Exegi monumentum (1987)

Hendrik Lindepuu: Filmis «Exegi monumentum» kõneleb Hando Runnel unelevast ja tegevast elutundest kui kahest vastandlikust ellusuhtumisest. Tegev elutunne ehitab uut, vajaduse korral ja ka vajaduseta vana lammutades, unelev elutunne aga austab ja romantiseerib vana, aga nagu sõna «unelev» tunnistab, ise suurt juurde ehitada ei viitsi. Nende kahe pooluse vahele peaks mahtuma ka optimaalne elutunne, millest me tänases ehitus- ja ennistamistegevuses peaksime lähtuma. /---/ Hando Runneli — Andres Söödi «Exegi monumentumi» kohta on öelda rohkem kiitvat kui kriitilist. Rahulikust ja mõtisklevast filmist õhkub kultuuri hoidvat suhtumist. Runneli esseistlik tekst ja Andres Söödi jutustav kaamera sobivad teineteisega. Film on sellisest keskkonnast, millega inimene saab ja tahab samastuda. Filmis näidatavate kirikute ja mõisahoonete ümbritsevasse maastikusse sulamise kohta tarvitab Hando Runnel sõnu «universum inimlikus mõõtkavas». Hando Runneli tekst on omaette väärtus, filmile annab lisakaalu ka kirjaniku enda hääl. Ent ometi ei paigutu «Exegi monumentum» Andres Söödi tipptööde hulka. Milles asi? Ehk on ekraanil puudu inimesest, kelle kujutamise meister Andres Sööt on. Kas tulevikus teeb keegi Mustamäest, Lasnamäest või Väike-Õismäest «Exegi monumentumi»? Vägisi tuleb meelde kusagilt loetud väljend «Ehitisjälestis XX sajandist». Jah, Heini Drui filmis ütleb üks vanalinna elanik, et arhitektuur on üks ehedamaid võimalusi tunnetada kultuuri ajalugu.

Lindepuu, H. (1986). Inimlikumat keskkonda otsima [Dokumentaalfilmidest «Lasnamäe», «Exegi monumentum», «Elu vanas linnas», «Alevimaastikud» ja «Väike-Õismäe— rõngaslinn»]. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 59.

Mihhail Lotman: Ka teatud asünkroonsus pildi ja teksti vahel võib anda väga huvitava kunstilise efekti. Filmis «511 paremat fotot Marsist» on sõna ja pildi mittevastavus täielik ja demonstratiivne — kaamera näitab Tallinna kohvikuid, jutt on aga Marsi maastikest. «Exegi monumentumis» (teksti autor ja kõneleja Hando Runnel) on see vahe väga peen ja tähelepanematule vaatajale ehk märkamatugi; lõppkokkuvõttes on ju filmi autorite positsioonid väga lähedased, vahe on vaid mõnes nüansis (nii näiteks prevaleerib Runneli kulturoloogilises käsitluses rahvuslik-mütoloogiline suundumus ning ehitistest on talle kõige olulisem talutare, sel ajal kui Sööti näivad köitvat rohkem sakraalehitised oma rikkalike kultuuriajalooliste assotsioonide ja arhitektuurivormide tõttu). Selline positsioonide täieliku identsuse puudumine ei tähenda aga konflikti, isegi mitte ebakõla — pilt ja sõna rikastavad teineteist ja loovad keerulise polüfoonilise terviku.

Kunstnik erineb diletandist selle poolest, et tema loomingus pole juhuslikke motiive või isegi detaile — nad kõik on omavahel orgaaniliselt ja tihedalt seotud.

Seda näemegi Andres Söödi loomingus.

Lõpetuseks

Võib tekkida küsimus, kuidas peegeldub see üldine maailmamudel Andres Söödi erinevates filmides. Näeme siin huvitavat seaduspärasust.

Söödi varasemates töödes on tema kunstiline maailmamudel juba adutav, kuigi täielikult veel arendamata. Juba lühifilmis «Ruhnu» võib kohata Söödi loomingu kõiki olulisemaid motiive; sama võib öelda ka «511 paremat fotot Marsist» ja «Unenäo» kohta. Järgnevalt arendab ta selle mudeli erinevaid suuri komplekse. Seejärel satub tähelepanu keskmesse üksikisik, siin arendab Sööt detailselt oma mudeli erinevaid komponente. «Exegi monumentum» on jällegi kokkuvõtlik film. Mitmeid uusi jooni näeme Söödi viimases töös «Maraton». . .

Lotman, M. (1987). Märkmeid Andres Söödi kunstilise maailmamudeli kohta. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 31-40.