Heinaaeg (1984)

Tootmine

16.08.1983 - 16.02.1984
30.01.1984 - üleandmise tähtaeg, pikendatud kuni 7.02.1984

16.02.1984 - Tallinnfilmi direktsioon võtab vastu 3-osalise dokumentaalfilmi "Heinaaeg".

05.03.1984 - linastusluba Nr 15/84
ENSV Riiklik Kinokomitee lubab dokumentaalfilmi "Heinaaeg" demonstreerida Eesti NSV kinolevis igasugusele auditooriumile  tähtajaga kuni 31.10.1985. 

Allikad:
Filmiarhiiv: Filmitoimik nr 4594
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2325

Filmist ajakirjanduses

24. jaanuaril 1985 oli Grigori Kromonovi ja Jüri Müüri mälestusõhtu. Kromonovi ja Müüri loomingust rääkisid filmikriitikud Tatjana Elmanovitš ja Jaan Ruus. Mälestusi jagasid Enn Säde ja Lembit Remmelgas. Vaadati katkendeid mängufilmist "Kirjad Sõgedate külast", dokumentaalfilmist "Heinaaeg" ja "Põrgupõhja uus Vanapagan".

26. ja 28. veebruaril 1985 toimusid dokumentaalfilmide sektsiooni korraldusel Eesti Telefilmi ja Tallinnfilmi 1984. aasta dokumentaalfilmide valikprogrammide läbivaatused (programmi kuulus mh ka "Heinaaeg"). Filme analüüsis Moskva filmikriitik Andrei Plahhov.

5. jaanuar 1989 tähistati Kinomajas Jüri Müüri (7.01.1929 - 17.11.1984) 60. sünniaastapäeva. Vaadati filmi "Võõras higi" ning katkendeid filmidest "Künnimehe väsimus", "Kirjad Sõgedate külast" ja "Heinaaeg", kus ta ka ise ekraanil oli.
Tallinnfilm 1989. Filmograafia. Tallinn: Perioodika, 1991.

Valdur Telliskivi: „Jüri Müüri ja Enn Säde viimast ühistööd «Heinaaeg» näidati Eesti NSV Agrotööstuskoondise suures saalis. Asjatundjaid kohal kui palju. Kuidas tundus?

Põllumajandusinsener: «Ega ikka õiget heina ei saa, kui pole korralikke kaaruteid. Soomlaste YLO omad sobiksid meile, aga neid ostetakse vähe.»
Zootehnik: «Ilma hea heinata piima ei tule. Ilma heade masinateta heina ei tee. Praegu heinategu venib, poolmärjalt pressitud hein läheb hallitama ja rikub loomade tervist. Probleemi on õigesti nähtud.»
Peavalitsuse juhataja: «Huvitav vaadata, kuigi probleem pole ju uus. Seda raskem on huvitavalt teha.»
Nii et üldine heakskiit?

Päriselt mitte. Näiteks üks ülemus arvas, et Müür ja Säde said «Künnimehe väsimusest» liigset enesekindlust, peavad end kõiketeadjaiks, taipamata põllumajanduse keerukust jne.
Imelik küll, et vana tuntud heinategu on meie päevil läinud nii keerukaks, et vähesed teavad, kuidas heina teha ja teadjatest veel vähem saab sellega ka hakkama. Ka takistajad ja süüdlased on teada: ilm, mõnede masinate puudus, teiste masinate kehv kvaliteet jms.

Linnainimesele, kes just meeleldi ei käi majandis šefiks, teevad filmi autorid selgeks, miks maamees praegu ilma šeffideta (malevata) heinateoga hakkama ei saa. Jüri Müür teeb selle koguni plastmassist ette, nii et igaüks peab taipama, miks heinamees väsib.

Mõnes mõttes võib ju filmile ette heita kordamist: probleem on sisuliselt sama ja ka käsitletud samas laadis «Künnimehega». Aga põllumasinatega on lugu hullusti ning dokumentaalfilmil (näiteks ajaleheartikliga võrreldes) nii silmapaistvalt suur mõjukus, et filmimeeste korduv kaasalöömine on põllumehele teretulnud. Filmitegemiskogemustega ja teaduskraadiga põllumajandusinsener Edvin Nugis on väitnud, et dokumentaalfilmidest on olnud puhtpraktilist abi ka tehniliste uuenduste elluviimisel.

On iseasi, missugusel määral võib niisugust eesmärki üldse seada filmile, ka tõsielufilmile. Kas publitsistlik film, kus ka sõnal on kanda määrav osa, peaks lausa välja pakkuma lahendusi, õpetama põllumasinaehitajaid, varustajaid ja põllumehi oma tööd paremini tegema? Seda nõuda on vist paljuvõitu. Milleks on siis ametis ülemused, kes peavad neid asju korraldama oma palga eest?

Ometi pakub «Heinaaeg» koos probleemide tõstatamisega ka lahendusi. Paljud kitsaskohad on tekkinud põllumajanduse üleminekuga (üli)suurtootmisele. Kui ma kevaditi esimest korda Matsalu lahe äärde kalaranda lähen, on mu naabrimehel Karila Augustil lauda otsa juures katusekõrgune puutumata heinakuhi. Ilus terav kuhi, plastikaatkile peas. See kuhi seisab seal, olenemata eelmise heinaaja ilmast, ka siis, kui majandid lakkamatu saju pärast täitsid murdosa heinaplaanist. Naabrimees August on uudistemaias. Kui raadio lubab Lääne-Eestis sadu, on August veerand tunni pärast rannaheinamaal ja paneb heina kokku. Majandijuhil, pea- või lihtagronoomil, kellel sada või rohkem hektarit heina maas (tähtis näitaja, mille järgi majandid ritta seatakse), jääb tavaliselt ainult loota, et sadu ei kesta kaua. Alles siis, kui jälle päikest näitab ja vihm pole heina määndanud, saab kaarutid tööle saata. Kui neid ikka on saata. «Heinaaeg» on õigeaegne film sellegi poolest, et praegu oleme üle saanud liigsest teraviljakasvatuskihust. Meie oludes annavad just rohumaad kõige rohkem, sealhulgas valgurikast sööta. Paradoks: mida kõrgem saagikus, seda rohkem kaarutamist. Filmis öeldakse, et hein peab olema õhus. Ega ta priskes vaalus ju ei kuiva küll.

Sööda tasakaalustamata proteiininappuse tõttu kaotame aastas tuhandeid tonne liha ja piima. Valguvaesust aitaks leevendada eeskätt ristik. Ka ristikut saab kaarutiga õhku tõsta. Kui mitu korda tõsta, jäävad järele ainult varrerootsud. «Heinaajas» näeme (ainult) ülekasvanud heina niitmist. Nii see tegelikult olema kipubki, kuigi iga põllumees teab, et kõrreliste heintaimede proteiinisisaldus on suur noorelt. Aga noor rohi ei kuiva, ja kaaruteid ei jätku.

Kas nõiaring? Filmi autorid pakuvad lahendusvariandina suurtootmises ununenud vana tõe: hein pandagu kokku seal, kus ta kasvas. Küllap jõuaks siis enne vihma pärale, pallikuhjasid saaks ju ka kilega katta, ehitada katusealuseid vms. Ka autode töökoormus jaotuks aasta lõikes ühtlasemalt. Talvel heina farmidesse vedades annaks vältida või vähendada ka tühisõite, mis suvisel heinaveol on paratamatud.

Põllumees kurdab õpetajate rohkuse üle, aga äkki on filmitegijadki pakkunud välja (tuletanud meelde) tarkuseiva, mida tasuks kaaluda? Jüri Müüri ja Enn Säde tegemisjulgust on imetletud ja ka lausa pahaks pandud. Nad on olnud valmis kaitsma oma tõekspidamisi ja ka sõdinud nende ning uue mõtte väljendamise eest. Heina tegemine ja heina vedamine pole Eestimaal uus asi. Et sellega on uuemal ajal raskusi tekkinud nii meil kui ka mujal, tundub heina eelistamine muudele rohusöötadele ühekülgsena. On ju riike, kus lehmad heina saamata lüpsavad rohkem piima kui meil.
Telliskivi, V. (1985). Heinategu, heinavedu. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 70-71.

Karol Ansip: „Selgelt uurivate ja ajakirjanduslike võtetega opereerivad dokumentaalid, nagu näiteks Jüri Müüri ja Enn Säde „Põllumehe väsimus” (1982) ja „Heinaaeg” (1984), Mark Soosaare „Lasnamäe” (1985) või miks mitte Andres Söödi „Dotsent Seppo aparaadid” (1978) ja „Johannes Hindist” (1989), linastusid alles 1980. aastatel. Seega, ligi kakskümmend aastat tegeldi järjepidevalt ideoloogiliste piiride nihutamisega, et viimaks osutuks võimalikuks tõe otsene väljaütlemine kinolinal. Poeetiliseks nimetatud filmikeel oli justkui sundvalik, millest sooviti liikuda uurivama, tõde selgemalt defineeriva filmi poole.“
Ansip, K. (2013). Eesti tõsielufilmi oma lugu: põhijooned ja eripära kuuekümnendatest taasiseseisvuseni. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 94-106.