Emalõvi (2024)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust filmi autori Liina Triškina-Vanhataloga

Olles „Emalõvi“ vaadanud, tunnistan, et sellest filmist on keeruline rääkida, reetmata loo pöördeid. Kas selline põneviku ülesehitus oli sinu jaoks kohe paigas või tekkis see mõte hiljem?

Minul on nii, et kõigepealt on mingisugune loo element või motiiv, mis jääb mind painama, ja selle ümber tekib kõik muu.

Millisest motiivist see lugu siis välja kasvas?

See oli üks fraas, mida korrutas üha uuesti üks ema, kes oli juba mitu aastat oma lapsega jännis ja oli kõik ära proovinud. Ta ütles sellise lause: „Ma ei saa ju teda kinni panna.“ Ma küsisin, miks ei saa. Ta vastas: „Ma ei tohi.“

Mõtlesin sellele, kuidas jääda terve mõistuse juurde, kui oled iga teine öö teadmatuses sellest, kus su laps on. Või kui ta ongi pikemat aega teadmata kadunud? Mängisin selle mõttega – ehkki selles kontekstis on seda väljendit tobe kasutada. Aga selleks ju kunst ongi, et võimendada, keerata üle võlli, viia asjad nii kaugele, kuhu nad päriselus ei läheks.

Aga loo sünd kui selline on üldse müstiline – kust lõpeb teema ja kust algab lugu, kuidas kõik elemendid kokku jooksevad. Mina ei mõtle üldjuhul nii, et tahan ühel kindlal teemal filmi teha. Ka „Emalõvis“ ei ole ju ühte teemat, neid on mitu. Kindlasti ei mõelnud ma nii, et valin kõige skandaalsemad ja aktuaalsemad ja panen lihtsalt kokku.

Teemasid on filmis tõesti palju – vaimne tervis, kuritegelikud noortekambad, internetikiusamine jm. Üks käsitletud teema on aga varem palju vähem tähelepanu saanud. Pean silmas lapsevanema olukorda, kelle laps maadleb vaimse tervise muredega. Seda, kuidas see vanem selle kõigega toime tuleb.

Võib-olla sellepärast see motiiv mulle aastaid tagasi külge kleepuski. Kui nendest noortekampadest meedias juttu oli, siis ühiskond – kommentaariumidest rääkimata – kargas nende laste vanematele kõrri. Neist said mingis mõttes paariad. Aga lapsevanematena me teame, et see ei ole nii lihtne. Me ei ela vaakumis, kus ainult meie enda teod last mõjutaksid – meil on endal mingi taak, lastel on koduväline sotsiaalne elu, on mingi peredünaamika, mis ei sõltu ainult meist. Komponente on palju. On lihtne öelda, et heades peredes nii ei juhtu. Loomulikult tahame me kõik leida süüdlasi, sest see vabastab meid kollektiivsest vastutusest.

Intervjuu täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120321678/emalovi-rezissoor-teele-oli-15aastane-kui-hakkasime-filmima-muidugi-oli-kusimus-kuidas-ta-selle-ule-elab
Libe, K. (2024). Kui film hakkab lahendusi pakkuma, läheb jamaks. Eesti Ekspress: Areen, 18. sept, lk 47–49.

Loe ka intervjuud:

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/vabastav-nutt/
Viilup, K. (2024). Vabastav nutt. Sirp, 13. sept, lk 10–11.

Arvamusi

Ralf Sauter: „Ilmselt mõjub filmi sotsiaalne kontekst pealiskaudselt, kuna «Emalõvi» eesmärk ei olegi luua ühiskondlikku vaadet, vaid keskenduda painatud emale, kelle tütar on libisenud kuskile hämarusse. Ja kui keegi on ära libisemas, tuleb temast jõuga kinni haarata, arvaku maailm, mida tahab – eriti kui pead emana seisma küsimuse ees, miks sinu armastusest ei ole piisanud.

Emotsionaalselt kõige olulisemad stseenid keskenduvad Undi ja Piibemanni pingestatud koosmängule. Tõtt-öelda olid teised liinid selles loos – nagu paljastavate netivideotega šantažeerimine ning tähelepanuta jäänud poja kaklused koolis – minu jaoks täitematerjal, millega võimaldatakse kõrvaltegelastele natukenegi tegevusruumi. Niisuguses draamas on mu jaoks kõige olulisem konflikt võtmetegelaste vahel. Teisisõnu, emotsionaalne pinge ja katarsis.

Seega sai filmis minu jaoks määravaks küsimus, kuidas valu ja äratundmine päevavalgele tuleb, kui Helena vangistab Stefi suvilasse. Seda enam, et film näitab esmalt riigis paika pandud struktuure (Helena on kiirabitöötaja ja sõbruneb kaastundliku politseinikuga) ning püstitab julge küsimuse: kas me kordame läbi nende struktuuride lihtsalt muudkui sama protsessi ning saame kedagi päästa ainult siis, kui me paremate valikute puudumisel nendest struktuuridest jõuga väljume?

Helena midagi sellist teebki, otsustades vanemliku omakohtu kasuks. /---/

Film avab järjest huvitavaid kaarte – mängu tuleb isegi kehaline autonoomia Helena ja Stefi vaatenurgast –, kuid isegi potentsiaalselt kõige valusamatel hetkedel läheb midagi montaažis kaduma. /---/

Lahedal kombel on filmile mõeldud ootamatu, võib-olla isegi võõristav lõpplahendus, millest kindlasti pärast filmi lõppu rääkima jäädakse. Välja käiakse mõnevõrra riskantne, aga loogiliselt töötav puänt. Heal juhul sunnib pööre vaatajat lugu ümber mõtestama ja muudab selle tagantjärele huvitavamakski. Halvemal juhul nullib pööre filmi moraalsed küsimused ning kõige haavatavamad stseenid, sest tütre tegelane võtab tinglikuma kuju ning saame aru, kui suur osa loost on hoopis häbist haaratud ema enesepeegeldus.

Lõppu olen juba mitme inimesega arutanud – arvamused ulatuvad seinast seina. Aga katarsise sain – lihtsalt mitte sellise, nagu olin oodanud. Pärast filmi lõppu valitseb saalis mõneks ajaks vaikus. Siis hakkavad inimesed rääkima.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/8099360/nadala-film-kui-emaarmastus-tuleb-koos-keti-ja-ahelaga
Sauter, R. (2024). Kui emaarmastus tuleb koos keti ja ahelaga. Postimees: AK, 21. sept, lk 14.

Kadri Kõusaar: „Pealkiri „Emalõvi“ kandis silme ette tõestisündinud loo, kus lapse kadumisest peaaegu hullunud ema uurib välja, kus elab lapse narkodiiler, haarab kööginoa, ootab diilerit maja ees, surub siis noa talle kõrile ja sisistab, et üks meist nüüd sureb, kui sa ei ütle, kus mu laps on. Ema kui tõeline lõvi, kes on marru aetuna oma poega kaitstes kõige ohtlikum vastane ega karda midagi.

Sellist üleelulist vaprust „Emalõvis“ ei näe. Küllap ei pidanudki nägema: stsenaarium ja tegelane on hoopis muud, kuid paraku mõjub pealkiri seetõttu eksitavalt ja pretensioonikalt, lubades midagi, mida pole. /---/

Katariina Unt mõjub ekraanil dünaamiliselt, sümpaatselt ja loomulikult, nagu alati. Kuid ta ei mängi emalõvi, vaid lihtsalt oma tütre pärast südant valutavat ema, kes on segaduses, haavatav ja haavatud. Jah, ta võtab mingil hetkel ohjad oma kätte, tegutseb aktiivselt tütre päästmise nimel, kuid kui noortekamp tungib tema korterisse (miks ta nad üldse sisse lasi?), vabiseb ta kui saakloom, hirveke. Ei julge öelda, et kuulge, see on minu korter ja tõmmake tagasi. Me Too ajastul laseb ta end ühel kutil mõnitada ja käperdada, ilma et vastu sõimaks või kõrvakiilu annaks. Kiirabiarst peaks igasugu sulelisi ja karvaseid, ammugi ülbeid jõmme olema näinud n pluss üks korda ja kindlasti nende pärast mitte tarduma, ammugi oma kodus. Ka hiljem, oma maa­majas, kuhu noortekamp sedakorda sisse vajub, mõjub Helena passiivse ohvrina. Ta laseb end põhimõtteliselt läbi peksta ilma ühegi püüdeta vastu hakata (isegi kui vastuhakk maha surutaks, siis lõvi ju võitleks.)

Kui filmi pealkiri ei oleks mitte „Emalõvi“, vaid lihtsalt „Helena“ ja peategelanna ei töötaks mitte kõike näinud arstina, vaid keraamiku või kontoritöötajana, siis oleks see kõik arusaadav. Emalõvi pretensiooni ja kiirabiarsti igapäevatöö juures tekitab see aga küsimusi. /---/

Näitlejaansambel on eeskujulik. Teele Piibemann esitab veenvalt teismelise valu ja raevu, nurka aetud hinge altkulmu kõõritamised ja mingil hetkel valla pääseva nutu. Joonas Mikk tema väikse venna rollis mängib välja ärevuse, kurbuse ja limbo, mida kadunud õe saaga tekitab. Elina Masing nasaalse tämbriga bitch-bossina mõjub samuti usutavalt – tüpaaž, mis vahest paljudele koolieast tuttav. Meeldivaim üllatus oli aga Margo Teder Helena politseinikust sõbra Priidu rollis. Karune, illusioonideta, aga heasüdamlik, jalad maas. Just tema antud soovitus „Lõika see läbi enne kui hilja“ kujuneb filmi sõlmituseks, siit saab Helena mõtte, kuidas tütar enda külge aheldada. Seda sõna otseses mõttes.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/emalovi-voi-emahirv/
Kõusaar, K. (2024). Emalõvi või emahirv? Sirp, 27. sept, lk 9.

Loe ka:
Arvustus. Tõnu Karjatse: "Emalõvi" tirib ohtlikule ja pimedale tänavale Edasi.org, 21. sept 2024.