Elav jõud (2003)

Luuserid ja yuppie'd Maimiku ja Kilmi kõverpeeglis

Millest või millistest komponentidest koosneb sünergia, mida Kilmi ja Maimik koos töötades loovad või toodavad?
Kilmi: Me ei istu üksteisele pähe. Vaid läbi vaikse vimma ja suskimise paneme ennast oma tandemis maksma.
Maimik: See on tema interpretatsioon. Minu oma on see, et me moodustame üheskoos täiusliku filmitegija kehandi, et me suudame juba telepaatiliselt jätkata mõtteid sealt, kus teine mõtte pooleli jättis. Mulle meeldib Jaaguga koos töötada. Tal on hea vaatlusoskus. Ta on väga analüütiline, perfektne. Minu jaoks liigagi perfektne. Ise olen liiga kärsitu, lähen juba närviliseks, kui ta mõnikord liialt mõnedele detailidele tähelepanu pöörab. Aga selge see, et tema tähelepanu teeb asjad ilusamaks ja professionaalsemaks. Minu meelest on ta suurepärane inimene ka väljaspool filmiaega.

Kumb teist see dominant on?
Maimik: Me ei ole abielus. Ja Eestis pannakse abielus asjad pahatihiti rusikatega paika. Meil on lihtsalt tööjaotus. Pole mingeid võimumänge ja üksteise kompetentsil tallumist.
Montaažiruumi üksinduses ja külmuses võib inimene teinekord juhtmed kokku keevitada. Seisab üksinda koos oma paarikümne tunni materjaliga ja kaotab pinna jalge alt – et mida selle materjaliga peale hakata. Meie viimase doki «Elav jõud» puhul oligi nii, et kutsusin Jaagu appi, sest tundus, et läheb nagu punnitamiseks. Lisaks sobib mulle selline üksteist täiendav loomemeetod. Kui miski asi meile mõlemale peale läheb, siis on ülimalt tõenäoline, et see läheb peale ka vaatajale.
Kilmi: Abielus on kogu aeg mingisugused mängud. Domineerimise mängud, solvumise mängud. Käibki mingi pidev mängimine. Selles mõttes on meie koostöö palju puhtam. Mulle lihtsalt meeldib paaris filme teha. Olen ka üksi seisnud filmide taga, aga koostöö on lõbusam. Lisaks on siin vana tuntud asi, et saab kohe tagasisidet. Et kogu aeg on olemas suhtlemisvõimalus.

Teie viimased filmid lahkavad neid teemasid konkreetsete ja tunnustatud persoonide kaudu. Kes teeb valiku?
Kilmi: Viimase filmi persoonid tekkisid meie orbiidile täiesti erinevaid teid pidi. Andres alustas seda filmi kui oma diplomifilmi. Enne kui ta mind töösse kaasas, oli üks tegelane olemas. Samas paluti meil võtta üles dokumentaalooper «Peeter». Võtsime töö vastu ja kirjandusmees Peeter Künstler muutus meile huvitavaks. Tema sai meie teiseks tegelaseks. Samas olid nad sarnased, neil oli sarnane maailmatunnetus, sestap oli vaja leida tegelane, kes neile kontrasteeruks, läbi kelle saaks Georgi ja Peetri maailmatunnetuse paremini välja joonistada.
Maimik: Kindlasti on oluline, et meie tegelane kannaks mingit ühiskondlikku sõnumit, esindaks ühiskonna mentaliteete või kinnismõtet. Et ei oleks ainult väljapaistev isiksus, vaid võtaks midagi kokku, oleks sõnumlik kuju.

«Elav jõud» rõhutab selgelt vastandeid: luuserid kontra tegija mees. Kelle poole teie sümpaatia kaldub?
Maimik: Filmi tegelastega on nagu lastega, et tasapisi koduned nendega ja hakkad mõistma nende maailmavaadet. Kui isegi saaks mingi pingerea teha, siis poliitiline korrektsus ei luba seda välja öelda. Minu jaoks olid nad kõik huvitavad.
Kilmi: Omamoodi on kõik kolm tegelast tarbimisühiskonna või eduühiskonna ohvrid. Ühel või teisel viisil. Paradoksaalsel moel ka Arto, kes on väga edukas. Ohver selles mõttes, et eduühiskond on kujundanud tugevalt tema elutunnetust. Raske öelda, kes kapitalistlikus ühiskonnas rohkem kannatab. Seetõttu suhtume neisse kõigisse võrdse sümpaatiaga, kuigi nad on väga erinevad tegelased. Meie meetod selle filmi puhul eriti ei ole kedagi naeruvääristada.

Kui kerge oli neid kolme persooni ekraanile saada?
Maimik: Algul oli ettevaatust palju, kahepoolset tundmaõppimist ja kobamist. Ent dokumentalisti meetod peabki olema, et sa võidad usalduse või respekti.
Kõige raskem ja tasakaalutum tegelane oli Georg, kellel oli kõige vähem isiklikku karjäärielu. Tüüpilise endassesulgunud boheemlasena kardab ta meediat. Talle tundub, et see võib olla mingi ärakasutamisjuhtum. Tema nõudis natuke tutvumisaega.
Meie kõigi poolt armastatud Peeter Künstleriga oli küll mõnusat pingpongi, kassi ja hiire mängu. Meil oli kindel asi, mida tahtsime Peetrist kätte saada. Peeter võis üsna laialt ja ausameelselt ennast lehvitada just siis, kui kaamera ei käinud. Aga nii kui kaamera nupule vajutasime, surus ta ennast teokarpi ja hakkas mõmisema. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui suurendada õllekoguseid, et saada Peetrilt ka pihtimuslikke momente. See oli odav, kuid tõhus meetod.
Kilmi: Tavaliselt oleme saanud oma filmide tegelastega üsna hea kontakti. Ka selles filmis pääsesime tegelaste elus üsna lähedale teemadele, kuhu muidu kaameraga ei pääse. Samas ma ise loodan, et süstime piisavalt palju usaldust. Kuigi ma olen tajunud, et meiega käib kaasas mingi skandaalne kuulsus, on mul tunne, et me ise oma käitumises ei väljenda seda.
Kulli, J. (2003). Luuserid ja yuppie'd Maimiku ja Kilmi kõverpeeglis [intervjuu režissööridega]. SL Õhtuleht, 25. sept, lk 12-13.