Kas ma olen piisavalt ukrainlane? (2024)

Kuna 2022. aastal algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, leiab filmi režissöör Kateryna Hantseva maadlemas oma identiteediga. Harkivist, kus tavaliselt räägiti vene keelt, pärit Kateryna jaoks muutub järsk vastasseis vene keele vaenulikkusega sügava enesevaatluse katalüsaatoriks. Maadeldes ühiskondlike ootuste kaalu ja vajadusega kinnitada oma ukraina identiteeti, seisab ta silmitsi hingeotsiva küsimusega: "Kas ma olen piisavalt ukrainlane, kui ma räägin vene keelt?".
Pooleteise aasta pärast Ukrainasse naastes asub režissöör vastuseid otsima rännakule. Tema otsingud saavad alguse oma perekonna külaskäigust Poltava piirkonnas, kus ta süveneb sügavale oma keelejuurtesse. Siin vestleb ta oma vanaemaga, lülitudes pingevabalt üle Suržikile, ukraina ja vene keele segule, mida räägivad tema sugulased.
Üleminek Harkivisse, Ukraina suuruselt teise linna, on Kateryna tunnistajaks sõja mõjule igapäevaelule, sealhulgas mürsudest põhjustatud elektrikatkestusele. Pidades dialoogi oma emotsionaalselt laetud emaga, maadleb ta oma kodumaa areneva keelelise dünaamikaga. Mõtiskledes üle kahe aasta kestnud mürskude üle Harkivis, julgustab Kateryna ema lavastajat ukraina keelele üle minema, paljastades sügavad emotsionaalsed armid, mis tema kogemustest on jäänud. See vestlus toob esile identiteedi ja keele keeruka suhte, mis ei kõla mitte ainult Ukrainas, vaid ka väljaspool selle piire.
Dokumentaalfilmi lõpus mõtiskleb Kateryna oma teekonna üle, mõtiskledes, kas ta on leidnud vastused, mida otsis. Tema teekonna kaudu heidab film valgust universaalsetele võitlustele, millega inimesed silmitsi seisavad, kui nad konfliktide kaoses oma keelepärandis navigeerivad.

Märksõnad: identiteedikriis | isiklik lugu | keeleprobleemid | konfliktid | sisekaemused | Ukraina sõda | ukrainlased | vene keel | Vaata kõiki »