Mo Mamma (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust režissöör Eeva Mägiga

Kohe esilinastub ka sinu täispikk mängufilm „Mo Mamma“. Selle valmimisest pole peaaegu midagi kuulda olnud. Millega on tegemist?

2022. aasta kevadel küsisin „Libahundile“ raha, mida ma ei saanud, aga meil oli filmimise koht juba pooleks võtteajaks kinni pandud. Mõtlesin, mida siis teha. Arutasime produtsent Marju Lepaga ja otsustasime, et võiks ikkagi filmi teha, mitte ainult Eesti Filmiinstituudi rahastamisest sõltuda. Kirjutasin ühe isiklikul lool põhineva draama.

Mu vanaema murdis puusaluu ja oli hooldushaiglas, ta ei hakanud enam pärast seda kunagi kõndima. Läksime teda emaga vaatama ja nägin tema silmis äkki täiesti teistsugust pilku. Ta oli leppinud äraminekuga. See mõjutas mind nii hullult, minu jaoks oli mamma hästi lähedane. Sõber. Elasin temaga kevadel ja suvel koos Saaremaal, muul ajal iga päev helistasime.

Ma ei olnud ta surma peale mõelnud – ega ka sellele, et ta on mu ema ema ja neil on teistsugune suhe. Sõitsime emaga kahekesi vanaema koju, kus teda enam polnud, ja mul tuli öösel mingi hüsteeria peale. Äratasin ema üles ja ladusin talle etteheited kaela, genereerisin tüli. Ema võttis seda kuidagi väga rahulikult. Lavastasingi nüüd mamma kaotamise loo ema ja tütre vaatevinklist.

Saime erarahastust, läksime 10 000 euroga võttesse, pärast saime kulkalt veel toetust. Üks võttepaik, kaks näitlejat. Meeskonnad olid üksinda – operaator, kunstnik, heli, grimm, kostüüm. Mulle tegelikult nii meeldikski filmi teha, ilma suure meeskonnata. Tundsin neid kaht prototüüpi hästi, oskasin näitlejatele nende karakterit selgitada. Meil oli aega analüüsida ja nad said mõlemad palju juurde pakkuda, tuli rohkelt improvisatsiooni. See ei ole dokumentaalne film, vaid fantaasiasugemetega.

See tundub väga haavatava kohana, kuhu end lavastajana panna. Kuidas sellise traumakogemuse, lähedase kaotamise filmi kaudu uuesti läbi töötamine sind on mõjutanud?

Kogu võtteperiood ja ka hiljem montaaž olid minu jaoks väga hea psühhoteraapia ja eneseanalüüs, samuti õppisin enda üle naerma. Kui jaburalt on võimalik pereringis käituda, kus on justkui lubatud rohkem kirglikkust ja emotsioone. Keerasingi filmis sellega vinti üle.

Mulle meenub Tartu Ülikooli kohtupsühhiaatria loeng, kus meile tutvustati skisofreenikust vanaprouat ja küsiti, mida ta tudengitele soovitaks. Vanadaam ütles, et elus tuleb rohkem andestada – mingitel hetkedel võib kõik tunduda väga kategooriline ja seda ei suudeta, aga pole midagi paremat, kui inimestele andeks anda. See film näitab, kui emotsionaalsed on perekondlikud suhted, kuidas end pereringis teineteise peal välja elatakse. Paljud ei suuda andestada, peetakse lõputut vimma näiteks isade ja poegade või emade ja tütarde vahel. Aga tingimusteta armastus ongi tingimusteta armastus.
/---/

Intervjuu täistekst:
Eeva Mägi: ema polnud tütart kaheksa kuud näinud ja viimases hädas mõtles, et keegi võiks kajastada, kui võimetus olukorras on võimalik olla
Liimets, A. (2023). Eeva Mägi – filmiga ebaõigluse vastu. Eesti Ekspress: Areen, 1. nov, lk 49–51.

Ema osatäitja Eva Koldits võtetest

„Et Eva Koldits on hea sõber Tambet Tuisuga, kes teinud kaasa mitmes Mägi lühifilmis, tuli neil pärast „Mo Mamma“ võtteid režissööri töömeetoditest palju juttu. „Tambet sõnastas selle huvitavalt, et mingil kummalisel moel meenutab Eeva Mati Unti, kuna suudab luua niisuguse ruumi, õhkkonna, kus kõik on võimalik, kus mängu võti ei ole määratletud. Pole stilistilist raamistust, kõik nurgad tulevad arvesse. Kui „Mamma“ võtetel mõtlesime ühel hetkel, et oleks vaja midagi rõõmsamat, siis nüüd lõppebki film sellega, et hakkasime vee ääres lihtsalt mängima, improviseerima. Kui Eeva ütleb äkki, et seiske seal toolide peal – see stseen on nüüd filmi plakatil –, siis sul ei teki küsimust, miks ma pean seda tegema. Tal on väga selge omailm.““

Artikli täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120274898/eva-koldits-kui-raagime-elust-ilma-surmata-siis-me-ei-raagi-elust
Kruus, T. (2024). Eva Koldits: kui räägime elust ilma surmata, siis me ei räägi elust [Eva Koldits oma rollist filmis „Mo mamma“]. Eesti Päevaleht, 5. märts, lk 12–13.

Arvamusi filmist

Anna Teele Orav: „Filmikunst on midagi, milleks ei saa vast enamikku maailmas toodetud filme tituleerida, aga see, mille lõi režissöör Eeva Mägi ühes näitlejate Eva Kolditsa ja Helena Lotmani ning operaator Sten-Johan Lillega, on läbi ja lõhki selle sõna vääriline. Ka välismaine helilooja Alessandro Malcangi ja helirežissöör Gabriel Solis tegid suurepärast tööd.

See on alati hea märk, kui film möödub kui silmapilk, aga selle filmi puhul tuli lõpp lausa pettumusena. Veel ja veel oleks tahtnud kuulda ema ja tütre mõtteid, nöökimisi, tütre süüdistusi ema aadressil, ema enesesüüdistusi, äraleppimisi… Mul on tunne, et Eeva Mägi suutis sellesse – muide, täiesti juhuslikult sündinud filmi sisse põimida paljude Eesti perekondade, emade, tütarde ja vanaemade käänulised suhted.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120247317/nadala-film-mo-mamma-on-uks-koige-ilusamaid-eesti-filme-labi-aegade
Orav, A. T. (2023). „Mo Mamma“ on üks kõige ilusamaid Eesti filme läbi aegade. Eesti Ekspress: Areen, 15. nov, lk 59.

Tõnu Karjatse: „„Mo Mamma” eristus teistest täispikkadest mängufilmidest nii mitmeski mõttes. Kui enamasti tehti 2023. aastal mängufilme siiski kindlaid vaatajagruppe ja turusegmente silmas pidades, siis Mägi ajas oma asja, rääkis isiklikku lugu ja tegi seda mõjuvalt. Nõndasamuti näitasid Mart Kivastik ja Triin Ruumet, et oma, isiklikud lood puudutavad ja annavad filmile elulisema mõõtme, kui seda suudab ükskõik kui fantastiline fiktsioon. /---/

Eeva Mägi tuli läinud aastal n-ö suurde filmi kahe täispika filmiga, dokumentaaliga „Kellele ma naeratan” ja mängufilmiga „Mo Mamma”. Kammerlik, ühel saarel toimuva tegevustikuga „Mo Mamma” on tugeva autoripositsiooniga, julgedes olla ebamugav, kuid suutes emotsionaalselt liigutada. Film tegeleb raske teemaga, lähedase kaotuse ja sellega leppimisega. Eva Koldits ja Helena Lotman mängivad ema ja tütart, kes püüavad hakkama saada olukorraga, kus Mamma, vanaema, enam haiglast ilmselt koju ei pääse. Tasakaalustava pereliikme puudumine jätab naised lahendamata probleemidega omapäi ja nad peavad leidma tee, kuidas taastada omavaheline harmoonia. Videomälestustes esinev Mamma võrdsustub saare ja selle loodusega, mis on pidevalt kohal, kuid otseselt hoomamatu. Teineteisega leppimise ja uue tasakaalu leidmise lukku põimib Mägi ka eesti rahva kannatusterohke lähiajaloo, andes toimuvale laiema üldistuse ja arvestades praegust poliitilist konteksti ka aktuaalsuse. Omaette väärtuseks võib lugeda Sten-Johan Lille tundlikku kaameratööd ja montaaži, tabavalt sümboolne on kaader ema profiili peegeldusest teisel pool klaasust seisva tütre figuuril. Selge struktuuri ja ülesehitusega „Mo Mamma” on tugev debüüt, mis lubab režissööril edasi minna ükskõik millisel suunal. Eeva Mägi oskab näha inimese psühholoogia keerukamaid tahke ja tänu dokumentaalfilmi taustale neid ka edasi anda.

„Mo Mamma” tõi mõjuvamalt kui teised tänavused mängufilmid esile naiste teema — meesteta naised, naised kui elu edasikandjad ja säilitajad kultuuris üldse. Sümboolselt kõlab see kokku Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratega”, viidates teatud temaatilisele nihkele eesti filmis. Võib ju öelda, et naiste teema on meie kodumaises filmis olnud esil varemgi, alates kas või Leida Laiusest, kelle 100. sünniaastapäeva mullu tähistati, kuid Anna Hintsi, Liis Nimiku ja Eeva Mägi jõulised režissööridebüüdid ning Marianne Ostrati ja Katrin Kissa töö produtsentidena annavad põhjust arvata, et meie kodumaise filmitootmise mehekesksus on muutumas.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.

Ralf Sauter: „Ühest küljest võime mõelda, et „Mo Mamma“ on kui dokfilm Eeva Mägi enda vanaemast ning ema ja tütar filmis on tinglikud tegelaskujud, kes väljendavad lihtsalt režissööri enda sisekõnet pärast lähedase inimese kaotust. Teisest küljest võime võtta tervet filmi väljamõeldisena, kus ka ehtsast vanaemast nendes vanades videokaadrites on fiktiivse loo jaoks tehtud osatäitja. Aga „Mo Mamma“ on ka natuke mõlemat, omamoodi improvisatsiooniline põrge, kus väljamõeldis ja tegelikkus teineteist toetavad. Piir reaalsuse ja lugude vahel on alati õhuke. /---/

„Mo Mamma“ toores ja närviline filmitegemine viis mu mõtted korduvalt 90ndatel Taanis käivitunud avangardistlikule liikumisele Dogme 95, mille raames hakkasid režissöörid Lars von Trier ja Thomas Vinterberg tegema filme juuretasandil, kasutades käsikaamerat ning hoidudes igasugusest butafooriast ja efektidest.

Ometi on see toores filmitegemine ka omamoodi kahe teraga mõõk. „Mo Mamma“ improvisatsioonilise väljenduslaadi tõttu jäävad üürikeseks ning väheütlevaks mõned stseenid, mis võiks areneda filmi dramaatilisteks kõrghetkedeks, aga susisevad hoopis ära. Jääb mulje, et selles osas, mis puudutab tegelaste paineid ja minevikku, said näitlejaid tõmmata väga lühikesi niite ja neil oli kaudne arusaam oma tegelaskujudest tervikuna.

„Miks sa tegid lapse sellise mehega, nagu minu isa? Mehega, kes ennast juba 30-aastasena surnuks jõi?“ pärib 20ndates tütar ühes stseenis oma emalt, justkui avaks see paljastus kohe tema hingevalus mingi uue tasandi. Selle küsimusega sisse juhatatud stseen jõuab kiiresti aga umbmääraste mõteteni armastusest ning isaga seotud probleemide juurde tagasi ei minda. Tegelaste tundma õppimise seisukohalt on see frustreeriv. Niisuguseid katkeva dialoogiga stseene on filmis veelgi, mistõttu töötab film kõige paremini mängulisematel hetkedel, kui tegelased kannavad vanu kleite, esitavad vanu tantse või laule, justkui oleks kergem elada minevikus kui vaadata otsa olevikule. Kuna „Mo Mamma“ sai valmis tehtud nii nappide vahenditega, saab tegelaste riietamisest vanadesse kleitidesse kaval viis vaatajale vahendada, mismoodi nad võisid välja näha nooruspõlves.

„Mo Mammas“ muutub nädalaks broneeritud Matsalu elamu nukumajaks, kus iga põlve läbielamistest saab omaette korrus. Operaator Sten-Johan Lill piilub liuglevate kaameravõtetega sisse nii ustest kui ka akendest, ent vaatleb ka veidi eemal rahulikult toimetavaid loomade perekondi ning põlvini kasvanud muru, luues „Mo Mammale“ ürgse ja isoleeritud tegevusruumi.

Vormilt ei vasta „Mo Mamma“ kõigile reeglitele, mis kunagi Dogme 95 liikumisele kehtestati, kuid von Trierit ja Vinterbergi kannustanud mõte „ülim eesmärk on sundida tegelastest ja tegevuskohtadest välja tõde“ paistab kehtivat ka „Mo Mammas“, mis surub ema ja tütre tegelaskujud lausa rituaalsesse rollimängu ega luba neil sellest põgeneda. Ja tõeni saab jõuda ainult läbi asjade, mille küüsist ei pääse. Nüüd, kus suurematel filmiproduktsioonidel on palju «kokkasid köögis», tootmisperioodid venivad aastatepikkuseks ning autori enda hääl selle tagajärjel vaigistub, mõjub „Mo Mamma“ nagu sõjahüüd.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7972865/arvustus-kuidas-jaada-ellu-maa-peal-kui-vanaema-laheb-taevasse
Sauter, R. (2024). Kuidas jääda ellu maa peal, kui vanaema läheb taevasse. Postimees, 5. märts, lk 16.

Elo Kaalep: „Kuigi „Mo Mammas“ tuleb ette jõhkrat tülitsemist ning hirmutavaid ähvardusi, mõjub ema Karini ja tütre Mari suhe elulisena. Konflikti viivate tunnete universaalsus võimaldab vaatajal tegelastega samastuda. Peamine erinevus [Ingmar Bergmani] „Sügissonaadist“ seisnebki tegelaste tavalisuses: „Mo Mamma“ kangelastel ei saa diagnoosida äärmuslikku nartsissismi ega muid tõsiseid isiksusehäireid. On vaid oskamatus teineteist armastada, mõistmatusest tulenevad süüdistused ja tahe jätta kordamata ema tehtud vead.

„Sügissonaadi“ Charlotte (Ingrid Bergman) on oma vaimselt sandistava kasvatusega muutnud Eva (Liv Ullmann) vagaseks, alistuvaks ja eluliselt impotentseks. „Mo Mamma“ Mari (Helena Lotman) pakatab oma ema Karinit (Eva Koldits) süüdistustega sihtides elujõust, mis paneb kahtlema, kas ema on üldse tütart alla surunud. Tütre süüdistused hõlmavad ka ema liigset eneseimetlust, mis näib vastavat tõele vaid vähesel määral ja on Bergmani Charlotte’iga võrreldes päris marginaalne.

Sellegipoolest võib „Mo Mammas“ leiduvate „Sügissonaadi“ vihjete üle teoretiseerida. Kunstiliste valikute detailide spetsiifilisusest jääb mulje, et filmide sarnasus päris juhuslik ei ole. Iseäranis teravalt tungivad paralleelid esile stseenis, kus Mari tahab esitada emale oma keskkooliaegset tantsu. Karin ei lase tal alustada, vaid katkestab asjade loomuliku käigu omaenda väikeste ideede elluviimiseks. Näiteks on Mari selga pannud kusagilt välja kaevatud vana kleidi, nii et ka Karin peab vajalikuks riideid vahetama minna. Just sealtpeale hakkavadki esile kerkima vihjed Bergmani filmile. Karin astub filmilinale punase kleidiga, mis on oma käreduses sama märgiline kui Charlotte’i õrritav õhtukleit „Sügissonaadis“. Sümboli seost tütre tunnetega selgitab Charlotte’i fraas: „Nüüd võtan ma oma punase kleidi, ja seda teen ma õelusest, sest Eva leiab, et ma peaksin praegu vahetult pärast Leonardo surma midagi sobilikumat kandma.“

Kokkulangevus värvides võiks olla juhuslik detail, kui sellele ei lisanduks teisigi viiteid. Kuna Mari tahab tantsida, otsustab Karin otsida välja oma ununenud trompeti. „Sügissonaadi“ sümbolinstrument oli küll klaver, ent oma pillimänguga tütrelt tähelepanu rööviv ema toimetab trompetiliini kaudu ka „Mo Mammas“. Viimane Bergmanile viitav detail stseenis on maja välisseinale toetatud üksik kark. Ratsionaalset seletust sellele ainuüksi „Mo Mamma“ loo kontekstis pole. Seda ei saa seostada isegi haige vanaemaga, kellest on varem räägitud eelkõige kui armastatud surijast, mitte aga lootustandvast paranejast või karkudega kõndima hakkavast optimistist. Küll aga võib kargus näha vihjet „Sügissonaadist“ tuttavale kõndimis­puudega Helenale.

Isegi kui kleit, instrument ja kark on sattunud „Mo Mammasse“ juhuslikult, räägib sümbolite kattuvus mõlema Mäe-nimelise režissööri sarnasest tähendustunnetusest.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/lilled-koigile-emadele-ja-tutardele/
Kaalep, E. (2024). Lilled kõigile emadele ja tütardele. Sirp, 15. märts, lk 11–12.