Inimeste taeva all (1974)

Katkeid stuudio Tallinnfilm Kunstinõukogu protokollist

05.06.1974

L. Ilves: See on juba toimetuse stamp, kui öelda, et ega autoritel kerge polnud. Autorid on võtnud vaimuinimese, kelle töö on kirjutamine ja töö resultaat raamat või paberileht. Autorid on end ise teadlikult piiranud, mis peaks ka filmist näha olema ja aitama etteheiteid vältida. /---/ Toimetuse arvates see film Eesti kultuurielus suuri kiidusõnu esile ei kutsu, kuid näpuganäitamist ka mitte.

K. Võsa: Mida me saavutasime selle filmiga? Kas jäädvustasime meie luulet tulevastele põlvedele? On siin luuletajat, tema suhet ühiskonnaga? See on tummfilm, pole kuulda isegi luuletaja häält. Tema luule on raamatuis, mida võime 50 aasta pärast lugeda. Aga siin see 10 minutit, mis see film kestab, on täiesti meelevaldselt kaotatud, tühja läinud aeg.

E. Rekkor: Meil on kaadris inimene, fikseerime inimese väliskuju. Kas on nii rumal inimene, et ei saa lasta kuulata, mis ta räägib? Ta räägib kogu filmi ajal. Alguses on üks mõttetera, kui selle ära kuulame, on huvitav, pärast ainult liigub.
/---/

K. Võsa: Oleks tahtnud näha isiksust.

L. Remmelgas: See on tema isiksus - luule, ühiskondlik pale.

A. Põldmäe: Jürisalu on tajunud hästi kammerlikku laadi. Muusika ja luule kooskõla on hästi õnnestunud. Sisule vastavalt on valitud koosseis. Muusikat on vähe.

Val. Käsper: Mulle meeldis valitud luule ja muusika.

Allikas: Rahvusarhiiv  ERA.R-1707.1.1353

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: „Kunstiline dokumentaalfilm on kõige tundlikum filmiliik: valenoodid kõlavad kohe ja väga valjult. Just kunstiga, mis on tehtud oskamatult ja abitult, saavutame kõige paremini bumerangiefekti. Karta on, et täpselt nii juhtus filmiga "Inimeste taeva all" (rež. Reet Kasesalu), mis mehhaaniliselt liidab näitleja poolt loetud värsid režissööri tahtel esile kutsutud poetessi toimingutega.“ /---/

Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 2. aprill, lk 9.