Härra Vene maailm (1981)

Tsensuurikärped

Filmist on kaks versiooni: nõukogude ajal ideoloogilistel põhjustel kärbitud 20:02 pikkusega ja 2012 digitaalselt taastatud autoriversioon pikkusega 29:48.

Mark Soosaar: „Aastatel 1981 - 1992 oli viimane, 10-minutiline osa peidetud Kanadasse, sest see osa filmist tõestas, kuidas Nõukogude Liidus teisitimõtlejaid hullumajja isoleeriti.“

Ajaleht Sakala: „Tema [Leonhard Vene – toim] hobi täiendasid väsimatu iseõppimissoov ja rahuldamata teadmistejanu. Pensionile jäänuna asus ta omandama võõrkeeli, uurima Einsteini relatiivsusteooriat ning konspekteerima teadusraamatuid. Einsteini teooriast leidis ta vea, mille järel teda hoolega jälgima hakati ning ta Jämejalga ravile paigutati. Peaarsti abil sai temast siiski aednik.“
Allikad:
Mark Soosaar;
Härra Vene mööblile Olustverre jõudsid järele ka tema kirjad (2003). Sakala, 12. apr.

Filmist toonases ajakirjanduses

Mart Taevere: „Operaator Soosaar ja režissöör Soosaar on koos vaeva näinud, tänu kaamera liikuvusele ja õigele paigalseisule õigel kohal toimub sisevaade inimesse. Näiteks episood, kus Leo Vene veab kelku üle sulanud maantee. On näha, et kelk on tõesti raske. Võttegrupp läheb aga appi alles siis, kui härra Vene enam oma jõuga toime ei tule. Just see ootamine ongi Soosaare oma laad! Loomulikult on see episood lavastatud, aga lavastatud hästi.“ /---/
Taevere, M. (1981). Vana mees, noor mees. Sirp ja Vasar, 23. okt. lk 11.

Tatjana Elmanovitš: „Kuidas juhtus, et härra Vene, pensionil olev raamatupidaja, kelle elukäiku ei valgusta ükski kangelastegu, pigem veidrused: vana mööbli korjamine, isemõtlemine, petijoomine, rättidesse mähitud külaeitede rüütellik kohtlemine ja kaabukergitamine, muutus äkki täie õigusega dokumentaalfilmi kangelaseks? Inimeseks, keda vajame just t ä n a, kes pakub meile seltsi, isegi õpetab.

Meile juba tuttav Riia filmikriitik Abram Klockins arvas Tallinnfilmi dokumentalistika arutelul (Sirp ja Vasar, 21.05.1982), et härra Vene on meile vajalik ennekõike meie oma maailma pärast. Sest massiinimesel pole seda, ja elu näitab, et ilma ei saa. Tunded lähevad tooreks, mõistus nürineb. /---/

Harilikult antakse kineastile võimalus teha inimesest film just juubeliks, mitte varem ega hiljem. /---/ Juubelimeeleolu tekitab rahulolutunde, seisundi, millega aus kunstnik ei saa leppida. Film „Härra Vene maailm“ eitab rahulolu. Ja härra Vene ise on selles mõttes tõesti h ä r r a, et ta ei tea, mis on plebeilik, kergesti saavutatav, väline rahulolu ja seda tõdemust vajame täna ehk kõige rohkem.“
Elmanovitš, T. (1985). Mark Soosaarest. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 32-39, ill.

Härra Vene ja tema pärandi saatusest:

Härra Vene mööblile Olustverre jõudsid järele ka tema kirjad
Härra Vene mööblile Olustverre jõudsid järele ka tema kirjad (2003). Sakala, 12. apr.

http://kultuur.elu.ee/ke472_kuuskemaa.htm
Kuuskemaa, J. (2003). Jüri Kuuskemaa – armsad vanad asjad: Barokne uksekoputi mäletab Tallinna märtsipommitamist. Kultuur ja Elu, nr 2, lk 62.