Vari (2024)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Jaak Kilmiga

Kirjelda seda kümne aasta tagust õhtut või ööd, mil te Arbo Tammiksaarega mõtteid põrgatades „Varju“ süžee peale tulite.

Mulle on alati kohutavalt meeldinud 19. sajandi lõpu provintsistunud Eesti oma robustsete inimsuhete ja võimuvertikaaliga, kus on tsaarivõim, baltisaksa mõisnikud, eestlastest kultuurikiht ja lõpuks kõigile lükata-tõugata talupojad. Selles keskkonnas oli metsikult frustratsiooni, vägivalda ja vimma – kõike seda, mida Liiv põlastas.

Liivi tohutu loojatundlikkus, mis kohtub toonases külaühiskonnas valitsenud võimude poolt pärsitud eestlaste allasurutud loomaliku olemusega, tundus vägeva ideena.

Arboga tuletasime meelde toonaseid trükivalgust näinud krimilugusid. Inimelu ei maksnud palju. Seda reljeefsem tundus tõe- ja autunde, tohutu suure südamega Juhan Liivi toomine sellisesse keskkonda õiglust jalule seadma. Juhtus nii, et panime esimesel ööl paika statement’id (filmi põhimõtted – toim), mida vähemalt sisu puhul lõpuni ei reetnudki.

Jumalale tänu, et Indrek Hargla samamoodi mõtles. Edasi oli pall tema käes. Hargla, keda on alati köitnud tume mütoloogiline pool, alustas rahapaja loost („Varju“ mõrvamüsteerium keerleb üles kaevatud rahapaja ümber – M. R.). Eesti müütides-muistendites on rahapada vaat et kesksel kohal. Eestist on palju sõdu üle käinud, peidetud varandusi käiakse veel praegugi detektoritega otsimas. Meie maapõu on täis võõrast vara, mis on põhjustanud palju paksu verd.

/---/

Liivi on palju ümber kirjutatud ning kasutanud suured kirjanikud ja laulukirjutajadki. Nüüd on tema elugi mingil määral ümber kirjutatud.

Laulukirjutajad on teda lihtsalt palju kasutanud, aga ümber on teda kirjutanud Ado Grenzstein (pseudonüümiga A. Piirikivi – M. R.), kes Oleviku toimetajana oli Liivi tööandja. Ta sidus Liivi natuke rohmakat luulet. Hiljem toimetas ja kärpis Friedebert Tuglas Liivi sõnaohtrust. Meie filmis on Liivi luulel ülitähtis roll, aga tema luulet me ei puutu – see õigus oli ainult Tuglasel ja Grenzsteinil.

/---/

Kui pikk oli võtetele eelnev ettevalmistusperiood?

Intensiivne ettevalmistus oli pool aastat. Operaator Mihkel Soega saime endale lubada terve filmi storyboard’ina (loo või mõtte seletamine joonistuste abil – toim) lahtijoonistamist. Kuna meil oli 20 võttepäeva, siis ei olnud ühtegi kaadrit raisata. Kõik oli ette teada ja näitlejatega läbi proovitud. Võtteplatsil ei olnud vaja mudima hakata. Minule selline põhjalikkus meeldib. Olen alati seda meelt, et võtteplatsil leiutada pole tarvis.

/---/

Oled eri produktsioonifirmadega palju filme teinud, ent „Varju“ tegid tõelise filmitootmishiiu Apolloga. Milline kogemus oli?

Apollo on, jah, monopoolses seisus, aga selles ei tasu deemonit näha. Juhan Liivi filmiga oli algusest peale eesmärk mitte teha mõnusat popkornifilmi, vaid žanrifilmi, mis on vaatajale väljakutse. Sellega oli Apollo päri, mis tähendab, et me ei pidanud Harglaga kuidagi end painutama. Film on ikkagi alla 12-aastastele keelatud, kusjuures Soomes alla 16-aastastele. Saime Soome filmitsensuurilt sellele just põhjendused.

Mis põhjused anti?

Põhjendati vägivalla, seksuaalsuse, narkootikumide ja ahistamisega. Noh, see reiting on muidugi filmile heaks reklaamiks.

Žanrifilmina oli „Varju“ tegemine ühtaegu kammitsev, aga ka vabastav. Saan vanas eas teha vägivaldset põnevusfilmi – etapp, mis on mul kuidagi vahele jäänud.

/---/

Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120328184/filmi-vari-rezissoor-jaak-kilmi-minu-elu-koige-alandavam-hetk-oli-kolmandas-klassis-lahendan-seda-enda-jaoks-siiani
Raun, M. (2024). Jaak Kilmi: mul on Juhan Liivist kahju. Eesti Päevaleht: LP, 18. okt, lk 40–44.

Arvustusi

Ilo Tuule Rajand: „Krimižanri surve loogilise lõpplahenduse järele röövis tähelepanu Liivilt eemale, mistõttu oli filmis kujutatud skisofreenilistel episoodidel kohati üledramatiseeritud müsteeriumi maik. Skisofreeniast saab filmi jooksul detektiivitöö käepikendus, mis muudab luuletaja vaimsed seisundid pigem narratiivseks tööriistaks kui tegelikuks kommentaariks vaimse haiguse kohta. Kaamerasilm on kõverpeegel, mis ei saa ega peakski elu realistlikult kujutama, aga filmi kontekstis mõjub Liivi vaimne haigus pigem krimiloo teenistuses oleva üleloomuliku võimena kui tegeliku elulise valuna.

Filmi suurima tugevusena tooksin esile sinise tonaalsusega udusse mattunud kaadrid, mis lõid paralleele gooti õudusjuttudega, kus surnuaedades jälitavad inimesi verejanulised vanakuradid. Mõneti ootasin, et seda oleks isegi rohkem olnud. Nendes stseenides peitus võimalus tugevaks esteetiliseks valikuks, oleks saanud sumbuda sügavuti painete piirialale, kui oleks julgelt astutud üleloomulikele radadele. Jäin igatsema kindlamat esteetilist positsiooni, mis ulatuks kaugemale eesti 19. sajandi maaelu ajastutruust tabamisest. Vahest oli hirm üleloomulikkusega liialdada, aga samas oleks ühtselt sünkjas meeleolu olnud vaimse kaamose visualiseerimiseks hea meetod.“ /---/

Arvustuse täistekst:
ARVUSTUS | Kas meil on vaja meisterdetektiiv Juhan Liivi?

Rajand, I. T. (2022). Kas meil on vaja meisterdetektiiv Juhan Liivi? [veebiarvustus]. Eesti Päevaleht, 17. okt.

Elo Kaalep: „Eelmisel päeval enne esilinastust uuris Anu Välba Pääru Ojalt otse-eetris: „Kas te teete Juhan Liivi üle nalja?“ Tõepoolest, filmi eelreklaamist võis selline mulje jääda paljudele, sest mõte Liivist kui meisterdetektiivist ei tundu just heaendeline. Ometi tuleb tunnistada, et luuletaja värbamine uude ametisse sellisel kujul, nagu seda „Varjus“ on tehtud, võiks teoreetiliselt toimida. Stsenaariumi probleem ei seisne siiski mitte liigses fantaasias, mida Liivi pärandi suhtes on rakendatud, vaid vastupidi, väheses julguses kasutada kujutlusvõimet ka Liivi elu puudutavate faktide puhul.

Detektiivifilmina on „Vari“ keskpärane. Kuigi mõistatus on korrektselt vormistatud, kulgeb lahendamine uurijal vaevaliselt ning peasüüdlast vaataja üldjuhul ette ei aima, ei esine loos ühtegi ootamatut pettemanöövrit ega revolutsioonilist vormivõtet, mis publiku ahhetama paneks. Süžee vastab kenasti detektiiviloo standardile, aga kulunud mõrvamüsteeriumidest „Varju“ miski originaalsemaks ei tee. Nõnda tekib tunne, et Juhan Liiv on kaasatud filmi eeskätt selleks, et üksluist stsenaariumi põnevamaks muuta.
/---/

Et Liivile pole filmis korralikku funktsiooni leitud, ei tee nõutuks mitte ainult kirjanduslikus, vaid ka filmiteoreetilises vaates. Peategelane, kellel puuduvad filmi sündmustega seonduvad isiklikud ambitsioonid, huvid või meelestatus, ei saa ka sündmustiku kaudu kuhugi areneda. Publik ei ela kaasa neutraalsele jutustajale, vaid nendele tegelastele, kes peavad ise kannatusest läbi tulema. Juhan Liiv, kes on filmis vaimselt hapras seisus, hirmul oma lähedaste ees ja mõneti ära tõugatud teiste omasuguste kirjandusinimeste hulgast, oleks isiklikeks läbielamisteks sobiv materjal. Soodsaid tingimusi ei ole aga filmis kasutatud, raskeid isiklikke katsumusi Liiv ei läbi, ega saa nendest ka seetõttu midagi õppida. Nõnda tekibki küsimus: miks on otsustatud rääkida lugu, mis peategelasele endale kuidagi oluline ei ole? Et see on nimelt Juhan Liiv – mees, kelle elust on teada mitmeid vapustavaid seiku, suurendab see küsimuste hulka veelgi.

Vari, mis Liivist vormiliselt filmi alles on jäänud, püüab ennast siiski päästa. Kindel pluss on Pääru Oja näitlejatöö: teist nii hästi õnnestunud osatäitmist eesti filmi lähiajaloost ei mäletagi. Luuletuste ettekandmise loomulikkus, närvilised žestid ja füüsisesse üle kanduv haavatavus annab aimu suutlikkusest võtta ette Liivi elust ka nõudlikumaid episoode. Kuna Oja oskas huvitavaks muuta isegi neutraalse kulgemise, on selge, millise eduga oleks võinud lõppeda suurte sündmuste, nagu poolikuks jäänud armuloo, elukvaliteedist tulenevate kannatuste või loomingu tagasilükkamise mängimine. Praegusel kujul mõjub Pääru Oja Liivi rollis raiskamisena: suvalise aktivisti mängimiseks ekstreemset dieeti ega vaimset pingutust poleks tingimata vaja olnud.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/varju-ei-paasta-isegi-juhan-liiv/
Kaalep, E. (2024). „Varju“ ei päästa isegi Juhan Liiv. Sirp, 25. okt, lk 32–33.

Loe ka:

Arvustus. Valner Valme: must lagi on me kinosaalil. “Vari” Edasi.org, 18. okt 2024.