Kunst ja külm sõda (2024)

Filmi saamisloost

Nõukogude mitteametliku kunsti ja lääne suhtlusest rääkiva filmi „Kunst ja külm sõda“ tegemiseks kulus Sandra Jõgeval seitse aastat. Filmi valmimine venis, kuna maailm jõudis vahepeal lootusetult palju muutuda. See ei saanud jääda tegemisele mõju avaldamata, sest kuna Venemaaga suhted lakkasid, osutus võimatuks sealseid arhiive kasutada. Nii Covid kui sõda jätsid jälje. Intervjuusid jäi tegemata.

Samuti jõudis enamik filmis intervjueeritavatest tegemise jooksul ära surra: Sandra Jõgeva isa Villu Jõgeva, Mare Vint, Jüri Arrak, Leonhard Lapin. Kuna Tõnis Vint oli haige, siis teda ei saadudki intervjueerida.

Katkeid intervjuust Sandra Jõgevaga:

Kust sul idee tärkas, et võiks just sel teema filmi teha?
See tuli mõned päevad pärast mu ema (kunstnik Malle Leis – J. A.) surma, ema suri 9. augustil 2017. Tundsin, et peaks oma vanemate maailma kuidagi talletama. Rääkisin tookord filmi produtsendi Kristiina Davidjantsiga oma vanematest ja nende ajaloost ja siis ta ütles, et peaksin sellest filmi tegema. Geniaalne idee! Kui mina seda praegu ei tee, ei tee seda mitte keegi.

Enamik filmis intervjueeritavatest on ju praeguseks surnud. Ma olen ka vahel mõelnud, et seda ja teist võiks kuidagi mahitada mingeid jutte rääkima, kasvõi suvalisest olmest, sest generatsioon hakkab ära kaduma ja mälu koos nendega.
Ma tunnengi, et mingites asjades olen mina see viimane mälu kandja, sest mulle on mingeid asju rääkinud mu vanemad. Ma ei saa neid asju üle kontrollida, üle küsida, aga mina tean neid ja keegi teine ei teagi. Jube naljakas. Mäletada mingit skeenet, mingeid inimesi, ümbrust, kus ma kasvasin. Ma olin laps, kui meie juures käisid miljonäridest kunstikogujad USAst. Moskvas asuv USA saatkond muidugi täiesti teadlikult suunas kogujaid põrandaaluste, mitteametlike kunstnike poole. See oli mingis mõttes nagu vastupanuliikumise toetamine.

Igal juhul tundus see kõik mulle oluline asi jäädvustada, sest nõukogude ajast, mulle tundub, on jäänud ka hästi palju müüte. Olen isegi kohtunud peol noore türklannaga, kellele tema 40ndates Eesti meesülemus oli rääkinud, et eesti keel oli keelatud ja koolid vene keeles. Mu meelest üks oluline tegelane selles filmis on Ilmar Taska, kes esindab seda mõtet, et elati nagu tsitadellis, enda loodud reaalsuses, mis matkis kohati täiesti konkreetselt lääne reaalsust mingis idealiseeritud, läbi teleka nähtud vormis.
/---/

Ainult Eesti turule seda filmi teha pole vist mõtet, teema on selline, et võiks kõnetada ka mujal.
Loodan küll väga. Filmiturgudel on suurt huvi tuntud – eks kõik need KGB ja CIA seosed on ju huvitavad. Olen isegi mõelnud, et kuidas eestlased võtavad vastu filmi, kus räägitakse nii palju vene keelt...

Viis-kuus aastat tagasi oli filmiturgudel suurte telekanalite esindajatel, nagu BBC, Al-Jazeera, Deutche Welle jne, suured probleemid subtiitritega. Vaatajad ei tahtvat subtiitreid lugeda. Mis keelt veel räägitakse peale inglise, küsiti. Vastan, et eesti ja vene. Aga me ei taha subtiitreid.

Nüüd on asjad muutunud, kuna pandeemia ajal hakati Netflixist vaatama ka teiste riikide sarju. Subtiitrid ei ole enam selline probleem. Võib-olla ongi teiste riikide toodangul nüüd uus võimalus.

Mainisid, et äratasid oma uinuvas olekus vene keele ellu, kuna pidid intervjuusid vene keeles tegema. Mis tarkusi selle filmi tegemine sulle veel eluteele kaasa andis?
Pool maailma olen läbi sõitnud. Kõige veidram kohtadest oli Colorados mägedes, kus käisin intervjueerimas endist spiooni Dick Life’i. See oli nagu Twin Peaks. Seal mägedes elab hästi palju vanu luurajaid, sõjaväelasi ja ellujäämisrahvast. Veel sain teada paar asja, mille pean endaga hauda viima, ja et Putin on viinud selle aja vene kunsti hinnad alla.
/---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/8020683/intervjuu-sandra-jogeva-sai-uut-filmi-tehes-teada-saladusi-mis-tuleb-tal-hauda-kaasa-viia
Ala, J. (2024). Sandra Jõgeva sai uut filmi tehes teada saladusi, mis tuleb tal hauda kaasa viia. Postimees, 15. mai, lk 16–17.

Arvustusi

Kaspar Viilup: „Napi tunni ja veerandi sisse on peidetud kaks, võib-olla isegi kolm filmi, kuus-seitse aastat materjali, millest püüan nii mina ekraani ees kui on püüdnud ka tegijad end läbi närida, aru saada, välja sõeluda, dešifreerida. /---/

Neid uksi hakkab Sandra Jõgeva tasapisi avama, kõnelejaid on palju nii Ameerikast, Eestist kui ka Venemaalt, aga mida edasi, seda enam saab ka selgeks „Kunsti ja külma sõja“ suurim probleem: iga ukse tagant avaneb veel kakskümmend. Need vajaksid lahti rääkimist, sest selleta on meil lihtsalt puuduvate tükkidega pusle, mis ütleb midagi, aga täpselt ei saa selgeks, mida. Tulnuks ilmselt võtta vastu keeruline otsus: kas teha kolmetunnine mammutdokumentaal (või minisari?), mis peletanuks osa vaatajaid automaatselt eemale, või julmalt kääridega kallale minna ja destilleerida välja üks selge joonisega narratiiv. See tähendanuks sisulist ohverdust, aga sellega oleks vähemalt ulatatud abikäsi vaatajale.

Praegu jääb „Kunst ja külm sõda“ arusaamatult kuskile keskele pidama, meenutades pigem montaažirida, kus alles hakatakse otsima lõpplahendust. Sisulisi niidiotsi visatakse vaatajale kätte kümneid, kuid just siis, kui hakkame ühe teemaliiniga kuhugi välja jõudma, hõigatakse selja tagant, et oota, tule nüüd siia, siit areneb hoopis teine ja veel intrigeerivam lugu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120293718/nadala-film-kunst-ja-kulm-soda-kisub-end-mitmesse-suunda-joostes-lohki
Viilup, K. (2024). „Kunst ja külm sõda“ kisub end mitmesse suunda joostes lõhki. Eesti Ekspress: Areen, 22. mai, lk 55, ill.

Filmis on kasutatud materjale järgmistest arhiividest:

Eesti Filmiarhiiv,

Eesti Televisioon,

Tallinnfilm,

Eesti Kunstimuuseumi arhiiv,

Svetlana Darsalia eraarhiiv,

Viktor Siilatsi eraarhiiv,

Paul Mägi eraarhiiv.