Avaleht » Filmiliigid

Ilvesmees (2023)

Originaalpealkiri: Ilveskuiskaaja

Dokumentaalfilmid

Huviinfo

Filmist meedias

Eliisa Pass: „Viimasel ajal on dokumentaalžanris esile tõusnud inimese ja looduse suhte mõtestamine ning inimese osa ökosüsteemis. Enamik neist filmidest lahkab inimese ahnuse ja tarbimisharjumuste mõju loodusele, ent üha enam portreteeritakse ka karaktereid, kelle hinges mängib loodus suurt, kui mitte peamist rolli. Juha Suonpää „Ilvesmees“ on üks sellistest filmidest, kust ei puudu ka tugev looduskaitsesõnum.

Ehkki „Ilvesmees“ on kahtlemata loodusfilm, ei saa sellest rääkida, mainimata peategelast, Ilvesmees Hannu Rantalat. Kohati krehvtise ütlemisega mees on leidnud looduse uurimises oma pelgupaiga ja eluviisi. See, kuidas Hannu kõneleb loodusest ja selle asukatest, peegeldab tema sügavat austust ja armastust looduse vastu, eriti siis, kui ta kirjeldab, kuidas ta juba nooruses armastas metsa kaduda. Sellegipoolest jääb Hannu isiksuse kujunemine loodusemeheks saladusse. Tagantjärele mõeldes oleksin sellest kindlasti rohkem teada saada tahtnud. Ent vaadates, kuidas ilvesemaskiga mees öösiti mööda laant ringi lippab, ei olnudki Hannu kujunemislugu filmi seisu­kohalt enam esmatähtis. /---/

„Ilvesmehe“ teeb kunstiliselt väga originaalseks rajakaamerate kasutamine. Seda meediumi on kasutatud üksnes ulukite ja lindude teadusandmete kogumiseks ja seireks. See, et enamik materjalist on filmitud puu või sellesarnase objekti külge kinnitatava staatilise kaameraga, ei kõla paljutõotavalt. Ometi teevad rajakaamera staatilised võtted „Ilvesmehe“ omanäoliseks paigalseisvaks rännakuks. Vaatajatel on eriti lõbus näha hiiglaslikke ilvesesilmi endale rajakaamerast otsa vaatamas või näha, mis juhtub siis, kui mõni loom rajakaamera avastab – kes katsub jalaga, kes hambaga. Vaataja näeb ka rajakaamerate tehnilist arengut läbi aastakümnete, sest filmis kasutatakse ka aastakümnete vanuseid rajakaamerate jäädvustusi, mil peategelane oli hulga noorem. Rajakaamerate mustvalged võtted ja summutatud helid mõjuvad unenäoliselt ja kummastavalt justkui arthouse-eksperimentaalfilmis.

Teine „Ilvesmehe“ tugevus on Puuluubi loodud originaalmuusika. Peaaegu katkematu heliriba loob filmile kindla rahuliku rütmi, mis koos rajakaamerate jäädvustuste ning Ilvesmehe looduskirjeldustega viivad meditatiivsele rännakule. Vähe sellest, et kindlasti soovin „Ilvesmehe“ heliriba eraldi albumina kuulata, ei kujuta ka ühtegi teist artisti Ilvesmees Hannu ja tema ilveste tegemisi illustreerima. Nii et kui Puuluubi kunstiline tõsiseltvõetavus eurokarussellile minekuga kellegi silmis langes, siis taastab selle kindlasti „Ilvesmehe“ kogemus.“ /---/

Arvustuse täistekst
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/suurkiskjate-haal-labi-ilvesmehe-suu/
Pass, E. (2024). Suurkiskjate hääl läbi Ilvesmehe suu. Sirp, 1. märts, lk 22.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm