Jumalaga, rock'n'roll! (2023)

Filmi saamisloost

Hardi Volmer: „Läksin Kiuri jutule, kellega olen varemgi koos filme teinud, hoopis ühe teise projektiga. Nimelt oli mul mõttes teha vanadel fotodel baseeruv lamenukk-animatsioon Georg Lurichist. Kiur mõtiskles tükk aega, aga tuli lõpuks välja hoopis selle ideega, mis nüüd dokfilmiks on vormunud."

Kiur Aarma: „Mõte tundus piisavalt punk, et võiks teha Hardi Volmeriga filmi Hardi Volmerist, mille režissöör on Hardi Volmer," selgitab esmaspäeval kinos Sõprus esilinastunud dokfilmi „Jumalaga, rock'n'roll!" produtsent ja teine režissöör Kiur Aarma, kust filmi idee alguse sai.

Tööjaotusest rääkides ütleb Hardi, et see oli päris sumbuurne. ,,Ja ei jaotunudki kuidagi. Välja arvatud, et Kiur tegeles kõige sellega, millega produtsent tegeleb. Kõigepealt püüdsime selgust saada, mis ja kui palju materjali meil üldse kasutada on. Et saada aru, palju meil on liikuvat ja huvitavat pilti. Sealt tuli palju üllatusi. Siis oli ka selge, et tasub teha küll. Fotosid on niikuinii, aga film pole asi ega midagi, kui on ainult rääkivad pead ja fotod. See on igav. Nii me seda müüri vaikselt ehitama hakkasime," jutustab ta. „Kirjutasin mingi teksti, millega oli üks lõputu pingpong. Pildiga sai hoopis vähem tegelda, sest see on kallis lõbu. Enam-vähem teades, mis pilt meil on, hakkasime selle pealt ka teksti disainima, mis kestis praktiliselt viimase hetkeni. See oli Kiuri idee, et oleks pisut naiivne tagasivaatav mina-vormis jutustus."

Filmi tegid Hardi ja Kiur kolm ja pool aastat. „See muidugi ei tähenda, et me päevast päeva oleksime ninapidi koos istunud. „Koroona-aasta tuli vahele ja siis tekkis jälle paar kuud tühimikku. Nii et hästi sporaadiline oli see tegemine."
/---/

Filmi alapealkirja „Hardi elu. Esimene jagu" kohta ütleb selle kangelane ise, et see lisati naljaviluks. ,,Film lõpeb 1990. või 1991. aastaga ja see ongi täpselt pool minu seni elatud elust. Kirves sai küll õhku visatud, aga pole vähimatki plaani hakata tegema teist jagu," tõdeb Hardi lõpetuseks.
/---/

Rääkides filmi tonaalsusest, ütleb produtsent, et „Jumalaga, rock'n'roll!" ei ole kindlasti film kannatavast kunstnikust. ,,Lihtsalt see materjal, mis meil käes oli, tundus nii ägedana ja mõte seda mitte kasutada oleks olnud kuritegu. Mõtlesime algusest peale, et teeks filmi, kus kordagi ei tule kaamerat käivitada. Olgu, üks kord me seda tegime. Kui finaalis kasutasime Hovery Coveri esinemist, kuhu Hardi nii-öelda sisse sulatasime. See on 1992. aasta originaalsalvestus ja Hardi on sellele lisatud aastal 2023."

Kuna filmi alapealkirjas seisab must valgel „Hardi elu. Esimene jagu", ei saa jätta produtsendilt küsimata, millal näeb ilmavalgust teine jagu. „Meie poolt seda ilmselt ei sünni," ütleb Kiur. „Pealkirjas peegeldub lihtsalt formaadimäng. Sest kuidagi tuleb ju seletada, miks film 1990. aastate algusega ära lõpeb. Esimene osa põhineb ju täielikult amatöör- ja kroonikakaadritel ning mõnedel filmile pildistatud fotodel. Edasi aga algab VHSi ja digikaamerate ajastu ning see tähendaks juba teist formaati ja pilti," ütleb filmi kaasautor lõpetuseks.

Kulli, J. (2023). Hardi Volmer: „Fakt on see, et mina oleksin teinud täiesti teistsuguse filmi“. Õhtuleht, 13. sept, lk 12–13.

Arvamusi filmist

Aarne Seppel: „Võib-olla oli see võimatu, aga kangesti oleks tahtnud kasvõi aastanumbreid ja asukohti juurde. Ajalugu näidates on daatumid olulised. Filmis sulanduvad eri kaadrid ja lood sujuvalt ühte, meile näidatakse katkendeid, aga päriselt jääb arusaamatuks, mis on mis.

Filmi peamiseks sihtgrupiks tunduvadki olevat Volmeri ja Aarma sõbrad-tuttavad ja need, kes siseringi ümber tiirelnud. Eesnimede kasutamine (Peeter, Villu, Rao jne) koorib ajalooliselt dokumendilt jälle kihte maha; kes pole tuttav Singer Vingeri maailmaga, võib jääda teadmatusse. Vaataja ette toodud lood võivad vastata ajaloolisele tõele, aga ei pruugi – film jätab vaatajaile väga vähe konkreetseid pidepunkte.

Aarma ja Volmer toovad vaataja ette loo hüperaktiivsest lapsest, kes kasvas vähemalt sama pööraseks ja aktiivseks meheks. Kaadrid pulmadest või Nuku- ja Tallinnfilmi jalgpallimatšist on ikka väga hullumeelsed. Seepärast ongi natuke kahju, sest Volmer näitab ja kommenteerib, aga ta ei raatsi seletada ega tausta anda. Natuke saab paralleeli tuua ERRi saatesarjaga „Uue aja asjad“, mis samuti põhines ajaloolisel filmilindil, millele andis selgitust Mati Undi ja Juku-Kalle Raidi kirjutatud tekst.

Eesti inimese jaoks seostub Volmer peamiselt siiski Singer Vingeri ja filmidega. Ja selles annab Aarma film siiski lõngaotsa vaatajale kätte, meile näidatakse, kust ja kuidas tekkis Volmeril filmihuvi ning kuidas ta sai trummarist rokkansambli esilauljaks.

Vaevalt et kõik tegelikult nii sujuvalt läks, kui filmist mulje jääb, aga hinnata saab seda, mida näidatakse. Vaatajale näidatakse Volmerit läbi tegevuse, mis eri aegadel filmilindile jäädvustet. Kas sinna juurde kuulus ka emotsioon – kurbus, rõõm, viha, armastus –, see jääbki mõistatuseks. Ju seda kõike ikkagi oli, aga seda ei avata.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7855726/nadala-film-hardi-volmer-jaadvustas-filmile-65-aastat-puberteeti
Seppel, A. (2023). Hardi Volmer jäädvustas filmile 65 aastat puberteeti. Postimees: AK, 16. sept, lk 16.

Valle-Sten Maiste: „Värskes filmis näidatakse kogu filmi-, teatraalsus- ja eksootikakire allikana aga mitte Headsi, vaid Hardi isa Omarit, mis on muidugi silmi avav ja kena žest, samuti nagu eesti rokiloos teenimatult unustatud Oleg Sõle esiletoomine mõjutajana. Kaadrid, mis räägivad sellest, mida sai Hardi kaasa Omar Volmeri kodust ja kuidas seda vaimsust Pärnu lastegängidega edendati, moodustavad värske taiese huvitavaima kihistuse.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/veel-tund-koigile-pahekulunud-pajatusi-ja-pillilugusid/
Maiste, V.-S. (2023). Veel tund kõigile pähekulunud pajatusi ja pillilugusid?. Sirp, 15. sept, lk 36–37.

Kaspar Viilup: „Hardi Volmeri ja Kiur Aarma ühisel nõul valminud „Jumalaga, rock’n’roll!” on mõnus, keel põses kappamine läbi Volmeri elu esimese poole, mis pigistab tema enda arhiivivideotest välja maksimumi ja moodustab kokku terviku, mis tekitab kuidagi hea tunde, sest valitud toon ja rütm on täpselt paigas. Kas tuleb ka järjelugu Volmeri elu teisest poolest? Ootan seda suure huviga, sest patt oleks lasta ülejäänud arhiivil tolmu koguda.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.