Instinkt (2003)

Instinkt

Kogu tõde inimese põlvnemisest

Autori sünopsis

Film jutustab sellest, mis põhjusel ja kelle poolt oli loodud inimene.
Ideaalselt toimivas Paradiisis ei olnud mingeid probleeme, isegi Jumal ja Saatan olid suured sõbrad. Jumal praktilise meelega olendina oleks tänaseni rahus oma loomariigi keskel askeldanud, kui mitte kunstnikuhingega Saatan poleks pidevalt püüelnud mingi seletamatu uue poole. Tema loomistung kulmineerus Eva loomisega ning tänu kiusatusele sai see talle endale kohe saatuslikuks.
Nii ka tänapäeva maailma ponnistused tehisintellekti loomisel saavad ilmselt inimesele endale saatuslikuks.
Eva, kes järgib oma instinkti inimliku jäärapäisusega, suudab kõigutada ka Jumala meelerahu. Ainsa väljapääsuna näib Evale kaaslase loomine, kuid see on viga. Eva ei jää enne rahule, kui ta kaaslasel on ka hing. Jumalal on valida, kas olla ise Eva kaaslane või anda oma hing. Jumalik uhkus ei luba esimest varianti.
Kaks Paradiisi omapäi jäänud inimest ei suuda seda ilu minutitki nautida ega hoida. Tasakaal lüüakse koheselt nii kaudses kui otseses mõttes kõikuma.
Inimesed saavad tulemuseks tänapäevase suhteliselt raskesti funktsioneeriva planeedi, aga nad on ise seal peremehed ja see teeb neile rõõmu.
Rao Heidmets

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust filmi kunstniku Heiki Trollaga

Kuidas sa üldse sattusid multifilmi tegema?

«Rao Heidmets helistas, ütles: «Saame kokku, blaa-bla-blaa...» Mina ütlesin: «Ei huvita, blaa-bla-blaa!» Tema vastu, et sa pead tulema. Nii diskuteerisime telefonitsi tükk aega, kuni otsustasime, et saame kokku. Ma ei olnud sellest mõttest üldse vaimustuses. Lõpuks lihtsalt Rao veenis mind ümber – et temal on selline vahva idee, kus oleks minu kunstnikutööl kandev osa. Muidu ei tulegi tema arvates film välja.»

Miks sa siis nii vastu olid?

«Raskeim oli otsustada, kas üldse hakata filmi tegema. Ma tõesti kartsin seda filmi. Kui ma veel kuulsin rahast, mis seal antakse... Ma panen kogu oma energia sinna, annan endast kõik ja saan selle eest suhteliselt naeruväärse honorari. Aga Rao, osav mees, suutis mulle selgeks teha, et uued väljakutsed elus ja muud sarnast. Võttis paar kuud, kuni sain oma siseheitlused lahendatud.
Oleks ma ainult teadnud, et kõik see kujuneb minu jaoks suureks pingutuseks! See oli ootamatult keerulisem ja teistsugusem kui üldse oletasin. Mõtlesin, et teen valmis ja kogu lugu. Aga see on meeskonnatöö, pead kohal olema, kogu aeg projektiga arvestama. Elan Tartus. Kui midagi oli vaja, siis pidin kohe Tallinna sõitma. Selline natuke pinge all olemine tekitas minus närvilisust.
Aga loomulikult oli see vahva väljakutse. Kui lõpuks kõik, mille kallal on mitmeid kuid rabeldud, hakkab ekraanil liikuma, siis on see selline tõeline ohhhhh: kuidas on üldse võimalik, kuidas nad saavad liikuda?!»

Et sina tegid nad?

«Just! Tegin nukud, savist tegelaskujud. Siis tulid meeskonnakaaslased, kes vähendasid ja suurendasid neid mudeleid. Seejärel tuli nukud ära värvida ja mehhanism sisse panna. Mehhanismi panek ja liikumine oli omaette ooper, mida ma vaatasin silmad punnis kõrvalt: «Oh sa raisk, küll on lahe, aga mina ei saaks sellega hakkama.»

Taustade osas ma lihtsalt ütlesin kaaslastele, et asi võiks nii või teisiti välja näha. Võtsime põhialuseks minu maalide õhustikud – sügavad sinised taevad, pilved, kirkad värvid.»

Mis jäi filmi tegemisest kõige rohkem meelde?

«Seal oli tore eestiaegse hariduse ja kasvatusega valgustaja. Vahepeal oli ka noorem valgustaja. Tema tahtis õhinal teha: «Ja-jaa, paneme valgustid siit ja siit, ja kõik-kõik kohe tuleb. Ma olen õppinud, ma tean!»

Vanahärra mõtles ja vaatas, et paneme ikka nii, nõnda on parem. Noor vastu: «Ma tean, ma tean! Ära sa tule rääkima!»

Kuid vana kogenud mehe nipid mängisid lõpuks üle. Sa võid olla lõpetanud kõige paremad koolid ja olla ilgelt mõnus mees, ja üldse riistaga laua pooleks lüüa, aga tuleb vana kooli vend, ütleb, et asjad on teisiti... Väga rahulikult, ei mingit higistamist ega vaeva. Muidu rabeled kõvasti, oled õhtuks täiesti läbi ja mõtled, et on kõvasti tööd tehtud. Aga tegelikult täiesti ilmaasjata.»
/---/
Intervjuu terviktekst:
Navitrolla: «Ma kartsin seda filmi.» | Õhtuleht
Sild, I. (2003). Navitrolla: "Ma kartsin seda filmi". SL Õhtuleht, 15. mai, lk 16.

Filmi linastused väljapool festivale

Lissabon MINIEXPO 2003 (Estonian day) / Portugal 
ESTO / New York, USA 2004
Stuttgarti kultuuriöö / Saksamaa 2004
Linastus Boschi fondis / Berliin, Saksamaa 2005
Johannes Church Saarbrücken'is / Saksamaa 2005 
Linastus Norra filmiinsituudis, 2005
Euroopa lühifilmide programm Baselis / Šveits 2006
Eesti kultuuripäevad "eLU Vivre l'Estonie a'Nantes" / Nantes, Prantsusmaa 2014
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Filmist kriitiku pilguga

Mart Rummo: „“Instinktis“ sulavad kenasti kokku Heidmetsa süngevõitu absurd ja filmi kunstnikuks palgatud Navitrolla libanaivistlik reipus.
Kettakujulises rahumeelses maailmas tegutsevad kaks ajudega olevust: Jumal, kes täidab maad üha uute loomakestega ja hoiab nende liikumist suunates universumit tasakaalus, ning Kurat, kes üritab vägisi luua Midagi Erilist.
Inimese loomise ja pattulangemise müüti käsitledes näib Heidmetsale olulisim olevat just tasakaalu teema: filmi võrratus puändis näeme, mis saab balansist välja viidud Maakettast.“
Rummo, M. (2003). Pidu kogu pere auks ["Instinkt", "Ahviaasta", "Karl ja Marilyn"]. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 12. 

Jan Kaus: „Animatsioon on mulle alati tundunud eriti ahvatleva ja kauge maana. See on justkui maalikunst, mis on pandud liikuma, hingama, tegutsema, muunduma. Rao Heidmetsa nukufilm “Instinkt” kasutab seda seost otseselt, maalikunstnik Navitrolla abiga.

Hoolimata madalast reputatsioonist kunstikriitikute panteonis, meenutavad mitmed Navitrolla teosed mulle kadunud kaadreid mõnest õõvastav-humoorikast animafilmist. Nii et Heidmetsa ja Navitrolla koostöö on tekitanud pilkuvangistava visuaalse pinna.

See-eest aga on Heidmetsa sõnum, lugu ise, kahtlust tekitav. St: ilmne. /---/ Heidmetsa nukud on vahva “kiiksuga”, narratiiv aga selge ja moralistlik. Olgugi, et Heidmets mängib piibelliku maailma loomise motiividega, on ta sõnum tõsine: oi-oi-oi, inimkond on iseenda suurim vaenlane. Kusjuures: Saatan vormib savist naise (sic!) ja Jahve selle tasakaaluks mehe. “Instinkt” tundub animatsiooni ääretu mullivanni kontekstis üsna traditsioonilise nägemusena, mis sobiks rohkem ehk inglise kui eesti animatsiooni kaanonisse.“
Kaus, J. (2003). Eesti filmid silmale, mõttele, suunurgale ja põselohule ["Karl ja Marilyn", "Instinkt", "Ahviaasta"]. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 16-17.

Sven Kivisildnik: „Eesti filmikunst on siiani olnud usuasjades kõrvaltvaataja, kellel pole rääkida muust kui küünaldest ja pühadest õdedest. “Instinkt” räägib meile otsesõnu maailma loomisest, Jumalast, Kuradist, Aadamast ja Eevast. Kui sellel filmil on üldse mingit analoogi eesti filmiproduktsioonis, siis Wiiralti graafika ainetel tehtud multikas. Kui ma õigesti mäletan, oli selle Rein Raamatu joonisfilmi pealkiri “Põrgu”.

“Instinkt” on igas mõttes “Põrgu” vastand. Wiiralt oli graafik ja joodik; Navitrolla on maalikunstnik ja parajuslane. “Põrgu” on loodud ateistlikus riigis Nõukogude Liidu paljastamiseks; “Instinkt” valmis õigeusklikus Eestis Euroopa Liidu hoiatusena. Kui “Põrgus” andis tooni Viktor Kingisseppa meenutav hüsteeriline jutlustaja, siis “Instinktis” heidetakse prügimäele Kuradi äpardunud looming: Eiffeli torn ja Pisa torn. /---/

Film näitab, kuidas maailm loodi ja kuidas asjad käivad. “Instinkt” on mõnusalt pildiline ja pilt on ideede teenistuses. Pilt pildi pärast ei huvita kedagi, seda on kõik kõvakettad täis. Heidmetsa-Navitrolla maailm töötab nagu kellavärk. Sõna otseses mõttes, loodus on loomad, neil on nööriga raskus kaelas, raskus ripub üle maailma ääre alla ja tõmbab elukat maailma lõppu. Liikumine maailma lõpu suunas on filmi läbiv motiiv.

Jumal lõi maailma, mis liigub iseenda lõpu suunas, see on filmi sõnum ja mõte. Sebrad, kaelkirjakud ja elevandid panevad põnt-põnt-põnt otsejoones niikaua, kui maailm otsa saab. Siis tuleb Jumal ja viskab raskuse üle maailma teise ääre ja jälle lähevad kõik põnt-põnt-põnt, kuni maailma lõpp käes. /---/

“Instinkti” meeleolu on positiivne. Pilt on ilus ja rõõmus. Visuaalsed lahendused on originaalsed, eriti kellavärk ja see, mis on pea sees. Abstraktsete ja kaugete arutluste näitamine väga lihtsalt ja konkreetselt on tubli tükk tööd ja sellisena on instinkt eeskujuks igale piibliseletajale ja usundiõpetajale.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Kristlus on tervisele kahjulik - Sirp
Kivisildnik, S. (2003). Kristlus on tervisele kahjulik. Sirp, 6. juuni, lk 13.

Allan Valge: „„Instinkti” temaatikaga ei hauka Heidmets just väikest või tagasihoidlikku tükki, ette on võetud kogu kristliku maailma loomismüüt — Vana Testamendi Esimese Moosese raamatu esimese peatüki keskelt kolmanda lõpuni: inimese loomisest paradiisist lahkumiseni. Heidmetsa käsitlus sellest, mis nimetatud ajal Eedeni aias toimus, on raamatute raamatusse kirja läinuga võrreldes suht äraspidine. Lisaks sellele on „Instinktis” jut(l)ustatud  maailmavaade miskipärast puritaanlik sellises ulatuses, mida võiks kohata pigem kusagil XVIII sajandi Ameerika mandril. /---/

Lõppkokkuvõttes ei ole „Instinkti” sõnumis siiski suurt midagi pistmist religiooniga. Film on eelkõige allegooria inimesest kui loojast ja tema loodust ning sellest, mis juhtub, kui loodu ei kuku välja nii, nagu tahetud, või väljub kontrolli alt. Ja see on „Instinkti” kõige nõrgem külg. Mitte sõnum ise, vaid viis, kuidas see välja on öeldud. Ja välja on see öeldud liiga otse, mis jätab halva maigu moraalitsevast näpuga viibutamisest („Vaadake, mis juhtub, kui ...”). Ning liiga palju on loo moraalis musta ja valget, vähe pooltoone. Tundub peaaegu deklaratsioonina, millele oodatakse allkirju, mitte enam kunstniku subjektiivse sõnumina. Sellega on Heidmets justkui eksinud eesti animafilmi seaduspärasuste vastu, mis näevad ette palju abstraktsemat ja peenemat ütlemist-näitamist. Sellisena sobiks filmi sõnum pigem mõnda peavoolu mängufilmi.

Kui sõnumi ja selle edastamise kohta võib negatiivseid kommentaare lubada, siis filmi visuaalse poole ja süžee edasiandmise koha pealt on palju saavutatud. Sellise nauditava mängulisuse ees võib mütsi maha võtta. Misanstseeni selgus ja heas mõttes lihtsus on kiiduväärt. Arusaamatusi kaadris ei ole.

Rangelt kohustuslik on „Instinkt” loomulikult kõigile Navitrolla austajatele ning fännidele. Ta looming ei ole nüüd mitte ainult kolmemõõtmeline, vaid ka elus ja liikvel. Ja on täitsa kobe välja kukkunud. Navitrolla valgusküllane naivism on justkui paradiisi kujutamiseks mõeldudki. Võib vaid loota, et see ei jää ta viimaseks tööks filmi lavastuskunstnikuna. Muide, huvitav oleks näha, kuidas suudaks Navitrolla oma range visuaalse stiili elemendid mängufilmi võttekeskkonda ja dekoratsioonidesse suruda.

Erilist tähelepanu tahaks juhtida Heidmetsa-Navitrolla saavutusele abstraktsete asjade heasse visuaalsesse vormi ümberpanekul, ilma et need samas kaotaksid oma usutavuse ja tähenduse ning sümbolistliku jõu. Filmis kesksel kohal olev hing (millel näikse olevat ka aju ja teadvuse omadusi) on elavhõbeda kineetika ja värvusega rusikasuurune klomp, mis käib nelja peategelase pea sees olevasse auku. Eespool mainitud Jumala loodud hingetute elukate süstemaatiline masinavärk näeb pildis välja selline, et igal loomal on nina otsas nöör ja tolle otsas raskuspomm, mille Jumal üle Eedeni aia ääre heidab ning mille mõjul siis vabast tahtest ilma olev elukas vaikselt paradiisiketta teise serva tiksub. Võimas!“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Heidmetsa Ilmutusraamat - Teater. Muusika. Kino
Valge, A. (2003). Heidmetsa ilmutusraamat. Teater. Muusika. Kino, nr 12,  lk 106-108.

Alexey M. Orlov, vene filmiteadlane: „Rao Heidmetsa joonisfilm „Instinkt” hämmastab piibliteemade rafineeritud käsitluse ja visuaalsete metafooride täiuslikkusega: jumal ja kurat, kirg ja külmus, tahtevabadus ja ettemääratus, teadvus ja teadvusetus, lame ja ümmargune maa, elu oma piiratuses ja mõõtmatuses — seda kõike tuleb suurepärases animaloos ette.

Animatsioonis leiame harva filme, mis puudutavad küsimusi elu viimse piiri kohta ning oleksid nii vahedad ja sisutihedad, et annaksid mõttetegevusele rikkalikku ainest. „Instinkt” on just üks neist haruldastest filmidest. /---/

Jumal või kurat? Ehkki esmapilgul võib tunduda, et filmi peategelasteks ongi jumal ja kurat, on see nii siiski vaid esmapilgul, jämedates joontes. Esiteks, jumal ei maga, jumalik teadvus on alati ärkvel. Meie aga näeme esimestes kaadrites, et mõlemad tegelased magavad. Teiseks, jumal liigutab ennast ise, ta on esmane liigutaja ja eneseküllane, aga meie tegelased vajavad liikumiseks välispidist jõudu peegliklombi näol — kui nad magavad, siis on ka klomp nendest eemal. Kui üldse mõelda sellele, kes siis filmis jumalaga sarnaneda võiks, siis peaksid need olema just pidevalt transformeeruvad peegliklombid, mis Raske ja Kerge Looja peas asuvad.

Muidugi, me ei tea, kust need peegliklombid tulid, kes need sünnitas ja kas nendesarnaseid on veel kusagil olemas. Mis siis ikka, kunstiline kujund on alati veidi ebamäärane. Ta ei ole universaalne ja püstitab sageli rohkem küsimusi, kui neile vastab. Ja teadvuse äratamine kunsti abil on juba suur asi. Võtmeküsimustele vastamine on filosoofia, mitte kunsti ülesanne, ja neid ei saa võrrelda ülema ja alama järguga.“ /---/

Artikli terviktekst:
religioosse kulturosoofia kogemus animatsiooniväljal
Orlov, A. M. (2009). Religioosse kulturosoofia kogemus animatsiooniväljal [nukufilmist "Instinkt"; vene keelest tõlkinud Aarne Ruben]. Teater. Muusika. Kino, nr 6/7, lk 131-140.