Biwa järve 8 nägu (2024)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Marko Raadiga

Miks sa tahtsid jutustada just seda lugu?

Selle põhjaks on huvi arhailiste mõtlemisviiside vastu: maagiline mõtlemine, mütoloogiad, pärimus, kõik ürgsed tekstid kas algkujul või muinasjuttudeks töödelduna. See kõik on nii erinev meie tänasest isiksusekesksest nartsissismist ning olnud aastatuhandeid inimkonna tunnetuse aluseks mitte ainult lääne ühiskonnas, vaid kogu maailmas. Suure valgustuse ja humanismi revolutsiooniga viskasime selle üleolevalt võssa ja kuulutasime naeruväärseks.

Kui lugesin 2005. aastal „Biwa järve 8 nägu“ raamatut, hakkas filmi pilt jooksma, aga ma ei leidnud kohe lavastuslikku võtit, kuna ei osanud enda jaoks sõnastada, miks neid Jaapani lugusid Eestisse tuua. Siis jõudis kohale, et see materjal põhineb universaalsel maagilisel mõtlemisel – et kõik asjad maailmas on omavahel vahetult seotud. Samal ajal on Biwa järve mütoloogia ja Aasia 8 vaate kunstitraditsioon vaba mulle võib-olla liiga tuttavatest kultuurilistest seostest. („8 vaadet“ on ida kunstitraditsioon, kus koha olemust püütakse tabada läbi kaheksa motiivi, mille seas on ehapuna, lumi, õhtul koju pöörduvad purjekad, vihm, sügiskuu, templikell, tuuleiil, metshanede äralend - toim.).

Pääsesin maagilise mõtlemise maailmale ERMi ekspositsiooni tehes lähemale, sain lugeda nõiaprotsesside autentseid protokolle. Põnev pole vägivalla- ja hirmupõhine narratiiv, mille kaudu me neid peamiselt teame, vaid autentne, 17. ja 18. sajandil kirja pandud maagiline mõtlemine nendes juhtumites. Teaduse traagika on see, et ta on väga ressursimahukas. Iga selgitus ja põhjendus, poolt- ja vastuargumentide kaalumine on aga mingis mõttes spontaanse ja kärsitu inimloomuse vastane.

Seega tehakse väga palju otsuseid endiselt sellesama maagilise mõtlemise pealt ja paljudes kohtades on lõpuks raske vahet teha, kumb variant siis lõppkokkuvõttes toimivam on. Teadus kompromiteerib ennast samal ajal justkui sellega, et homme saame rohkem andmeid, siis võime öelda midagi muud. Rääkimata üleolekust asjade suhtes, mida teadus kirjeldada ei oska.

Mind hakkas tohutult huvitama filmi tegemine sada protsenti maagilisest mõtlemisest lähtuvatest karakteritest, kes aktsepteerivad ka ennast osana kõiksusest, mida sa tunned, elades vahetus kontaktis keskkonnaga. Klassikaline näide maagilisest mõtlemisest: kured läinud, kurjad ilmad. Keegi ei teadnud, kuhu kured lähevad, aga otseseos oli olemas – ilmad lähevad ilmselgelt seetõttu külmaks, et kured lähevad ära. Või kaasaegsem näide, mida võis sageli sel suvel kuulda: mis kliima soojenemine, nii külm suvepäev oli! Kliima ja ühe päeva ilm on väga erinevad asjad, aga maagiliselt mõtlev inimene näeb ainult vahetut seost.

Oleme koolitarkadena võõrandunud maagilisest mõtlemisest, aga kui me sellega kunstis, kirjanduses või Võru vanaema juures kohtume, tunneme ka endas vastava mootori ära. Mind võlus „Biwa järve 8 näo“ raamatu juures, et see on juba tõlkes kaduma läinud juhtum (filmi stsenaariumi põhjaks on saksa japanofiili Max Dauthendy 1911. aastal ilmunud samanimeline raamat – A. L.). Dauthendy on sinna mõelnud juurde seoseid, mida toonases Jaapani kultuuris võib-olla enam ei olnudki. Tema fantaasia vabastas ka minu ja võimaldas luua nullist maagilise mõtlemise oaasi, ilma piirkondliku realismislepita. /---/

Intervjuu täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120272709/marko-raat-kui-eestis-kohe-esimese-voi-teise-filmiga-messias-ei-ole-lahed-jarjekorra-loppu
Liimets, A. (2024). Marko Raat: et majanduskasvust on saanud suure osa tänase maailma elu mõte, on uus ja kurioosne nähtus. Eesti Ekspress: Areen, 28. veebr, lk 47–49.

Vaata ka:
VIDEOINTERVJUU | Filmi „Biwa järve 8 nägu“ lavastaja Marko Raat: matus tundus kõige taktituma kohana, kus kosja minna
Õhtuleht, 8.04.24.

Arvustusi

Kaspar Viilup: „„Biwa järve 8 nägu” on otsekui utoopia, kus mõisted nagu „ühiskond” ja „kultuur” kaotavad oma ajaloolise tähenduse ning muutuvad amorfseks, võttes just sellise kuju või vormi, nagu parajasti vaja. Võime seda nimetada radikaalseks liberaalsuseks, milles on kahtlemata killuke tõtt, aga pigem on Raat loonud lihtsalt kainestavalt humanistliku maailma, mille poole me võiksime ka päriselt liikuda, kuigi vaevalt et kunagi kohale jõuaksime.

Igati õigustatud on küsida, et äkki laenas Marko Raat need ideed hoopis Max Dauthendeylt, kelle samanimelisel teosel film põhineb. Kahe teose sarnasused on aga pigem kosmeetilised, hoopis olulisemad on põhimõttelised erinevused. Kui Dauthendey teos on kaootiline jutukogu, siis Raat raamib oma sündmustiku väga selgelt ära; siin ei ole mingit fragmentaarsust, raamatust võtab ta kaasa vaid tegelased ja teemapunktid, ühendavad jooned nende vahele tõmbab ta ise. 

Sellest veelgi tähtsam on aga vaatenurga küsimus. Raamat on kui ühe rändaja, kõrvaltseisja või isegi fanaatiku katse püüda kinni jaapani kultuuri iva, ta võtab ette tüüpmotiive ja üritab uurida neid värske pilguga. Film aga ei lähene pärandile siidkinnastega, vaid pigem üles kääritud käistega, pealtnäha isegi kuidagi ükskõikselt. Seejuures on Marko Raat siiski jäägitult empaatiline; piirid, millest üle astuda ei tohi, on tal enda jaoks ilmselt täpselt paigas ja ka vaataja jaoks on kõik juba ette valmis seatud, me ei pea hakkama tegelema moraalse või kultuurilise kompassi paikakruttimisega. Kui Dauthendey teos oma eksootiliste sähvatustega pani mul esimesel hetkel pea pisut ringi käima ning tekitas võõristusefekti, siis filmis ei teki, tänu sellisele lähenemisele, hetkekski distantsi vaataja ja ekraanil toimuva vahel. Raat võtab meid kõiki vastu, ei pane võõrapärase eest heituma, vaid viib meid sinna nii märkamatult, et tunnemegi end nagu kodus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.err.ee/1609275948/arvustus-biwa-jarve-8-nagu-kultuuride-kokkuporge-voi-sobralik-kohtumine
või
https://www.temuki.ee/archives/9528
Viilup, K. (2024). Kultuuride kokkupõrge või sõbralik kohtumine? Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 115–122.

Johannes Lõhmus: „Marko Raadi mängufilmide tegelased on läbivalt kõikunud mitme maailma vahel. Tihtipeale on nad olnud kimpus väliste nõudmiste ja sisemiste veendumuste kokkupõrkega ja alati on see vastuolu paistnud veidi kunstlikuna. Nüüd on autor eemaldanud välised nõudmised ja keeranud sisekõne põhja ning tänu sellele on kontrastid värvikamad, taust läinud kirkamaks ja on sündinud film, mille atmosfäär on süžeega orgaanilises kooskõlas. Loodusest on võetud detailid (lainekohin, kõrkjasahin, taeva ja maa äär), mis Peipsi avaruses võimenduvad, integreeritud need jaapanlikku fantaasiasse (sügavuti tabav mõistukõne, ajatud küsimused, mitmeti mõistetavad vastused, absurdi piiril tegutsevad kõrvaltegelased) kohaliku ellujäämiskunstiga, kus tuleb kokkuklopsitud raud­garaažis ikoone maalida, eksootilisi naisi kupeldada või lihtsalt iga päev kala süüa, sest muud valikut pole.

Ilma ühelegi teemale või probleemile näppu peale panemata viiakse läbi üleminekuriitus, kus iha jääb ihaks, pettumus jääb pettumuseks ja lein jääb leinaks. Vihjatakse inimese kasvamisele läbi kogemuste, ümbritsevaga rahu tegemise ja enese asetamise ruumi, kus on võimalik kuulda sosinal lausutud sõnu, märgata peidetud pilke ja lasta maailma valla kappi aheldatud mustade huultega süütu naine. See on üleüldise möllu ja isikliku õiguse taganõudmise ajastul väga julge film, kus ei ole kohta turunduslikult paisutatud sõnumitele, poliitilistele seisukohtadele ja lihtsale selgelt mõistetavale narratiivile, millest vaatajad kinosaali esimesest reast kuni viimaseni ühtemoodi aru saaksid.

„Biwa järve 8 näo“ tegelased arendavad pigem dialoogi vaataja siseilmaga kui omavahel ning sedavõrd aus lähenemine võib mõnele mõjuda pelutavalt, kuna jätab otsad lahtiseks, kas sellise naiivsusesse kanduva jutuvestmisega on mõistlik kaasa minna. Äkki tuleb veel endast midagi ära anda? Ilmselt tulebki, aga vaatajasse ei jäeta tühimikku, vaid ta laetakse võimalusega, et siis kui purjekad pöörduvad jälle minekule, vihmasadu lakkab, kellamäng lõpeb, tuuleiilid annavad järele, metshaned tulevad koju, noorkuu tõuseb taevasse, ehapuna pöördub loojangule ja lumi hakkab sulama, võib tekkida tervikutunne, millest ilma selle filmita ei pruugita teadlik olla.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/film-mis-toob-jaapani-ja-eesti-peipsi-aarde-kokku/
Lõhmus, J. (2024). Film, mis toob Jaapani ja Eesti Peipsi äärde kokku. Sirp, 15. märts, lk 12–13.

Andrei Liimets: „Ehtsat Jaapanit ega ka ehtsat Peipsiäärt kinolinalt ei leia. Raati näib huvitavat tähenduskihtide kuhjumine teineteise otsa, tõlkes kaduma minek nii sisus kui ka vormis. Nimelt on juba kaheksa loodusvaate traditsioon ise jõudnud Jaapanisse Hiinast, lääne lugejale on kohandanud selle Venemaal kasvanud ja Skandinaaviaski elanud sakslane, nüüd lisab oma filtri Raat.

Läbi kaheksa loo tegelased küll korduvad, ent ühte kergesti jälgitavat lugu siit otsida ei maksa. Enim jääb ilmselt meelde Hanake (Elina Masing), raamatus kohaliku aadli ihaldusobjekt, filmis nooruke külatüdruk, kes satub keset vanema põlvkonna arveteõiendamisi. Seda kontrastide maailmas ning hädade ja imede ajas – kui kasutada ühe tegelase sõnu –, mida ähvardab ühelt poolt sõjakõu ja kuhu triivib teiselt poolt tuuleiil, mille ajal saab mööda vettki kõndida.

Näitlejad mängivad vaoshoitult, suisa võõristavalt. Seda võõritust rõhutavad nii poeetiline struktuur kui ka müstiliste varjunditega sündmustik. Kõik näib taotlevat, et vaataja oma tavapärasest loogikat otsivast mõttelaadist lahti laseks, filmis näidatut teisiti kogeks. Kordamööda kõlavad tegelaste sõnad, soovid, sosinad, palved. Maagia ja traagika on nendes lugudes tihedalt seotud, olevik, minevik ja tulevik ühte ajatusse tervikusse põimitud. Paadimees viib lapsed järvele, kus neil on võimalik sobiva tuule korral mööda vett kõndida, aga ka oht õnnetult hukkuda.

Just Amatsust saabuv tuuleiil, kirsiõied ja sillerdav veepind moodustavad ühe kaunima pildi, mis Eesti filmiloos ekraanile toodud. Sten-Johan Lill, kelle silma alt saabus just kinodesse samuti pilkupüüdvalt poeetiline „Mo mamma“, särab taas maailmatasemel operaatorina, tõelise visuaalse kunstnikuna. Pilti täiendab mõjuvalt helilooja Jakob Juhkami muusika.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120279299/arvustus-hadade-ja-imede-aeg-marko-raadi-uus-film-naitab-elu-haprust-huku-ja-kao-oova-ning-surelikkuse-angi
Liimets, A. (2024). Hädade ja imede aeg. Eesti Päevaleht, 21. märts, lk 14.

Ragnar Teeveer: „Ma ei ole kunagi lugenud Max Dauthendey samanimelist raamatut, millel film põhineb. Ei tea ma suuremat ka õigeusust ega jaapani luulest, kahest nähtusest, mis loos ja selle jutustamise stiilis mängivad olulist rolli. Filmi nautimist ei tohiks see ju segada. Ometi tunnen, et suur osa linateose sümbolismist lendas minust kaarega mööda ning saalis veedetud tundide jooksul saabus katarsise asemel hämming.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120278882/nadala-film-biwa-jarve-kaheksa-nagu-mis-ajasid-segadusse
Teeveer, R. (2024). Biwa järve kaheksa nägu, mis ajasid segadusse. Eesti Ekspress: Areen, 20. märts, lk 55.

Filmi stsenaariumis kasutatud kirjandus:

Max Dauthendey, Biwa järve kaheksa nägu. Jaapani armastuslood. LR 2005, tõlkija Katrin Kaugver, originaali esmaväljaanne: Max Dauthendey, Die acht Gesichter am Biwasee. Japanische Liebesgeschichten, Albert Langen, München 1911;

Keldi palved: palveid ja õnnistussoove Hebriidi saartelt Šotimaalt, koostanud Jaan Tammsalu, tõlkinud Valda Raud, Jaan Tammsalu Logos 2003;

Vanausuliste ja ortodoksi palveraamatud, laulikud ja laululehed 19. sajandist;

Avvakum Petrovitš, Ülempreester Avvakumi elulugu, mis on kirja pandud tema enda poolt. Vanavene keelest tõlkinud Triin Parts Pakett 2002;

Kaitsemaagia Eesti rahvausundis, Reet Hiiemäe, Pegasus 2012;

Lauri Sommer, Hanakese palve matusel;

Andrus Kasemaa, Lagunemine EKSA 2009;

Peeter Sauter, Damoklese mõõk ja leivanuga Ji 2011;

Jüri Üdi, Aastalaat/Närvitrükk, Loomingu Raamatukogu 1971;

Ilya Kaminsky, Kurtide vabariik, tõlkija Carolina Pihelgas LR 2020.

Filmis kasutatud kunstiteosed ja arhiivimaterjalid:

Filmimisel Kumus on kasutatud teoseid Eesti Kunstimuuseumi kogudest ja

skulptuuri Õnnekass, autor Edith Karlson,

Villu Jaanisoo installatsiooni Kajakas Kumu näitusesaalis "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700-1945“.

Foto Rein Saksakulmu kogust: Muhu madrus Andrei Kindel Jaapanis sõjavangis (1904-1905).