Halliste kirikuõpetaja (2000)

Katke Kristel Schwede intervjuust Rein ja Helvi Raamatuga

Rein: Igatahes algas mu elus periood, kus pidin hakkama uuesti ümber orienteeruma. Minu lemmikuks on portreefilmid kunstnikest või lihtsalt huvitavatest inimestest, nagu Kalev Raave, Einar Laigna või Jaan Manitski. Kui joonisfilmides võisin filmide kangelasi kujundada oma tahte kohaselt, siis dokumentaalfilmides olid reaalsed inimesed oma saatuse ja loominguga olemas. Kõik nad on jätnud jälje meie kultuurilukku.

Helvi: Meie filmide kangelased on väga huvitavad isiksused. Mõni avaneb rohkem, mõni vähem. Mõne kinnisema loomuga inimese puhul peab Rein tükk aega nuputama, kuidas ta sisemaailmale lähemale jõuda.

Olete teinud filme nii kunstnikest (Enn Põldroos, Kaido Ole, Jaan Elken, Valdemar Väli, Evi Tihemets jpt), näitlejatest (Mikk Mikiver), kirikumeestest (Kalev Raave, Einar Laigna) kui äriinimestest (Jaan Manitski). Kuidas te filmikangelasi valite?

Helvi: Meie esimene ühine dokumentaalfilm oli vaibakunstnik Lea Valterist (1997), kes on huvitav kunstnik, tema vaibad inspireerisid meid. Suurema osa kunstnike filmidest on meilt tellinud Eesti Kunstnike Liit ja omalt poolt toetanud ka Eesti Kultuurkapital.

Rein: Kirikuõpetaja Kalev Raavet õppisin tundma filmi tehes, aga tema oli ka väga suhtlemisaldis inimene. Raave oli nõukogude ajal kolhoosiesimees ja Kommunisti sovhoosi direktor. Mehe hea ärivaist ja ettevõtlikkus ei sobinud sotsialistlikule riigile ja ta saadeti vanglasse. Pärast vabanemist oli tema suur sõpruskond üsna ettevaatlikuks muutunud. Üks väheseid, kes Kalev Raave sõbraks jäi, oli Voldemar Kuslap. Sellised emotsionaalsed lõigud on ka filmis sees.
Schwede, I. (2010).  Elame nii kiiret elu, et pole aega vanaks jääda! [Intervjuu Rein ja Helvi Raamatuga]. Elukiri, 7. juuli.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Rein Raamat täitis oma kunstnikumissiooni, luues ja arendades meie rahvuslikku joonisfilmi. Kõik tema joonisfilmid on esteetiliselt kõrgel tasemel. Raamatul jätkus toona tarkust kutsuda enda kõrvale parimad tegijad kunstnikkonnast — see tuli tollal kasuks Eestile, aga ka Raamatule endale. Eesti sai oma animafilmi koolkonna, mis on loorbereid lõiganud mõlemal pool ookeani ning mis tänagi veel domineerib meie kultuurielus. Raamat sai konkurentsipingest täidetud õhkkonna, mis ei lubanud tal saavutatule puhkama jääda. Kui paralleeliks tuua nukufilm, siis võime öelda — nukufilm vahel tukastas, ja uinuski oma parimas eas, kuni Elbert Tuganovit ja Heino Parsi tulid asendama teised rezhissöörid. Joonisfilmis oli tänu Raamatule kõik teisiti. Seal oli sisevõistlust, seal hoiti kolleegidest rivaalide tulemustel pilk peal ning püüti neid ületada. Eesti joonisfilmi saavutused rahvusvahelisel areenil on seni ületamata. Nõnda, Raamat on endale ausamba rajanud, selleks on tema enda joonisfilmid ning eesti joonisfilmi kui koolkonna kujundamine. Dokumentalistina võib Raamat rajada ausambaid teistele. Seda ta teebki, ta ei kipu kõrgesteetikasse, ei püüagi eksperimenteerida, ilmselt ei soovigi kuulsaks saada. Raamat on oma portreefilmides truu portreteeritavatele. Sama hinnang kehtib ka jõulude ajal ETVs näidatud Kalev Raavest rääkiva filmi “Halliste kirikuõpetaja” kohta. Siin ei ole efekte, autor on taandunud peaaegu olematuks, ent on olemas ehtne Kalev Raave. See mees on fantastilise saatusega ning küllap vääriks tema elulugu jäädvustamist mitmes muuski zhanris, mitte ainult tõsielufilmis. Ta on olnud vang ja ajakirjanik, teatridirektor ja ministeeriumiametnik, kolhoosiesimees ja sovhoosidirektor, kommunist ja pastor.

Kaks viimast ei ole sugugi teineteisega vastuolus, kui mõlema puhul on tegemist ausa inimesega. Õpetas ju Jeesus Kristus eelkõige võrdsust ja vendlust ning jõudis oma ideid levitades tunduvalt tõsisemate saavutusteni kui Karl Marx või mis tahes riigi kommunistlik partei. Jeesuse edu tulenes tema siirusest ja aususest, teised üritajad võtsid oma arsenali vale ning jäid ajaloo ja rahvaste ees häbisse. Rein Raamat on keskendunud imedele Kalev Raave elus. Neid on tõesti olnud palju ning eks ole imetajumus üks võimalikke teid Jumalani. Ilma imeta ei teki teispoolsuse tunnetust.

Raave on imesid tajunud juba lapsepõlvest peale, tema ellujäämine teismelisena tuli üllatusena kogemustega arstilegi. Arst ei osanud aimata, et sellisel puhul võib olla abi Jumalast.

Kommunist Raave panid teised kommunistid ülekohtuselt vangi, kolmandad jälle päästsid ta Jumala tahtel vabadusse.

Raamat on filmis kasutanud klassikalist intervjuuvormi, film on rahulik ja tasakaalukas, autor paistab olevat küll portreteeritavaga ühel meelel, ent ei suru oma vaatekohta jõuliselt peale. Distants portreteeritava ja portreteerija vahel võinuks olla siiski suurem.

Intervjueeritavatest suutis mind kõige rohkem üllatada Jaak Allik, keda ennast ning kelle isa on seostatud ateismi ja materialismiga. Selgub, et tema vanaema oli Halliste koguduse vanem ning tema isa, nii kodanluse kui ka kommunistide vangileiba maitsnud Hendrik Allik, saatis enne surma raha Halliste kiriku taastamiseks. Raha Kalev Raavele üle andes oli Jaak Allik kompartei Viljandi rajoonikomitee esimene sekretär, pidi võitlema usu vastu.“
Remsu, O. (2001). Pastor ja kommunist [Portreefilm Kalev Raavest "Halliste kirikuõpetaja"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, märts, lk 65-66.

Lisalugemist:

Semm, S. (2010). Halliste kiriku lugu on Eesti rahva ime. Eesti Kirik, 22. dets.