks huvitavamaid väljakutseid seda filmi tehes.

Taaslavastasime kaheksa Subbi maali ning tema Liivalaia tänava ateljee – rekvisiitide ja mööbli­esemete hulk oli kirjeldamatult suur –, aga endalgi oli huvitav ­jälgida, kuidas mingid elemendid ja detailid – mõni toolidisain või lilleõis, millele varem ei osanud sellist kaalu anda – hakkasid korduma ka Subbi enda lapse­põlvefotodel ning noorpõlve­mälestustes. Mõnes mõttes lõime 3D-versioonid Subbi enda ­mälestustest, kujutluspiltidest ning fantaasiatest. /---/

Intervjuu täistekst:
https://leht.postimees.ee/7203151/subbi-filmi-rezissoor-tema-looming-esindas-ilu-harmooniat-ja-taiuseihalust
Raud, J. (2021). „Mind huvitas Subbi dissotsiatsioon ümbritsevast maailmast“ [intervjuu filmi „Olev Subbi. Elu kuues peatükis“ režissööri Marianne Kõrveriga]. Postimees, 17. märts, lk 16–17, ill.

Filmis kasutarud arhiivimaterjalide ja teoste allikad:

Arhiivimaterjalid

Õnnemaastikud/rež. Kalev Lepik/Artes Film 2015/ERR,
Ateljeekontsert/rež. Tiina Park/ERR1986,
Veab nagu Subbil/rež. Peeter Brambat/ERR 1993,
Olev Subbi näitus Moskvas/1971/Rahvusarhiivi Filmiarhiiv,
Nõukogude Eesti nr. 8/1983/Rahvusarhiivi Filmiarhiiv,
Nõukogude Eesti nr. 24/rež. Valeria Anderson/1983/Rahvusarhiivi Filmiarhiiv,
Nõukogude Eesti nr. 2/rež. Julia Guteva-Sillart/1985/Rahvusarhiivi Filmiarhiiv,
Nõukogude Eesti nr. 11/rež. Aleksandr Mandrõkin/1953/Rahvusarhiivi Filmiarhiiv,
Ka Siber on olnud mu kodumaa/rež. Märt Müür/1990/Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

ning Ilona Leibi,
Enn Kunila,
Ants Säde,
Juri Haini,
Kersti Kreismanni erakogud.

Olev Subbi maalid

Enn Kunila kunstikollektsioon,
Eesti Kunstimuuseum.