Sülita mulle näkku (2023)

Arvamusi

Kaspar Viilup: „„Sülita mulle näkku“ ongi otsekui Manfred Vainokivi unustamise vastumürk. See motiiv pole tema viimase aja loomingus midagi uut: oma eelmises filmis „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör“ (2021) on keskmes nn vähetuntud Eesti režissööri ehk tema enda tundmatuse küsimus. Kuigi juba seal võib aimata teatud kibedust, on see kõik ikkagi tepitud vainokiviliku jämeabsurdiga, nüüd aga on need värvid suures osas kadunud ja alles jäänud pelk pihtimus.

Tuleb aga minna veel paar sammu tagasi, täpsemalt 2008. aastal valminud lühidokumentaali „Emumäe Eedi ja Lobiküla Kristjan“ juurde, sest „Sülita mulle näkku“ on selle varju jäänud, kuid omas ajas küllalt särtsaka filmi uusversioon, värskendus, töötlus. Või ehk oleks õigem öelda remiks? See on vist kõige täpsem, sest Vainokivi ei ole üksnes võtnud pikki lõike oma vanast filmist, vaid on kasutanud ka musta materjali, mis toona vaatajate ette ei jõudnud. Sinna vahele on ta pikkinud ka värsket materjali, kuid kaalukausil mõjuvad need kaks poolt nii võrdsena, et uue filmi parem pealkiri olnuks ikkagi „Emumäe Eedi 2023. Remiks“.

Küsimus ei ole tegelikult taaskasutatud materjalis, vaid ka nende kahe filmi põhitelg on sama: kolm filmimeest seisavad unustusse vajumise veerel. Õigemini, viisteist aastat tagasi olid nende küsimustega silmitsi vaid dokumentalistid Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja ehk Eedi, nüüd on ka Manfred Vainokivi ise kolmanda tegelasena seal kõrval. Kui toonase filmi võtmemotiiv on see, et Kristjan Svirgsden leidis oma nime entsüklopeediast, aga Eedit seal polnud, siis nüüd on kaardid pahupidi pööratud. Edvard Oja dokfilm „Autoportree emaga“ (2000) on jõudnud Tristan Priimäe raamatusse „101 Eesti filmi“, ent ei Vainokivi ega Svirgsdeni tööd pole sellesse valikusse mahtunud.“ /---/

Loe edasi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/unustusse-vajumise-hirm-ja-valu/
Viilup, K. (2024). Unustusse vajumise hirm ja valu. Sirp, 20. sept, lk 21–22, ill.