Ivanna elu (2021)

Filmist meedias

Hendrik Alla: „Ma luban, et saate filmi vaadates sissejuhatuseks korraliku kultuurišoki, aga see läheb üle. Ja siis hakkate filmi tõelise sõnumi poole tüürima.

Koos oma viie lapsega (neli aastat kestnud filmimise jooksul sünnib veel üks) elab Ivanna põhimõtteliselt reejalastele ehitatud soojakus. Saras, mis kujutab endast puitsõrestikku, pealt üle tõmmatud põdranahkadega, seest viimistletud vakstuga. Elamu on pisem kui hruštšovka köök, sees kütteks ja toiduvalmistamiseks raudahi, aga ümberringi tundra lumeväljad, mida mööda põdrarakend jalastel majakest vajadust mööda uude elukohta veab.

Mõnuga teeb Ivanna sealsamas suitsu, kusjuures lapsed käivad väsinud emale ahju alt sigaretti süütamas. Ivanna suitsetab vaikides, kolde ees hakib lapsuke oma käsivarre pikkuse kööginoaga tulepuid. Oma lastega rääkides kasutab ta selliseid venekeelseid väljendeid, mida ei sobi siin ära trükkida, kuid mis subtiitrites viisakalt „kuradi kuradiks“ on tõlgitud. Eks sedasama sõnavara kasutavad ka lapsed.

Elamise ahtust arvestades on hämmastav, kuidas Serrano on sinna mahutanud kaamera. Tõsi, need võivad küll tänapäeval üsna väikesed olla. Ivanna heidab vahel pilgu objektiivi, eriti siis, kui ta ilmselt kaadritagusel õhutusel oma elulugu räägib. Täiesti võrratud on kaadrid, kus lapsed lihtsalt mängivad, olles neid jälgiva kaamera unustanud. Väga ehe, väga ilus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7352633/kaunis-podrakasvataja-kaugel-pohjas
Alla, H. (2021). Kaunis põdrakasvataja kaugel põhjas. Postimees, 4. okt, lk 22.

Aleksander Metsamärt: „Kuigi kirjutatu põhjal tundub „Ivanna elu“ kõige depressiivsema dokumentaalfilmina žanri ajaloos, hoiab elulisus seda täielikult sinna auku libisemast. Lavastaja Renato Borrayo Serrano on edukalt suutnud vältida „etnograafiliste portreede“ puhul tihti esinevat viga, kus kauge rahvas või selle esindaja tehakse filmis mingisuguse inimkogemuse universaali kehastajaks. Võib-olla mängib siin teatavat rolli ka Tolstoi vana tõdemus: kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.

Toimigu see mis printsiibil tahes, film suudab püsida kaljukindlalt oma peamise subjekti ehk ühe naise elu kujutamise juures. Seejuures nimme elu kujutamise juures. Tegu on pigem žanrimaali kui portreega. Kaadrid keskenduvad küll Ivannale, kuid maalitav pilt on tema elu ja argipäev. Ivanna koorub selle kõrval välja orgaaniliselt ja tasahilju, otsekui taustafoon.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/naine-maal-kulmal-ja-kaugel/
Metsamärt, A. (2021). Naine maal, külmal ja kaugel. Sirp, 8. okt, lk 9–10.