Meeletu (2006)

Sünopsiseid

Komöödia inimesest, kes teeb kannapöörde, et leida elule vahepeal kaduma läinud mõte. "Meeletu" peategelane on sädeleva pealinna-Eesti üks vägevaid, Toomas Jaanisoo nimeline mees, kes otsustab ühel hetkel edu oravarattast maha astuda ja kaugele metsa pageda. "Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus, et mis kuradi elu ma elan. Minul tekkis ka. Ma olin ju kogu aeg mõelnud, et natuke veel ja siis kohe hakkan ma oma elu elama. Et viin veel selle projekti lõpuni ja siis! Aga mis siis, kui seda "ja siis" ei tulegi? Kui kõik jääbki nii? Ja siis käis mul "klõks". Ma otsustasin, et ma vähemalt proovin. Elada täiesti "null-elu". Kusagil ilma otsas..." tunnistab peategelane kohtu ees seistes. Aga kas ilma otsas elavad inimesed on tõepoolest põhimõtteliselt teistsugused või on vahe lihtsalt võimalustes? Millesse uskuda ja mille najal püsida? Küllap on kriis ja sh ka keskeakriis iga inimese arengu lahutamatu osa ja lihtsalt tuleb läbi elada, kas siis üksinda metsas või oma lähedaste kõrval, neid märgates ja toetades. Mängufilm põhineb Jaan Tätte samanimelisel näidendil, mis jõudis 2005. aastal ka Tallinna Linnateatris lavale.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 84.

Filmi saamisloost

Arendusperiood  01.02.-30.04.2006
Ettevalmistusperiood  01.05.-01.06.2006
Võtteperiood  02.-20.06.2006
Montaaž  01.-30.07.2006
Helitööd  01.08.-15.09.2006
Labor/tehnilised tööd  6.09.-01.10.2006

Filmi tootmiseks kulus 1 499 861 krooni:

Eesti Filmi Sihtasutus  500000 kr
Eesti Kultuurkapital  250000 kr
Eesti Televisioon  700000 kr
Taska Productions  49861 kr

Film valmis vastavalt 24. oktoobril 2005 ETV ja Eesti Filmi Sihtasutuse vahel sõlmitud koostöölepingule madalaeelarveliste videomängufilmide tootmiseks.
EFSA toetustaotluste dokumendid.

"PÖFFi kibedamal ajal saabub meie filmikultuuri häbi hetk: festivali võistluskavva valitud film “Meeletu” lastakse kinolinale videoprojektorist. Sest filmikoopiat pole lihtsalt olemas. Ka kinosaalis näidati publikule meie tänavust kõige menukamat suurtele inimestele mõeldud mängufilmi videoprojektoriga. Film valmis niinimetatud väikese eelarvega teoste kavas ja filmikoopia pole seal ette nähtud.
Pole mõtet pikalt rääkida, mis vahe on filmi- ja videoprojektorist tuleval pildil. Ühel on miljonid erinevad valguspunktid ja teine on lihtsalt laiali venitatud televiisor. “Me teeme digi-Beta variandi ja kasutame digitaalset projektorit PÖFFi võistluskava seansil,” lubab filmi tootja Kris Taska, lisades, et saavutatud kvaliteedivõit on filmikvaliteediga võrreldes siiski tagasihoidlik.
Moodne digitaalne filmitehnika, millega ka “Meeletu” üles võetud, lubab teadupärast kõike, nii televisioonivarianti kui ka filmi. Mine ainult laboratooriumi ja maksa. Siin ongi konks. Et saada “Meeletu” filmikoopia, oleks vaja umbes 300 000 krooni, mis pole isegi filmitootmises täpes. Taska sõnul on ta käinud Eesti Filmi Sihtasutuses koopia tegemiseks raha küsimas. Ja saanud vastuse, et kui film kutsutakse nimekale filmifestivalile, küllap siis raha leitakse. Meie oma PÖFF järelikult väärt festivalide hulka ei kuulu."
Laasik, A. (2006). Õnnestunud film toob häbi majja. Sirp, 1. dets.

Filmi vastuvõtust

„Meeletu“ pälvis üsna üksmeelselt sõbraliku ja kiitva kriitika. Filmi võrreldi Tallinna Linnateatri etendusega (2005, lavastaja Eva Klemets), kus peaosalist mängis samuti Rain Simmul.

Katkeid retsensioonidest:

„Omamaiselt filmilt oodatakse tegelikult ju vähe: andke üks arusaadav ja õpetlik lugu täna-päevast läbi kaamerasilma. “Meeletu” täidab need ootused täiesti, ja üht-teist jääb ülegi.

“Meeletu” teatrilavastusel ja filmil on suur vahe. Jaan Tätte näitemäng sisaldab mitmeid tõlgendamisvõimalusi ja mitmetähenduslikke käike. Eva Klemets ei söandanud Linnateatri lavastuses teksti valikute ees seistes igal pool selgeid seisukohti võtta ja rõhuasetusi panna. Film on selge värk. See on lugu linnamehest, kes põgeneb linnast metsa. Ja saab ka metsas samamoodi vaimselt klobida, nagu ta sai linnaski.
/---/
Rain Simmul mängib “Meeletu” peaosalist nii Linnateatri lavastuses kui ka Elmo Nüganeni filmis. Filmis annab tunda teatrilavastuses tehtud rolli krunt – põhiliselt on tegu sama mehega. Ja samas ei ole ka, sest kaadris tekivad teised olukorrad ja hoopis uued hinnangud. Kui laval “Meeletu” juhtumusi jutustava Rain Simmuli lugu jäi liiga jäigalt üheplaaniliseks, siis filmis on kõik paigas – lugu jookseb filmikaadrites ladusalt, pakkudes vaatajale rikkalikult mõtteainest.

“Meeletus” on üks asi, mis on Eesti filmis tehtu taustal erakordne ja küünib oma meisterlikkuselt suure maailma filmikunsti etalonideni. See on stseeni üles-ehitamise oskus. Filmis on stseene, milles näitlejate dialoog toimib raudse loogikaga. Ja kus näitlejad kasutavad mänguruumi teksti taga, tuues esile sellegi, mis jääb sõnades ütlemata. Hea näide on siin Toomase ja tema naise Anu (Anne Reemann) voodis pikutamise stseen, kus mees ütleb, et tahab aastaks metsa pageda, ja naine selle justkui teadmiseks võtab. Tegelikult paljastub selles stseenis sada muudki asja sellest abielupaarist.
/---/
Jaan Tätte “Meeletu” lavastus Linnateatris pakub nauditavat teatrimaailma, mis loob nappide vahenditega ja ometi mänguliselt metsaküla maja ja seal toimuvad olukorrad. “Meeletu” pildirida filmis leiab seevastu rohkesti detaile Esimesest ja Teisest Eestist, iseloomustamaks keskkonda, kus ärimees Toomas elus edasi ujub. /---/ “Meeletu” on muidugi film keskea kriisist. Aga ta ei osuta sellele pealetükkivalt nimetissõrmega. Filmist leiame võluva teismelise amatsooni (Mari-Liis Lill), kelle kaunist keha kesk-eas peategelane himuralt vahib, ise mõeldes, mida kuradit ta elus tegelikult tahab.

Filmist leiame ka lihast ja luust abielunaise Anu, kelle väikeste argiasjade taha on jäetud sooja tunnet ja mälestusi. Film jätab “Meeletu” peategelase ette rohkem valikuid kui näitemängus. Tätte dialoog meelitab vaatajat tõlgendama Anu väga kriitiliselt. Peategelane valib Tätte versioonis vabatahtlikult karmi üksinduse. Filmis nii ei lähe.

Filmi finaal ehmatab. Ehmatab lavastaja julgus lahendada Toomase ja Anu taaskohtumine “maagilise realismi” võtetega. Sellise pöörde alguses on lausa hirm, et pilt läheb kaadris vesiseks kätte. Aga ei lähe midagi. Näitlejad põhjendavad ära isegi kohtusaalis arvutite selga sadava vihmavalingu.“
Laasik, A. (2006). Film "Meeletu" - midagi enamat kui teatrietendus. Eesti Päevaleht, 7. okt, lk 27.

“Meeletu” üllatabki heas mõttes esmajoones oma hoogsa tempoga, mis kasvab filmi jooksul omaette kujundiks kui meeletult (maailma?)lõpu poole tormavast arutust inimkonnast või -loomast. Kiire montaaž jätab ruumi ka psühholoogilistele plaanidele, ent ei jää toppama ennastimetlevasse kujundiotsingusse, mis paraku ikka veel eesti filmiloomet iseloomustab. Alles vihmasaju-finaalis võtab Nüganen aja maha, jättes vaatajale aega eneselt küsima hakata: mis see siis kõik nüüd oli? Elu, muinasjutt, nali või tõestisündinud lugu?

Jaan Tätte romaaniideest välja kasvanud näidendist “Meeletu”, novellilikust minajutustusest, mis Linnateatri Taevalaval Eva Klemetsi lavastuses kestis üle kolme tunni, on Nüganeni stsenaariumis alles jäänud pooleteisetunnine filmivariant. Kusjuures säilinud on kõik Tätte näidendis oluline, kuigi filmi üldtonaalsus on pisut teisenenud: peategelases Toomases (Rain Simmul) pole enam nii painavat maailmavalu, enesessesüüvivaid identiteediotsinguid kui Tätte näitemängus. Pigem on ta muinasjutulik, donquijotelik, pisut ulmelinegi tegelane, kelle linnamaailma hülgamise pöörasus ja hasart tekitab kõrvaltvaatajalikku imetlust, kadedust, kelleski kindlasti ka hämmingut. Tekstirohkelt mõjunud Linnateatri lavastuse kõrval (kuigi Tätte näidenditki on vaid 45 lehekülge) kõlab “Meeletu” filmiversioonis sõna justkui hämmastavalt vähe, mis ka loomulik: suhteid, sündmusi kannavad filmi väljendusvahendid. Selge, filmis ei pea seletama, vaid näitama! Mõned plaanivahetused annavad märku, et filmitegijaid on tagant kannustanud aeg, ent arvestades filmitegemiseks antud ülilühikest võtte- ja montaažiperioodi, on see ka andestatav.

Filmi suurimaks võiduks tuleb pidada suurepäraseid näitlejatöid, millest säravaima osa moodustavad pisikarakterid, nn teise Eesti tegelased. Alahindamata näitlejate andekust, tuleb siiski tunnistada, et “Meeletus” ilmneb tegijate oskus eesti näitleja nii mängima panna ja üles võtta, et nad ei mõju kunstliku, tehtuna, eluvõõrana. /---/
Visnap, M. (2006). Elus rahvafilm. Sirp, 13. okt.

„Hoolimata kesistest tootmisvahenditest ja n-ö telefilmi kategooriast, on “Meeletu” kinosündmus. Võrrelduna mõne eelmise sama kategooria filmiga, on siin kinohõngu juba pealtvaates: operaator Mait Mäekivi valitseb kaadrit ja valgust nauditavalt, pilt on digitaalsest salvestusmeediumist hoolimata filmipilt. Hästi lavastatud loole sekundeerib kinematograafiline arendatus. Flirt kujundi ja sümbolitega on alati riskantne mäng, sest neil on kalduvus jääda elutuks, konstrueeritud kombinatsiooniks, milles puudub publikut kõnetav energia. “Meeletus” on doos täpselt õige: humoorikate etüüdide summana on see komöödia, ometi kulgeb tähtsaim filmi pealiskihi alt, tundmuse kandjana, mis hetkiti saab kontakti olemise arhetüüpsemate algetega.
/---/
Rõhk rahasuhete sisimal inetusel on sümpaatne märk Tätte kohalolust, mis on tuntav ka kirkamates dialoogides (Peeter Tammearu ja Rain Simmuli puuoksal istumine on filmi üks säravamaid). Ehkki eemal kõigest, pole siingi pääsu kiusatusest: Mari-Liis Lille kehastatud tüdruk külast loob filmi ühe paralleelse reaalsuse. Materiaalselt laostatuna (ja veel vabatahtlikult!) ei või Jaansood lõpuks normaalseks tunnistada ka külainimesed. Küla üritab sind endasse imeda ja kui sa vastu hakkad, sülitavad nad su välja. Tähtsal kohal on uskumise ja vabaduse mõõde. Üle taevalaotuse kulgevast lennukist kujuneb kättesaamatuse ja vabaolemise soov. Igatsus, mis filmi lõpus oma algsel kujul jääbki täitmata. /---/“
Hellerma, J. (2006). Meeletuse ilmutus meelelises maailmas. Sirp, 13. okt.

„Kui teatri „Meeletu“ meenutas mööndustega üsnagi mitmes mõttes Lars von Trieri „Dogville’i“, siis filmi puhul saaks paralleele tõmmata „Karu südame“, „Keskea rõõmude“ ja miks mitte ka Von Krahli „Jänese aastaga“. Loomulikult ja väga suuresti pilti toetavalt kõlas filmi muusikaline kujundus, mis lõi mingi teise või kolmanda plaani ning oli oluline selle edasiandmisel, mis jäi sõnade ja pildi taha.“
Avestik, R. (2006). Mitmetahuline ja kahepaikne “Meeletu” elu. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 108.