Linnud läinud (2024)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Anu-Laura Tuttelbergiga

Tundub, et „Linnud läinud” oli filmimise mõttes täielik vastand [filmile „Talv vihmametsas” – toim]. Nägin kunagi sotsiaalmeedias fotot, kuidas te võtete ajal Salvo kelguga kaameraid ja muud tavaari mere äärde vedasite.

(Naerab.) Jaa, aga see ei ole Salvo kelk, need on talikalameeste kelgud. Ma avastasin „Linnud läinud” tegemise käigus täiesti geniaalsed töövahendid. Käisin jahindus- ja kalastuspoodides varustust otsimas, sest need on mõeldud just nendeks olukordadeks, kui pead õues kaua paigal olema. Õues filmimine ei ole spurt. Pigem kükitad nagu kalamees järvel jääaugu ääres, varbad külmast lillad. Sellepärast olid ka kalameeste kelgud ideaalsed töövahendid. Filmitehnika on väga raske: filmikaamera, arvuti, statiivid, nukud, igasugused riided ja termos supiga. Ma ei oleks jaksanud seda läbi lume seljas tassida. Kelguga oli lihtne — paned oma tavaari kelgule, tõmbad katte peale, et lumi sisse ei läheks, ja hakkad sumpama.

Õues filmimine ei ole nukufilmi puhul tavaline. Miks selle kasuks otsustasid?

Ma ei näinud oma esimese filmi „Kärbeste veski” (2012) võtete ajal pool aastat päevavalgust. Olin kogu aeg pimedas stuudios ega teadnud, mis väljas toimub — on seal päev või öö, talv või suvi. See tundus kuidagi vale lähenemine elule. Ja kuna me töötame suure osa oma elust, tuleb töö viia keskkonda, kus sa tahad olla. Sealt tuli otsus töötada päevavalguses. See algas filmiga „Teisel pool metsa” (2014). Filmide „Talv vihmametsas” ja „Linnud läinud” tegemise ajal astusin sammu kaugemale ja läksin juba õue filmima.

Filmimine võttis mitu talve?

Jah, esimene talv kulus ettevalmistusele ja töörütmi paika timmimisele: hommikul ärkad üles, pakid asjad, paned riidesse, soojendad suppi ja siis lähed metsa või mere äärde. Filmisime Meremõisas, produtsent Marianne Ostrati suvemaja lähedal. Mina animeerisin, Marianne sõidutas meid ringi, soojendas suppi ja hoidis kõike koos. Osa filmist sai purki, aga suur osa jäi filmimata. Enamiku filmisime teisel talvel Karepa külas Eesti põhjarannikul, mis on minu lapsepõlvemaastik. Seda randa külastasime perega kõige sagedamini. Üks lahke sõber lasi meie filmimeeskonnal talvel kolmeks kuuks oma suvilasse jääda. Suvila oli rannale väga lähedal, nii et hommikuti oli lihtne tööle minna.

Filmid endiselt filmilindile. Millest selline otsus?

Minu jaoks on film üks väljendusvahendeid. Maalima hakates mõtled, kas teha maal lõuendile või papile, kas maalida õli- või akrüülvärviga. Filmiga on samamoodi — valid, kas film on värviline või mustvalge, on ta teraline või hästi peeneteraline, nii et sa isegi ei näe neid väikseid terakesi… Film annab palju paremini edasi sügavust, atmosfääri, tal on oma meeleolu.

Kuna minu filmide puhul on oluline, mis materjalist on nukud ja kuidas materjalid käituvad, siis tundub loogiline, et ka film on materjalist. Digifotos ei ole füüsilist materjali — on pikslid, info. Ma tahtsin juba „Teisel pool metsa” filmilindile filmida, aga tol hetkel ei olnud mul võimalusi ja rahalisi vahendeid. See, et ma nüüd 16-mm filmilindile filmin, pole samuti juhuslik, vaid ainus võimalus ideed teostada. 35-mm filmilindile ei oleks saanud filmida, vähemalt mitte looduses, sest need vanaaegsed kaamerad on nii rasked, vähemalt 50 kg. Mu 16-mm kaamera on aastast 1963 ja kaalub umbes viis kilo. See on väga kompaktne ja seda on hea kaasas kanda.

Parajasti on sul mõttes aastaaegade triloogia kolmas film?

Jah, järgmiseks tuleb film kevadest.

Kas võttepaigad on juba olemas?

Seda peaks filmima varakevadises Eestis, kui lumi sulab ja vesi voolab. Ilmselt filmime jõe ääres või rabamaastikel. Sellest tuleb tõenäoliselt tehniliselt kolmas katsumus, mis õpetab, kuidas tüma maa peal filmida, kui statiivid vajuvad.

Filmi „Linnud läinud” produtsent on Marianne Ostrat („Savvusanna sõsarad”, rež Anna Hints, 2023). Kuidas te  teineteist leidsite?

Hetkel, mil arendasin filmi „Talv vihmametsas”, ärgitas Peter Murdma mind Baltic Pitching Forumile projekti esitama. Tahtsin omaette töötada ja idee projekti avalikust esitlemisest ei tundunud ahvatlev. Tähtaja viimasel päeval helistas Peter uuesti ja kõne lõpuks oli ta mind ära moosinud. Tegin avalduse ja film osutus valituks. Kui Leetu kohale jõudsin, selgus, et jagan hotellituba Marianne Ostratiga. Seal me tutvusimegi. Kui pärast „Talve vihmametsas” lõpetamist uue projektiga alustasin, võtsin Mariannega ühendust. Marianne on minu meelest samuti kunstnik. Tema amet on produtsent, aga oma olemuselt on ta kunstnik.

Intervjuu täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/10493
Aasa, A. (2024). Filmitegemine on meeldiv kannatus. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 117–122.

Tunnustus

Anu-Laura Tuttelbergi lühianimafilm „Linnud läinud“ võitis Saksamaal DOK Leipzigil parima rahvusvahelise lühianimafilmina festivali peaauhinna Kuldse Tuvi. Kuldse Tuvi võit annab õiguse kandideerida 2026. aastal väljaantavatel 98. Ameerika Filmiakadeemia Auhindadel lühianimafilmi kategoorias.

Fotod auhinnatseremoonialt: 

https://drive.google.com/drive/folders/1wSZ4BP-nzuI5XbMHyC7TQrfhZn0pfOa-?usp=drive_link

Pressiteade 4.11.2024