Peeter Toominga film Siberi väikerahvast ning inimese ja looduse suhetest.
Kaadrid Siberi laiast Jeleguja jõest, taiga loodusest ja põlistest pühapaikadest metsas – kontrastina korruselamute ehitus Kellogi külas, mürisev kiirkaater, linnasuvitajad metsa all sõiduautode ja transistorraadiotega. „Kui kaugel inimene oma hällist võib elada, et veel säiliksid loodusest jõudu ammutavad juured? Nähtamatu jõud tõmbab tagasi metsa, aga sealgi pole asu,“ märgib diktor. Põliselanikest, vaid tuhandelisest rahvakillust ketidest elavad nüüd ligi pooled Kellogis. Tegeletakse jahinduse, kalanduse ja sinirebasekasvandusega. Ketid külanõukogu ees. Siin on kadumas esiisade laulud ja loodusetaju.
Kaamera siirdub Kellogi jõe ja Maduika järve äärde, kus kohtutakse ketide traditsioonilise eluviisi ja olmega. Ketid puust paati ehitamas, mis on neil püha toiming. Paat on ketile häll ja sark, liikumise ja toidu hankimise vahend, pereliige. Tšumi, siberi rahvaste vigvami ehitus. Tšum on nende sobivaim elamutüüp, selle seinad kaetakse filmis kasetohuga (talvel loomanahkadega). Vanaema laulab paadis koos lapselapsega, noormees mängib parmupilli. Ketide surnud šamaani lesk demonstreerib austusega tema šamaanitrummi ja karusnahkset rüüd ning laulab õues ketikeelset rahvalaulu. Trumm ennustas kalasaaki, elamist ja surma. Filmitegijad kohtuvad ka ketide viimase elava šamaani Usikaga vaid mõni nädal enne ta surma. Kogu linalugu läbib mure hääbuva põliskultuuri pärast. Kauaks säilivad veel loodusest jõudu ammutavad juured?
Vaata lisainfot selle filmi kohta