Gorikaturist (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust režissöör Raimo Jõerannaga

Teie eelmine dokfilm «Kukerpillide rapsoodia» ilmus alles mõni kuu tagasi. Tegite neid filme korraga?

«Gorikaturist» arenes pikaajalisema projektina, mida hakkasin tegema kolm aastat tagasi. «Kukerpillide rapsoodia» oli väiksema eelarvega tehtud portreefilm, mille tegemine võttis poole vähem aega. Tegelikult mulle ei meeldi kahte filmi korraga teha, aga muud valikut ei ole, kui tahta filmitegemisest ära elada. «Gorikaturisti» tegemiseks sain mõtte Pille Jäneselt, kes kolme aasta eest saatis mulle sõnumi ja küsis, kas ma tean kedagi, kes tahaks teha filmi karikaturist Gorist. Lugesin lähemalt Gori elust ja saatsin poole tunniga vastuse: «Tean küll: ma ise teen!»

See tundub teile ka perfektse projektina, sest dokumentalistina olete arheoloogi moodi. Teete oma filmides nii-öelda väljakaevamisi meie ajaloos, näidates ühtlasi, kuidas kultuur peegeldab Eesti ajalugu.

Jah, ajalugu on mulle alati ette sattunud ja eks see kaevamine pakub ka huvi. Mõnikord võib täitsa toredaid asju välja kaevata. Gori juures oli tegelikult kaks asja, mis mulle imponeerisid. Esiteks tema elulugu, mis jooksis meie ajalooga paralleelselt. Gori enda saatus peegeldab hästi Eesti ajalugu 20. sajandi esimeses pooles. Teiseks see, et on võimalik karikatuuridest teha animatsioon.

Kas kõik animeeritud vahelõigud, mida filmis näeb, põhinevad Gori algsetel karikatuuridel?

Põhimõtteliselt küll. Kõik motiivid on võetud tema piltidest. Nendega on küll üsna vabalt ringi käidud ja mõningaid nalju juurde tekitatud, aga seda ennekõike põhjusel, et animatsioon ja karikatuur on oma olemuselt erinevad asjad. «Gorikaturistis» on intervjuu Priit Pärnaga, kes selgitab, et üks karikatuur on ideaalne kaader, mis kestab senikaua, kuni inimene puändist aru saab.

Filmis on raske seda vaatajale edasi anda, sest ühel vaatajal läheb puändi tabamiseks kauem, teisel vähem aega. Seepärast mulle tundus, et igast karikatuurist ei saa võtta ainult puänti, vaid peaksin karikatuuride kaudu edasi andma maailma, mida Gori kujutas. Maailma, mis tegelikult on ju väga detailirikas esimese vabariigi kroonika. /---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7707854/gorist-dokfilmi-teinud-raimo-joerand-poliitiline-surve-viis-ta-vabasurma
Sauter, R. (2023). Poliitiline surve viis Gori vabasurma. Postimees, 8. veebr, lk 16.

Arvustusi

Andrei Liimets: „Väljapaistev on «Gorikaturist» mitmel põhjusel. Animeeritud dokumentaalid pole maailma mastaabis iseenesest midagi uut – sellise vormilahenduse juured võivad ulatuda enam kui saja aasta tagusesse minevikku. Illustratiivselt on animatsiooni kasutatud paljudes dokumentaalides ning auhindu on püüdnud ka otsast lõpuni joonistatud tõsielulood, nagu «Valss Bashiriga» või tunamullune «Põgenemine». Eestis on ristandit kasutatud siiski seni vaid lühivormis, peamiselt Ülo Pikkovi teedrajavates töödes, nagu «Kilpkonn ja jänes» ning «Taaskohtumine».

Grigori Tõnissoni ja tema loomingu portree on esimene täispikk eestimaine dokumentaal, mis intervjuukatkendid niivõrd tihedalt animatsiooniga seob. Joonistatud kaadritega on täidetud umbes kolmandik kogu filmist. Animatsioonirežissöör Meelis Arulepp, kelle seni tuntuim töö on mõnevõrra vastaka vastuvõtu osaliseks saanud «Sipsik», mitte üksnes ei võta Gori töid ega pane neid ekraanil liikuma, vaid loob karikaturisti visuaalse keele põhjal lausa omaette fantaasiamaailma.

Ennekõike on see siiski lavastaja Raimo Jõeranna film, kellest on saanud korralik kvaliteedigarantii, Eesti ühiskonna mineviku ja oleviku väsimatu portreteerija, olgu tegemist Mart Laari esimese valitsusega «Rodeos», lähiaastate ühiskondlike lõhedega «Sea aastas» või legendaarse folkbändi looga «Kukerpillide rapsoodias». Vormiga katsetada pole Jõerand peljanud varemgi ning tema töödesse on enamasti jagunud ka näpuotsaga huumorit.

Iseennast mitte üleliia tõsiselt võttev toon on värskendav, kuna kujutatud ajastu kätkeb endas eestlaste suurimaid kollektiivseid traumasid: vaikivat ajastut, võitluseta alistumist, mitme võõrvõimu okupatsioone, vangistusi, tagakiusamisi ja küüditamisi. Jõerand on lähenenud neile ajaloopeatükkidele taktitundeliselt, kuid ilma soovita esitada järjekordset nutulaulu väikese rahva kibedast ajaloost.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7707855/gori-portreefilmis-joonistuvad-eesti-ajalootraumad
Liimets, A. (2023). Gori portreefilmis joonistuvad Eesti ajalootraumad. Postimees, 8. veebr, lk 16.

Jan Kaus: „Joonistuste liikvele lükkamine aitab teravustada Gori rahutut, trotslikku loomust. Ent vaatamata visuaalsele pilgarile mõjub „Gorikaturist” peaaegu soojalt. Pakun, et see tuleneb ennekõike Jõeranna hoiakust oma materjali suhtes: filmi alustab ja saadab tema enda hääl, mis tähendab, et autor ei püüa ennast jutustatavast distantseerida, vaid on pidevalt kohal nii pildis kui helis, tekitades sedakaudu tunde, et ta räägib lugu, mis on talle isiklikult oluline. Jõeranna enesetajus paistab Eesti Vabariigi ja selle haritlaskonna ajalugu etendavat tunduvalt suuremat rolli kui „keskmise eestlase” puhul, kes võtab kõiki neid isikliku elu silmapiiri taha jäävaid pöördeid ja saatusi kui üldjoontes olulist, ent argielu otseselt vähe mõjutavat tausta.

Igal juhul ühendab Jõerand oma portreeloos sujuvalt dokumentaal- ja joonisfilmi väljendusvõimalused. Filmi keskpaigas, „Esimese vahepala” nimelises lõigus katsetatakse isegi mängufilmile omase kujutamisviisiga, aga võte jääb kummaliselt ripakile, tekitades küsimuse, miks Jõerand seda rohkem ei kasutanud — või siis vastupidi, miks ta otsustas sellega ülepea vaatajat peibutada. Lõik iseenesest on efektne: Jõerand laseb kõlada 1967. aastast pärit Rameto helisalvestusel, millel kostavad Romulus Tiituse, Evald Jalaku ja Felix Redo Randeli hääled, lõigu alguses aga saadavad nende meenutusi mustvalged stseenid, mis mängivad arhiivikaadrite motiiviga, kujutades nimetatud mehi (keda esitavad Tambet Tuisk, Olev Oja, Leonhard Järvis ja Aavo Irval) istumas hämaras salvestusruumis. Ent kui Tiitus hakkab jutustama lugu mälestusväärsest öisest pummelungist koos Goriga, läheb pilt jälle joonisfilmiks üle. Fiktiivsed arhiivikaadrid on igati pilkupüüdvad, kaamerasilm liigub suitsetavate ja meenutavate meeste vahet, ent tekib tunne, et Jõerand ei kasuta selle visuaalse elemendi täit potentsiaali. Tõsi, see on ka ainus kriitilisema alatooniga kommentaar, mida oskan „Gorikaturisti” kohta esile tuua.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/7344
Kaus, J. (2023). Irvitav kaasajooksik. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 84–90.

Kaspar Viilup: „Samad voorused olid ka „Gorikaturistil”, mis rikastas lugu karikaturist Gorist nn elama pandud joonistustega. Raimo Jõeranna ja animaator Meelis Arulepa vahel tekkis kinolinal omamoodi dialoog, tänu millele avanes vaatajate ees kõverpeegel 20. sajandi Eesti ühiskonnast. Tagasi mõeldes tundub „Gorikaturist” ehk isegi väärtuslikum ja olulisem film, kui vaatamise hetkel tajusin, sest Eesti lähiajaloost peakski rääkima avatud kaartidega, julgedes ka provotseerida. Jõerannas on suure dokumentalisti vaimu, kelle pilk näeb läbi meie aja tüüpnarratiividest; ta märkab hoopis pisemaid allhoovusi, mida ilma temata ei paneks tähelegi.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.

Kasutatud katkendeid filmidest:

Retk läbi Setumaa (1913), op Johannes Pääsuke
Päev Tallinna turul (1925), op Konstantin Märska
Ajalehe sünd, rež Eduard Jürisson-Vallaste, op Armas Hirvonen
Viie-ball “Vanemuises” (1935), op Konstantin Märska
Eestimaa (1941), Leningradi Kinokroonika Stuudio
Rahva tahe (1940), Leningradi Kinokroonika Stuudio ja Eesti Kultuurfilm
Tallinn 1944, op Harald Perten, Rootsi Eestlaste Liit
Eesti rannast Rootsi randa (1944-1945), op Harald Perten, Rootsi Eestlaste Liit
Nõukogude Eesti 1940, nr 2, 6
Nõukogude Eesti 1941, nr 11
Nõukogude Eesti 1944, nr 3, 8
ja
helisalvestist “RAMETO. Knock-out. Gori õhtu” (13.05.1967, ERR arhiiv)
ning
muid kroonikamaterjale Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiivi ja
Critical Past kogudest.

Kasutatud fotod:

Eesti Kunstimuuseum
Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv
Eesti Kirjandusmuuseum
Pärnu Muuseum
Viljandi Muuseum

Kasutatud reproduktsioonid:

Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu
Underi- ja Tuglase Kirjanduskeskus
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum