Põrgu katlakütja (2023)

Filmist meedias

Kristiina Davidjants: „Tugev peategelane, rahulik, et mitte öelda vahest lausa majesteetlik kaameratöö ning hüpnotiseeriv muusika teevad „Põrgu katlakütjast“ filmi, mida ma julgen soovitada.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/lilled-viinapitsis/
Davidjants, K. (2023). Lilled viinapitsis. Sirp, 8. sept, lk 34.

Veiko Märka: „„Põrgu katlakütja“ on kunstnikufilm, kus näeme rikkalikult 64-aastase kunstniku Seaküla Simsoni (õige nimega Aivar Simson) taieseid, kuuleme loomingulisi mõtteid ja tõekspidamisi, aga käsitletakse ka tema eraelu, mis nii loomingut kui ka tõekspidamisi mõjutab.

Ilmne on filmi ülesehituse suund: bravuurse ja boheemliku skulptori kujutamisest lüürilise ja hapra natuurini, brutaalsest rauatagumisest filosoofiliste sisekõnede ja dialoogideni. Ka tema tööde näitamise järjekorras on suund grotesksetelt, sageli humoristliku kallakuga taiestelt („Tal peab alati olema mingi nali või vimka sees“) realistlike ja hingestatumate poole (1944. aasta suurele läände põgenemisele pühendatud „Ema ja tütar“). Tõsi, hingestatus ei välista huumorit ja seda laadi näiteid leidub ka Simsonil. Sellised on kasvõi Arvo Pärdile pühendatud jalgrattaga poiss Rakvere peaväljakul ja Nõmme rajaja von Glehni kuju tema kuulsa lausega „seie saagu linn“. „Eks ta nende peenistega kuulsaks sai omal ajal,“ öeldakse filmis, kuid seesugustest saavutustest näeme ainult miniatuurset „Vigurivänta“. Küll aga näeme metallist lehmakooki, millel on sünnipäevaküünlad. Pika habeme, volüümika kehaehituse ja pidevalt ääsitule ääres tontlikult loitva näo tõttu omandab skulptor tõesti põrguliku oreooli, nagu pealkiri eeldab. Ja kuigi film liigub ülesehituselt tontlikkusest hingestatuse poole, ei muutu Seaküla Simsoni mefistolik välimus ju lõpuni.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120229951/arvustus-hell-ja-orn-megametallimees-porgu-katlakutja-on-seakula-simsoni-kujude-vaariline
Märka, V. (2023). Hell ja õrn megametallimees. Eesti Päevaleht: LP, 8. sept, lk 49.

Teet Korsten: „Dokumentalistid Kullar Viimne ja Erik Norkroos on saanud valmis esteetiliselt kauni ja pealtnäha südamliku filmi skulptor Aivar Simsonist, millel on palju sügavaid ja pelutavaidki mõõtmeid.

Loodetavasti pole n-ö spoiler, kui tunnistada katse käigus filmi „Põrgu katlakütja“ seletada, et tegu on ses mõttes lihtsa filmi ülesehituse/ kompositsiooniga, et selle väliseks struktuuriks on valitud maalikunsti albumi oma. Maalideks on filmis muidugi viljaka skulptori Aivar Simsoni aka Simmi aka Simson von Seakyli skulptuurid, mida näeb filmis suisa 32, nagu lõputiitritest selgub.

Põrgu ise ongi filmi enda läbiv kujund ja eelkõige väljendub see semiootiliselt sõja butafoorias. Simson pole ilmselt filmi autoritele selle kujundi leidmist keeruliseks teinud, sest välisegi atribuutika järgi käib see temaga kilinal-kolinal kaasas – alates sõjajumala ruigamisest (viide Black Sabbathi laulule „War Pigs“?) Rooma tervituse saatel, filmis näidatud lahingu rekonstruktsiooni stseenidest, natsisümboolikast, „Seakyla“ ordenitest kuni filmi finaalheliteoseni, milleks on Metsatöllu «Oma laulu ei leia ma üles», mis on kirjutatud seriaali „Tuulepealne maa“ signatuuriks.

Viimane side annabki ilmselt silla, mis viitab kogu meie rahvuse traumale, mis on saadud totalitaarsete režiimide põrgus. Ja stseen, kus Simson nutab Mariupoli ja üldse Ukraina pärast ning neab mõrtsuk-Putinit, tuletab meelde, et see põrgu pole jäänud kuskile minevikku. Ja põrgu ei saagi olla vaid minevikus, kui paljud sõjapõrgus käinud kannavad seda praeguses hetkes endaga kaasas.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7854463/esteetiline-unenagu-sojatraumast-ja-selle-ravist
Korsten, T. (2023). Esteetiline unenägu sõjatraumast ja selle ravist. Postimees, 14. sept, lk 16.

Kaspar Viilup: „Väga mugav olnuks tegijatel valida Seaküla Simsoni kujutamiseks lihtsam moodus. Noh, sätid lihtsalt kõik need suuremad ja väiksemad, elulähedasemad ja ebardlikumad fallosed, mille ta aastakümnete jooksul valmis on meisterdanud, ritta ja näitad sinna kõrvale karikatuurset „Põrgupõhja uut vanapaganat”, kes jaburdab, lollitab ja teeb paar krõbedamat nalja. Ja olekski film purgis. Aga kõigile, kes seda ootavad ja kellel film veel nägemata, pean pettumuse valmistama: ekraanilt vilksatavad vaid hetkeks läbi vändad, ja ka üks vigurivänt, ent pikemalt neil ei peatuta.

Või üritasid Viimne ja Norkroos lihtsalt Simsoni pahelist mainet pisut rehabiliteerida ja otsida üles tõsiseltvõetava skulptori? Aga ka selline tragikoomiline päästemissioon pole „Põrgu katlakütja” fookuses, õigupoolest on kunst vaid üks väike, kuigi igati oluline osa sellest, mis ekraanilt vastu vaatab. Autorid on suutnud vältida kõige suuremat lõksu, kuhu üks portreefilm astuda saab: nad ei aja segamini inimest ja ametit. Väga lihtne on luua müüt suurest Loojast, kelle käe all muutub tavaline geniaalseks ja kes justkui muuseas viskab valmis surematut kunsti. Kes meist ei tahaks olla suurem kui elu? Aga ükspuha kui palju selles ka tõtt poleks, taandab selline lähenemine täielikult kõik muud väärtused, mis inimeses peituda võiksid. Mida ta teeb siis, kui ta parasjagu ei loo? Kus on tema loomingu lätted? Kas ta oleks kunstnik ilma kõige selleta, mis toimub ta elus väljaspool loomingut?

Oma avaminutitel üritab „Põrgu katlakütja” otsekui kinnitada klišeed: Seaküla Simsonist maalitakse hetkeks pilt kui täisverelisest anakronismist, lõõmavate leekide vahel surematut kunsti vermivast müstilisest kujust, kes mõjub oma kõiksuses kahemõõtmelise karikatuurina. Ent see sõnatu motiiv, mis justkui annaks loetud sekunditega kätte kõik vastused, mida vajada võime, püüab hoopis murda Simsonist kõmuajakirjanduse veergudel tekitatud müüti. Sest järgmisel hetkel seisab Simson videviku hämaruses, teeb suitsu, räägib oma täiesti lollakast unenäost, naerab homeeriliselt — ja illusioon on purustatud. Rohkem meile sketše suurest kunstnikust ei mängita, edaspidi näeme ikkagi meest, kelle tööks on teha kunsti. Jah, kõigepealt mees ja alles siis kunst, mitte vastupidi.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/9069
Viilup, K. (2023). Kellele köetakse põrgukatelt? Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 101–106.

Kaspar Viilup: „Aasta parim portreedokumentaal on kahtlemata Kullar Viimse „Põrgu katlakütja”, mis erinevalt „Vetelkõndijast” võtab oma peategelase, Seaküla Simsoni, häbitult algosadeks lahti ja paneb vaataja ees pooleteise tunniga kokku täiesti uue mehe. Ärge saage valesti aru, see pole mingi punnitatud reinkarnatsioon ega hüsteeriline katse Simsoni mainet parandada; see film on kõigile osapooltele — portreteeritav, dokumentalistid ja vaataja — valgustuslik, sest tegijad on osanud küsida küsimusi, mis panevad Simsoni ühest küljest suurendusklaasi alla, kus kõik tema head ja vead on alasti kistud, kuid teisalt viivad fookuse temalt ka eemale, andes publikule võimaluse samastumiseks. Kõige olulisem on aga see, et kui ma mõtlen „Põrgu katlakütjale”, siis erinevalt kõigist teistest tänavu valminud portreedokumentaalidest ei mõtle ma esimese asjana inimese peale, kellest film on tehtud — see dokk on teos omaette, otsekui sõltumatu oma portreteeritavast. Sellise eesmärgi poole peaks portreedokumentaal ka tulevikus liikuma.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid ja kunstiteosed

Kasutatud arhiiv:
“Eesti rannast Rootsi randa”, Rootsi Eestlaste Liit

Seaküla Simsoni skulptuurid:
Kolm miini
Eesti asi
Ema tütrega
Kassiahastus
Kremli kommunist
Põrgu sigudikud
Püha vaim
Kivipuravikud
Seaküla siga
Sittuv koer
Vigurivänt
Alexander Flemingi büst
Johannes Kerdi büst
Heino Lipu mälestussammas
Konstantin Pätsi mälestusmärk
Alutaguse hirv, kaasautor Kalev Prits
Kalevipoeg, kaasautor Paul Mänd
Kaljo Kiisa mälestussammas, kaasautor Paul Mänd
Kotermann, kaasautor Edvīns Krūmiņš
Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas, kaasautor Paul Mänd
Nikolai von Glehni ausammas, kaasautor Paul Mänd
Paul Kerese mälestusmärk, kaasautor Paul Mänd
Siil, kaasautorid Edvīns Krūmiņš ja Kalev Prits
Mälestusmärk Umsiedlung, kaasautor Kalle Rõõmus
Vanamees ja kits, kaasautor Paul Mänd
Arvo Pärdi ausamba eskiis
Heino Lipu kuju savimudel
Johannes Kerdi büsti savimudel
Kaljo Kiisa kuju eskiis
Nikolai von Glehni kuju eskiis
Paul Kerese kuju eskiis
PÖFFi hundi eskiis