Hing sees (2002)

Riho Unt kavandatavast nukufilmist

Katke intervjuust:

Riho Unt: Kunagi tegime Hardi Volmeriga “Kevadise kärbse” Tammsaare miniatuuri järgi. Võtsin uuesti Tammsaare novellikogu kätte ja sellestsamast “Kevadisest kärbsest” kaks lugu eespool leidsin “Elavad nukud”, mille ta kirjutas 1939. aastal. Lugesin novelli mitu korda ja jäin mõttesse, et kas seda poleks võimalik animeerida. Algul plaanisin sellest teha lühimängufilmi, kuid nüüd olen kindlalt otsustanud nukufilmi kasuks.

Lugu on lastest, kes räägivad suurte inimeste probleemidest. Peategelane on väike poiss, kes soovib endale mängusõdureid, kellel oleks hing sees, nii et kui nad surma saavad, siis panevad nad silmad kinni, nagu teeb tema õe nukk. Niisuguseid sõdureid soovib ta jõuluvanalt kingiks saada, kuigi see ütleb, et kui sõduritel on hing sees, siis nad ei kuula ülemuse sõna.
Praegu on see film nimetusega “Hing sees” käigus, teeme nukke, dekoratsioone jm.
Teinemaa, S. (2000). Neli päeva ja kolm ööd Lido saarel [intervjuu  Riho Undiga, muljeid Veneetsia filmifestivalilt]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 103-105.

Tunnustus filmile

Riho Undi patsifistlik animafilm “Hing sees” võitis 5. – 9. III peetud Tampere 33. rahvusvahelisel lühifilmifestivalil diplomi.

Festivali võistlusprogrammi valiti 2000 kandideerinud filmi hulgast 75 filmi 36 maalt. Riho Unti tunnustanud žürii põhjendas diplomit nii:
„“Hing sees” on kasutanud ära kõik filmimeediumi võimalused, näidates läbi lapse silmade sõja julmust ja kangelaslikkuse küsitavust. Leidlik ja sügavalt liigutav film.”
Riho Unt sai Tamperes diplomi (2003). Sirp, 14. märts, lk 18.

Filmi linastumine väljaspool filmifestivale

Kinobussi ringreis / Rootsi 2003
Lissaboni MINIEXPO Eesti päeval / Portugal 2003
Montreali audiovisuaalse pärandi säilitamise muuseumis (Cinematheque quebecoise) ”Best animated films of the year” / Kanada 2003
Linastus Londoni Curzon Cinema's / Suurbritannia 2004
Linastus European Information Center'is / Darmstadt, Saksamaa 2004
ESTO - New York'is / USA 2004
Norra Filmi Instituut Oslos / Norra 2005
Eesti kultuurifestival Nantes'is "eLU Vivre l'Estonie à Nantes" / Prantsusmaa 2014
Allikas: Nukufilm.

Filmist kriitiku pilguga

Jan Kaus: „Riho Undi «Hing sees» aga on teinud - just «Kapsapea» triloogiaga võrreldes - veelgi karmima pöörde. «Kapsapead» võiks mingil moel just meelsuse ja pildikeele abil võrrelda Tenderi uue linalooga. «Kapsapea» «lava» oli äärmiselt barokne, nüansside- ja kurviderohke. Kusjuures paljud kõrvalisedki detailid kandsid endis sedasama absurdini ulatuvat huumorit. «Hing sees» aga on lakooniline ja süngeimast sünge lugu.

Kole film, nagu minu ees istunud laps seansi lõppedes ütles. Kadunud on detailide virvarr, domineerivad tühjad ruumid, tegelaste vähesus. Hoolimata värvidest mõjub film akromaatilisena. Filmi muusika on kaotanud meloodia, koguni noodid. Meelelolu on rõhutatult sünge, sellele annavad oma osa muusika, värvid, tegelaskujud (pereisa on ilmselgelt hullumeelsuse kütkes rabelev) ja nukud, kes neid «mängivad».

Hoolimata kogu õõva ja ängi peaaegu täiuslikust edastamisest, kandis Undi filmi sõnumit sisuline ähmasus. Tegu oli justkui inglasliku peredraama, mõistuloo ja õuduka ambitsioonika sulamiga, kuid selle sulami eesmärk võis jääda emotsionaalselt kaugeks. Siiski tuleb tunnistada, et «Kapsapeast» pöördub «Hing sees» 180 kraadi. See näitab Undi pinevat suhet oma loominguga.“
Kaus, J. (2002). Eesti animatsiooni uued käigud [animafilmidest "Hing sees", "Rebasnaine" ja "Vaala hing"]. Postimees, 4. märts, lk 9.

Olev Remsu: „Riho Unt püüab oma igati korralikus ja mõnusas töös lahata koguni filosoofilisi eksistentsiprobleeme. See on päris julge üritus, sügav austusavaldus meie esikirjanikule, ent abstraktsetele mõtetele on raske (võimatu?) leida muud kinematograafilist adekvaati kui lobisemine, olgu siis dialoogis või mis veel hullem, monoloogis nagu Tammsaarel. Ka nukufilm ei näi sobivat arutluseks hinge kui niisuguse olemuse üle, hinge ja hingetuse vastuolu-kooskõla üle.

Tammsaare on oma jutus nukud rääkima ja tegutsema pannud, ja see on Unti peibutanud. Ettevaatusele oleks pidanud manitsema omadussõna “elavad” pealkirjas. Surnud või kuidagi teistmoodi nukud oleksid ehk kõne alla tulnud, kuid elavad mitte. /---/

Ka looduse harjumuslik kujutamine ei lähe nukufilmi kui žanri nõuetega kokku. Kohe tekib küsimus, miks ma peaksin ekraanilt vaatama lendavaid vatitükikesi, kui autor oleks võinud oodata talve, kaamera stuudiost välja viia ning filmida ehtsat lumesadu. Riho Unt on püüdnud helveste poetamisega üksüheselt luua jõulumeeleolu, mis on kuidagi nii pealepressivalt-nõuetekohaselt lapselik, et mõjub rutiinina lastefilmis, kus laste kaudu aetakse täiskasvanute asju.

Ma tean Tammsaarelt ainult kahte teost, mis ehk sobiksid animeerida – need on juba joonisfilmina tehtud “Poiss ja liblik” ning seni ainult realistlik-teispoolseid lava- ja ekraanilahendusi leidnud “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Vaat, viimasest, kui igasugusest tõetruudusest ja elulähedusest loobuda, saaks ehtsa täispika nukufilmi, ka dialoogitekst on seal juba Tammsaarel esitatud tavapäratult lühikeste ja kenasti aburdsete repliikidena. Tammsaare teised teosed on liiga maised, ka “Elavad nukud”.“

Arvustuse terviktekst:
Nukkude elu inimestena - Sirp
Remsu, O. (2002). Nukkude elu inimestena [nukufilmidest "Rebasenaine" ja "Hing sees"]. Sirp, 7. juuni, lk 16.

Rein Tootmaa on käsitlenud Riho Undi animafilme ajakirjas Teater. Muusika. Kino nr 10/2002, keskendudes pikemalt nukufilmile "Hing sees", mis on valminud A. H. Tammsaare novelli "Elavad nukud" põhjal. Kriitik nendib, et filmiga jutustatakse meile lihtsaid vahendeid kasutades ja kätteõpitud heas tehnikas lugu ning tunnustust väärib see, et filmis puudub ülemäärane nipitamine. Samas juhib Rein Tootmaa tähelepanu ka erinevustele võrreldes varasemate Undi filmidega.
Tootmaa, R. (2002). Mis tehtud, see tehtud. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 77-80.

Riho Unt - Nukufilmi loominguline selgroog

Chris J. Robinson: Öeldakse, et Riho Undist on saanud Nukufilmi loominguline selgroog. Ta on väga keskendunud ja viljakas kunstnik. Kui ta ei tööta parasjagu oma filmide kallal, õpetab ta aktiivselt noori lootustandvaid animaatoreid nagu Tuganov ja Pars enne teda. Jagades kogemust ja teadmisi, mis ta osaliselt neilt sai, on Unt nagu sild, mis ühendab noori animafilmi tegijaid  “vanaisadega”. Ning samas omandab ta selle protsessi käigus uusi mõtte- ja nägemisviise noorematelt kolleegidelt. Nukufilm on ilus näide sellest, kuidas eesti animatsiooni suuline traditsioon on säilitanud aktiivse dialoogi mineviku ja oleviku vahel.
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot II [ülevaade eesti nukufilmi ajaloost, "vennad" Riho Unt ja Hardi Volmer; tõlk. Elen Lotman]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, okt, lk 88-94.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Teine Nukufilmi filmide DVD on sarja 16. DVD, ilmunud 16.01.2014. Sellel on järgmised filmid:
Keegi veel (1996)
Hing sees (2002)
Rebesenaine (2002)
Barbarid (2003)
Vennad Karusüdamed (2005)
Une instituut  (2006)