Vigased pruudid (2023)

Arvamusi filmist

Emilia Kõiv: „Kui „Vigased pruudid“ ka läheb sõnnikunaljadega liiga kaugele ega pretendeeri nagu oma eelkäijagi [„Suvitajad“ - toim] kunstiväärtusele, on siin tunda midagi siirast. Just ehtsusest jäi „Suvitajates“ puudu, kuigi kohe pärast vaatamist ma seda ei taibanud. „Suvitajad“ oli produkt, „Vigased pruudid“ on vähemalt film. Primitiivne ja natuke labane, jah, aga ikkagi film. Ja kuigi mõlema aluseks on kodumaine kirjandusklassika, läks „Suvitajate“ puhul just moderniseerimise julgustükk aia taha. „Vigased pruudid“ jääti turvalisse talurahva konteksti paigale ja seal mõjub ta hoopis mõnusamalt kui kuskil nutifonide ja sisuturunduse segapudrus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120237925/arvustus-vigased-pruudid-on-lihtne-selge-ja-otsekohene-naerutaja
Kõiv. E. (2023). „Vigased pruudid“ on lihtne, selge ja otsekohene naerutaja. Eesti Päevaleht, 9. okt.

Annika A. Koppel: „Arvamusi on muidugi erinevaid. „Odavalt toodetud ambitsioonitu jant. Operaatorina on Kulla käe all sündinud mõned toredad välgatused — imeilus avakaader, mõned kaunid loodusvaated, üks efektne liikumine üle põllu. Aga miks see materjal ja praegu? Tehislikud sisupöörded, korduv kaka- ja oksehuumor, külge poogitud tobe kummituslugu, Pääru Oja ja Kaspar Velbergi talendi raiskamine. Ja peamiselt ikka mingi nalja venitamine invaliidsuse üle,” kirjutab filmiajakirjanik Andrei Liimets oma Facebooki filmivaatluse alas.

„Vigased pruudid” kirjutas Eduard Vilde juba ülemöödunud sajandil, nimelt aastal 1888. See on tal üks pisike novellike, humoresk teiste hulgas. Seda saab lugeda näiteks Eesti Raamatu kogumikust „Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid” (1997), mis sisaldab teisigi sarnaseid kosjade ja naisevõtu teemalisi naljajutte. Vilde kirjutas need aastatel 1882–1895 ja need said eestlaste hulgas kiiresti populaarseks. Et „Vigastel pruutidel” võiks ekraanipotentsiaali olla, sellest said aru juba Konstantin Märska ja Johannes Loop 1929. aastal ja tegid loost filmi. Filmist on säilinud vaid katkendeid. Eesti Televisioon võttis kuuskümmend aastat hiljem, 1989 Toomas Kirsi vedamisel ette telelavastuse tegemise, kus pruute mängisid naiseriietes mehed. Tollel murrangulisel ajahetkel see suurt tähelepanu ei pälvinud. Seda aga, mitu korda on „Vigaseid pruute” rohkem kui sajandi jooksul teatrites lavale toodud, ei teagi. „Vilde nali — see oli midagi vägevat, midagi võimsat, kõike maha murdvat, kõigest võitu saavat. Oi, kuidas vanasti — vana Vilde aegu — naerda sai,” on kirjutanud kriitik, kirjanik ja tõlkija Marta Sillaots. 

21. sajandil tulevad esile loo teised aspektid — nüüd on „Vigased pruudid” lugu, kus naerdakse invaliidide üle ja kiusatakse taga mulkide vähemust. Ei mingit tugevat naispeategelast, naiste saatuse määravad mehed. Rääkimata sugulastevahelisest abielust, sest Lipuvere peremees tahab tütreid ju nende onupoegadele mehele panna. Muidugi on see tobe plaan ega lähe tal korda; nii palju on noortel naistel ja meestel oidu, et see nurjata. Sellega seoses nali sünnibki, aga ilmselt ei mõju see tänapäeval enam nii nagu Vilde ajal. Universaalset nalja, põhiliselt seda, mida nimetatakse slapstick’iks ehk eksituste komöödiaks, siin siiski leidub. Filmilikkust on sellele muidu üsna staatilisele tükile püütud samuti natuke lisada, aga enamus filmist on ikkagi pigem üles võetud näidend. Kriitikud on haletsenud näitlejaid — et head tegijad osalevad sellises jamas —, aga tegelikult pole siin haletseda midagi. See kõik on noorele näitlejale kogemus ja hea näitleja paneb ennast ikka vaatama.

Vilde jutus mängivad vigaseid pruute naised ise, aga filmis teevad seda sulane Joosep (Oskar Seeman) ja möldri poeg Juhan (Simo Andre Kadastu). Mulkidest kosilased Enn (Pääru Oja) ja Jaak (Kaspar Velberg) on üsnagi sümpaatsed — ehkki naerualused, suudavad nad mingil veidral moel säilitada isegi midagi oma väärikusest. Entusiastlik sulane Oskar Seemani kehastuses on ülejäänud seltskonnast ilmselgelt nutikam ja suunab mängu. Harri Kõrvitsa vanaperemees Mart on vana tobe jauram, kes aga õnneks siiski ka teisi kuulab. Peretütreid mängivad Maria Teresa Kalmet ja Maarja Johanna Mägi, kes jäävad tagaplaanile, meeste varju. „Vigased pruudid” läheb edukalt juba ette sisse tallatud menufilmide teed, mille kullasoonel Apollo Productions ja Taska Film end koos Kassikullaga sisse on seadnud.“

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/9065
Koppel, A. A. (2023). Tüvitekstikatlas podiseb rammus filmileem [Ergo Kulla mängufilmid „Vigased pruudid” ja „Suvitajad” ning Ain Mäeotsa „Kuulsuse narrid”]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 86–93, ill.

Tõnu Karjatse: „Apollo mullused koostööd Taska Filmiga olidki peamiselt komöödiad ja kirjutatud tuginedes meie kultuuriruumis kinnistunud tekstidele: Eduard Vilde „Vigased pruudid”, Eduard Born­höhe „Kuulsuse narrid” ja Juhan Smuuli „Suvitajad”. Kõigis nendes võeti eeskuju ENSV ajal Eesti Telefilmis valminud ekraniseeringutest, legendaarsete näitlejate karakteritest kuni kostüümideni välja. Selge äriline skeem, mille järgimist ei saa ju ette heita, sest milleks pahandada kommivabrikuga. Ergo Kulla „Suvitajad” on siinkohal kõige parem näide — isegi näitlejate tüpaažid on valitud Sulev Nõmmiku telefilmi „Siin me oleme” tegelaste järgi, muudatused stsenaariumis on pigem kosmeetilised. „Suvitajate” nagu ka „Vigaste pruutide” ja „Kuulsuse narride” uute ekraniseeringute eesmärk on tabada kindlat sihtgruppi, neid, kes veel mäletavad nõukogudeaegseid telelavastusi ja näitlejaid ja kes on praeguseks jõudnud kuldsesse, maksujõulisse keskikka. Mantrana kordub ka kõigis Apollo lavastatud filmides maagiline sõnniku sisse astumise motiiv, Ergo Kulla „Vigastes pruutides” leiavad tegelased end väljaheites ka näoli.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.