Elu ja armastus (2024)

Filmist meedias

Ralf Sauter: „„Elu ja armastus“ on suurepärane debüütmängufilm, mis jutustamislaadilt mõjub nüansirohkemaltki kui Tanel Toomi „Tõde ja õigus“. Lugu on psühholoogiliselt läbi tunnetatud ja põnevate motiividega /---/ See räägib abielust laias plaanis nii poliitiliselt kui ajalooliselt, tegelased on põhjalikult lahti kirjutatud ja näitlejad mängivad nad haavatavaks. Irmas ja Rudolfis väljendub alateadlikult ka tammsaarelik linna ja maa konflikt ning läbi aastaaegade kulgev lugu tegeleb arhetüüpidega, mis kestavad tänapäevani välja. Ilmselt on vähe inimesi, kes Rudolfis või Irmas natuke iseennast – või enda vanemaid – ära ei tunneks.

Ja ennekõike on mul hea meel, et on valminud üks kurb kodumaine armastusfilm. Nendest on siin mõnda aega puudus olnud.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7958640/arvustus-kibemagus-elu-ja-armastus-teeb-toele-ja-oigusele-silmad-ette
Sauter, R. (2024). Kibemagus „Elu ja armastus“ teeb „Tõele ja õigusele“ silmad ette. Postimees, 13. veebr, lk 16.

Veiko Märka: „„Elu ja armastus“ on suurte plaanide ja napi tekstiga film. Seetõttu mõjub ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt võimsalt. Juba meelespealilled kohe alguses loovad suure ja meeldejääva kujundi. Võib isegi imestada, kuidas Helen Takkin, täispika mängufilmi režissöörina debütant, eelkõige iseendale, aga ka kõigile teistele asjaosalistele nii julged väljakutsed esitas. Ent risk õigustas end täielikult – tegu on täiesti iseseisva meistriteosega, mida vaatama hakates võib nii aluseks olnud romaani kui ka telelavastuse „Rudolf ja Irma“ rahumeeli ära unustada. Linateos sisaldab külluses mängufilmi visuaalseid stampelemente: veri, vesi, vein, klaasikillud, tubakasuits, habemevaht, ajalehepoisid, toore muna purustamine jne. Aga nende taga on hoopis kõnekamad tähendused. /---/

Filmi keskne tegelane on Irma – Karolin Jürise. Ühtaegu naiivitar ja komplitseeritud karakter. See on kahtlemata suur, vastutusrikas ja õnnestunud roll. Näeme ju Irmat väga palju suures plaanis ning ilma tekstita. Kõik see, mida Jürise sedavõrd rasketes tingimustes teeb, ei vääri mitte aplausi, vaid topeltaplausi. Süžee poolest ähvardab „Elu ja armastust“ suur oht muutuda melodraamaks. Jürise lämmatab selle ohu sama vapralt kui Jeanne d’Arc saja-aastases sõjas. Ta ei ärata mitte ainult imetlust, vaid ka aukartust. Tõsi, filmi lõpu poole muutub Irma tegevus hüplikuks. Tema roll muutub ulmelisemaks kui alusteose karm, kuid usutav realism lubaks, seega ka pidetuks. Eriti alates stseenist, kus ta üksinda kodus rikkaliku lõunalaua taga tulutult Rudolfit ootab. (Mis omakorda on formaalse tegevuse kordamine täiesti erinevas kontekstis, tuletades meelde filmi alguses olnud stseeni, kus Rudolf kutsub ujeda ja ebakindla Irma lõunalauda.) /---/

Mait Malmsten Rudolfina ei domineeri. Täpsemalt: domineerib kõik see, mida ta tegemata jätab, mitte see, mida ta teeb. Rudolf on saladuslik kuju. On ta rafineeritud demagoog või lihtsalt inimene, kelle elusihid pole selged? Kas ta armastab Irmat või ei armasta? Kui armastab, siis kas see armastus on tema jaoks liiga väike või liiga suur? Kas tema pihtimus, et ta pole Irma nii suurt ja puhast armastust väärt, on siiras või lihtsalt ettekääne? („Ma arvasin, et sa muudad mind. Aga ma ei suuda muutuda.“) Kas tema viimane, oma verega kirjutatud kiri Irmale on Rudolfi viimane võlts žest, teades, et surmast nagunii ei pääse? Või aus ülestunnistus? On ta aus või ebaaus või vaheldumisi mõlemat? Just selle mõistatuslikkuse edasiandmises on Malmsten võrratu meister. On ju temalgi palju suurt plaani ja vähe sõnu. Ning need sõnadki on sageli efemeersed nagu pilved või udu. („Te olete lihtsalt suurepärane.“, „Ma oleksin väga tänulik, kui saaksin teie peale loota.“) /---/

Loviise Kapper Lonnina kehastab lihtsat, pretensioonitut linna kolinud maaneidu, kellega ei juhtu suurt midagi peale selle, et ta jääb rasedaks ajal, kui isiklikus elus on selleks kõike muud kui sobiv hetk. Aga pingete mahendaja, tasakaalustaja rollis sai temagi suurepäraselt hakkama.

Kui Rudolf jääb lõpuni saladuslikuks, siis Eedi (Ursel Tilk) tegevus on otsast lõpuni loogiline ja arusaadav. Tõsi: võib ju küsida, kas tema intiimsuhe Lonniga sünnib meeleheitest või siirast tundest. Aga selles filmis ongi nii palju sõnadega kirjeldamatut ning tegudega katmatut, et selle väikese probleemi üle ei maksa pead murdma hakatagi. See on puhas kunst, mitte poolfabrikaat. See film on täis küsimusi, mitte vastuseid.

Nii Eedi Lonni külge klammerdumine kui ka vapsidega liitumine mõjuvad autentselt. Kuidagi peab ju ära elama, ning kui suurest armastusest midagi välja ei tule, siis käib väikegi. Frustratsiooni väljaelamiseks kõlbab suurepäraselt ka poliitika. Eedi jäägitu liitumine idiootliku, kuid ambitsioonika protestiparteiga („Kõik siin riigis teeme korda!“) võimaldab tuua paralleeli tänapäevaga. /---/

Linateoses on Eedi esialgu tüüpiline õnnetu armastaja, ent mida rohkem lõpu poole, seda huvitavamaks ja võimsamaks Tilk selle rolli muudab. Juba Eedi uus amet – lihunik – on võimsa kontekstiga; kirve ja noaga vehkimine, mitte odav efekt, vaid sisuliselt sügav tegevus.

Võib kindlalt öelda: sellel filmil on neli peategelast, mitte kaks. Graafiliselt väljendudes on tegu armunelinurgaga, mis pole ei ruut ega isegi ristkülik, vaid täiesti ebakorrapärase kujuga“ /---/

Kõige imelisem osa filmist on aga epiloog, mis ulatub ajaliselt ja sisuliselt märksa kaugemale kui Tammsaarel. See ei ole mitte kirss tordil, vaid kroon valitseja peas. Nii elu kui ka armastus omandavad siin hoopis uued ja ootamatud dimensioonid. Armastus tuleb välja teenida, heale advokaadile või juhusele lootma jäämine on tupiktee. Ning mis veel hullem: ka elu tuleb välja teenida.“

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120270207/arvustus-elu-ja-armastus-mojub-nii-psuhholoogiliselt-kui-ka-visuaalselt-voimsalt
Märka, V. (2024). Elu on tõde, armastus on õigus. Eesti Päevaleht, 15. veebr, lk 14–15.