Vanamees ja põrsauss (2022)

Filmist meedias

Raul Sauter: „Tänu lühifilmiformaadile ei veni ükski naljakas situatsioon tüütult pikaks ja vaatajalt nõutakse ootamatult tähelepanelikku jälgimist, sest Vanamehe nukumaja on nii detailirohkelt dekoreeritud. Osates nukufilmitehnikaga loominguline olla ja tundes õudusžanri eeldusi, mängib Mikk Mägi julgesti varjude ja peegeldustega. See annab „Vanamehele ja Põrsaussile“ tugeva atmosfääri, mis ühes miniatuurse tegevusruumiga viib mõtted animalegendide Quay-vendade kõhedale loomingule.

Kõige jaburamalt sürrim on moment, kus Vanamees vaatab vanamoodsast televiisorist „Õnne 13“ ja helitugevuse põhja keerab. Telerist saab nagu tuumareaktor keset tema rõvedat kodu, kuni Vanamehe kõrvadest hakkab Alo Mattiiseni kirjutatud tunnusmuusika peale verd vohama. See on suurepärane näide Vanamehe-multikate huumorist: grotesk, satiir ja kehaõudus on kokku segatud maalähedaseks kompotiks. Uusi Vanamehe austajaid «Vanamees ja Põrsauss» võita ei pruugi, aga vanade fännide jaoks, kes Vanamehega koos vananeda tahavad, on see kõige vanamehelikum Vanamehe-lugu, mis Vanamehest siiani vändatud.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7638308/vanamees-kutsub-jalle-sinna-kus-paike-ei-paista
Sauter, R. (2022). Vanameeš kutsub jälle sinna, kuš päike ei paista. Postimees, 1. nov, lk 17.