Naerata ometi (1985)

Tallinnfilmi sünopsis

Psühholoogiline draama jutustab lastekodu lastest ja nende vanemate vastutusest oma laste saatuse eest. Teisalt on see film sellest, kuidas kõigist raskustest hoolimata säilitada endas inimlikkust.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 352.

Filmi saamisloost

Kui ajas tagasi minna, siis võib tõdeda, et selle teema avastamise aeg on 70ndate keskpaik, kui L. Laius hakkas tegema oma esimest dokumentaalfilmi „Sündis inimene“ (1975). 1974 esitati Tallinnfilmi dokumentaalfilmide osakonnale stsenaarium, mis koosnes neljast novellist. Esimene novell rääkis emadest (sealhulgas esmasünnitajatest), kes ootasid vaimustusega oma peagi sündivat last, emadest, kelle jaoks kodu ja perekond tähendas kõike. Kolm ülejäänud novelli kajastasid dokumentaalse materjali põhjal nende naiste elu, kes olid oma lastest loobunud ja andnud nad lastekodusse; novellid kujutasid ühtlasi orbude saatust. Kuna 1975. aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks naisteaastaks, siis leidis stuudio juhtkond, et esimene novell, õnnelikest naistest kõnelev, sobib suurepäraselt sellesse aastasse, kuid kolm ülejäänud novelli ei kõlba, sest Nõukogude Liidus ei ole sellist probleemi nagu mahajäetud lapsed. Autori ettepanek, et ta tahaks nende novellide põhjal kirjutada mängufilmi käsikirja, oli kui jutt kurtidele kõrvadele.
Kuna režissöör Leida Laius otsis parajasti materjali dokumentaalfilmi tegemiseks, leiti, et see esimene novell on igati tegemist väärt ja mõningate töö käigus tehtavate muudatustega saigi teoks film „Sündis inimene“.
L. Laius tutvus ka kolme ülejäänud novelliga ning järgmisel aastal valmis tal enda käsikirjal põhinev dokumentaalfilm „Lapsepõlv“, kus kõik eespool mainitud teemad on käsitletud. Kuid nende tõsitraagiliste teemade süvauuringuteni jõudis ta just oma mängufilmides „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine“. Mõlema filmi käsikirjad on Moskva dramaturgidelt Marina Šeptunovalt ja Maria Zverjevalt.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 488.

Kirjanduslikust ainesest

Silvia Rannamaa (1918 - 2007) silmapaistva noorsoojutustuse "Kadri" (1959) järjena ilmus 1963. aastal jutustus "Kasuema", milles peategelase Kadri päevik jätkub. Mõlemat raamatut on tõlgitud vene, läti, leedu, slovaki, tšehhi, armeenia ja gruusia keelde. Jutustuse "Kasuema" ainetel valmis 1985. aastal mängufilm "Naerata ometi".
Silvia Rannamaa, http://et.wikipedia.org/wiki/Silvia_Rannamaa (18.08.2012).

Viive Ruus: „Kõigi tekstide, kõigi raamatute arenguvõime pole muidugi mitte ühesugune. S. Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ on osutunud elujõulisemaks, kui nende sünnimomendil arvata võis, kuigi neile, eriti aga „Kasuemale“, juba tollal lugejamenu ennustati.
/---/
Nüüd, 26 aastat pärast oma sündi raamatus ja 22 aastat pärast „Kasuema“ ilmaletulekut, on Kadri Jalakas nagu paljud tema kaaslasedki leidnud uue inkarnatsiooni kinolinal. Millises suunas on „Kasuema“ evolutsioneerunud? Vististi kõige tähtsam muutus, mille romaan stsenaariumi vahendusel /---/ läbi on teinud, on vaatepunkti muutumine: „Kasuemas“ nähti sündmusi Kadri pilgu läbi, nii, nagu need olid kirja pandud tema päevaraamatus, filmis vaadatakse tütarlast, kes peab päevikut, väljastpoolt objektiivse vaatleja positsioonilt. Nii ongi Kadrist saanud Mari. Vastavalt on muutunud ka filmi sihtvataja. /---/ film ei ole esmajoones määratud vanemale koolieale, ammugi mitte üksnes tütarlastele, vaid pigem täiskasvanuile, kuigi seda võiksid vaadata (ja peaksid vaatama) ka koolinoored. Asendunud on tegevuspaik: internaatkoolist on saanud lastekodu. Muutunud on poiste-tütarlaste vahekord: poiste osa filmi kunstikoes on kaalukam, kui see oli romaanis. Sellega on ka Kadri-Mari taandatud ainsast peategelasest ühe peategelase ossa, kuigi säilitab filmiski keskse positsiooni.
/---/
Kõige suurema evolutsiooni on läbi teinud „Kasuema“ negatiivsed tegelased - Melita ja Entu-Enrico (filmis Robi): nad on /---/ nihkunud tunduvalt lähemale hea-poolusele.“
Täpsemalt:
Ruus, V. (1986). L. Laius - A. Iho piiritsoonis. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 33-34.

Osatäitjatest

Arvo Iho: „Algul me Leidaga tahtsime ainult lastekodulapsi võtta kõikidesse rollidesse, kuid proovide käigus selgus, et neil oli niipalju häiritud psühholoogiline tasakaal, et nad ei suutnud keskenduda kauaks. Me isegi juba filmisime päriselt, vist oli neli päeva võtteid meil [tehtud], kui otsustasime Leida Laiusega, et nii, nüüd tõmbame piduri peale ja oleme sunnitud otsima ühe algaja näitleja [Robi rolli].“
Kaadris: Naerata ometi [telesaade] (2012). ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131865 (14.09.2012).

"Kuigi kesksete tegelaste vanus võimaldanuks kasutada ka teatrikoolitust saanud näitlejaid, on filmi loojad asetanud noorterollidesse eelistatult erialase ettevalmistuseta inimesed, rakendades valikukriteeriumina vastava inimtüübi kattuvust tegelaskujuga. Nii mitmedki osalised on aga tõepoolest lastekodu kasvandikud, seega ei mängi nad mitte niivõrd oma osa filmis, kuivõrd filmitakse nende osa elus."
Ruus, V. (1986), lk 34.

Marit mängib tollane Põlva keskkooli 10. klassi õpilane Monika Järv (1968). Hendrik Toompere (1965) oli filmi tegemise ajal Tallinna Konservatooriumi lavakunstieriala II kursusel. Tauri Tallermaa (1968) õppis sel ajal Tallinna 21. Keskkooli 11. klassis, Siiri Sisask (1968) Keila 1. Keskkooli 11. klassis, Edith-Helen Kuusk (1967) Georg Otsa nim Muusikakoolis Tallinnas, Kerttu Aaving (1977) oli Põlva Keskkooli 2. klassist, Katrin Tamleht (1968) töötas telegraafis.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 363.

Filmi dokumentaalsusest

Mängufilmi jaoks on „Naerata ometi“ tavatult dokumentaalne. Aistitavalt ehtsalt mõjub ehitusjärgus Lasnamäe; kaadrid Balti jaama ootesaalidest – roidumus segamini olmeaskeldustega – võiksid väga hästi pärineda dokumentaalfilmist. /---/ Silmnähtavalt  eluehtne on dialoog: laste ja noorte kõne on küllastatud žargonismidega, millesse poetub hulganisti vulgarisme.
Ruus, V. (1986), lk 34.

Suurema tõepära ja usutavuse saavutamiseks filmiti hulk materjali Põlva lähistel asuvas Tilsi lastekodus.
Orav, Õ. (2004), lk 363.

Peaoperaator ja filmi lavastaja Arvo Iho: „Ma olen ise õppinud Rakvere Internaatkoolis kolm aastat pärast seda, kui sealsest ainest kirjutati „Kasuema“. Seetõttu on see lugu mulle kuidagi väga isiklik. Tahaks, et kõik oleks ehe ja poleks kunstkino maiku.“
Orav, Õ. (2004), lk 363.

Olev Remsu: „Moskva filmidramaturg Marina Šeptunova /---/ on ise lastekodulaps, pole põhjust teda mitte usaldada.“
Remsu, O. (1986). Aastad ja filmid. Essee L. Laiusest. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 32.

Arvo Iho: „Toorfilmi LN-7 suurt tera ja jahedat värvi kasutasime filmi „kareda“ stiili loomiseks. Et anda lastele kaadris maksimaalne tegutsemisvabadus, filmisin palju käsikaameraga, komponeerides „nihkega“ kaadreid. See mõte tekkis fotost, mille leidis kunstnik Tõnu Virve. Vertikaalse pildi vasakus allservas oli heledas kleidis põgenev tüdruk ja ülal diagonaalnurgas tormab talle järele nuiaga politseinik. Pilt oli kontrastne, ebaterav ja väga dünaamiline. Sellest fotost sai „Naerata ometi“ stiilivõti.

Võtteplatsil vajaliku tempo-rütmi ja meelolu loomisel kasutasime Bob Dylani ja Janis Joplini esitatud muusikat. See oli niisama aus ja kirglik nagu film, mida tegime.

Kõnes, tegevuses ja liikumistes taotlesime loomulikku vabadust. Lasime noortel oma sõnadega väljendada neid mõtteid, mis stsenaariumis kirjas olid. Ka meie poolt välja mõeldud kunstilised kujundid pidid dokumentaalse faktuuriga loost välja kasvama justkui juhuslikult, mitte esile tükkides.“
Iho, A. (2012). Mina ja film. Akadeemia, nr 9, lk 1635-1648.

Kompromissidest võimuga

Arvo Iho: „Üks stsenaarium oli Moskva jaoks ja see siis kinnitati ära Moskvas. Ja meie tegime nii, nagu me ikkagi õigeks pidasime. Kui oli ära kinnitatud stsenaarium, siis me otsisime üles hästi kauge lastekodu (Tilsi lastekodu Põlva rajoonis), kuhu ei vii ühtegi asfaltteed ega raudteed, mis on pärapõrgu, et me saame seal olla ilma Moskva kontrollideta.

Moskva Kinokomitee, kui me käisime Leidaga esimest korda näitamas seda filmi, andis kokku kaksteist parandust. Kaheteistkümnest parandusest me viisime sisse viis: kuus minutit omakohust lendas filmi algusest välja, kooli direktori karakterit muudeti pehmemaks, inimlikumaks /---/, miilitsate teksid said ümber tehtud... Muidugi oli suur jama selle stseeniga, kus väike laps oli [pesumasina] trumlis."
Kaadris: Naerata ometi [telesaade] (2012). ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131865 (14.09.2012).

Filmi vastuvõtust

Tegemist on filmiga, mille puhul kriitikute tunnustus ja vaatajate heakskiit ka enam-vähem kokku langevad.
Vaatajate hinnanguid Eestis ja N. Liidus loe:
Lõhmus, J. (1988). "Naerata ometi" vaatajate ning arvustajate hinnanguis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 83-87.

Üleliidulisel filmifestivalil 1986 Alma-Atas võitis film peapreemia ja stsenarist Marina Šeptunova parima stsenaristi preemia.

Publiku küsitluse põhjal, mida igal aastal korraldas ajakiri Sovetski Ekran, tunnistati „Naerata ometi“ paremuselt 1985. aasta teiseks filmiks terves N. Liidus.

Auhindadest täpsemalt: Leviandmed/Festivalid ja auhinnad

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Naerata ometi“ on filmiklassika-sarja 27. film, ilmunud 20.10.2012.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade "Kaadris: Naerata ometi". ERR, 2012. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131865

Mängufilmi „Naerata ometi“ valmimislugu meenutavad osatäitjad Hendrik Toompere, Tauri Tallermaa, Siiri Sisask ja filmi kaaslavastaja ning peaoperaator Arvo Iho. Arhiiviintervjuus saab sõna ka lavastaja Leida Laius. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti Filmi Andmebaasi Eesti filmi varamu erakogude galeriist fotograaf Viktor Menduneni kogust.