Isamaa ilu (2001)

Filmikangelastest 

Anne Eenpalu (sünd. 31.01.1954 Tomski oblastis Andrejeva külas küüditatute perekonnas), EV riigitegelase ja riigivanema Kaarel Eenpalu tütretütar. 1983 lõpetas Leningradi Kõrgema Kultuurikooli. Pärast kõrgkooli töötas administraatorina Eesti Riiklikus Filharmoonias ja 1984-1994 teadustajana Eesti Raadios. Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Kodutütred peavanem 1999 – 2002 (märts).

Tiina Jantson, Tallinna Moemaja endine modell, Tantsu- ja Modellikooli Sixtina direktriss, „Missis Estonia“ ja „Mini- Miss Estonia“ korraldaja. Tema poeg Egert Sören Jantson, keda ka filmis näidatakse, on 2002 tulnud võitjaks juunioride tantsukategoorias lavakunsti maailma meistrivõistlustel Hollywoodis.
Allikad: http://www.kodutytar.ee (19.04.2012); http://wikipedia.org/wiki/Anne_Eenpalu (19.04.2012); http://Google.com (19.04.2012);

Filmist kriitiku pilguga           

Arvustajad hindavad uudisteost kõrgelt, tõstes eriti esile suurepärast operaatoritööd. Samas näevad mõned neist moraalset probleemi  filmi väga oskuslikus, kuid valikulises montaažis, mis seab  kangelased kohati tahtlikult naeruväärsesse valgusesse.

Zidas Daskalovski:  „“Isamaa ilu” on dokumentaalfilm, mis käsitleb “ilu” mõistet mõneti tavapärasest erinevas kontekstis. See räägib kahe eesti naise, endise modelli Tiina Jantsoni ja “Kodutütarde” vanema Anne Eenpalu elukäigust. Näidates episoode nende tegelaste ettevõtmistest, viivad filmi tegijad Jaak Kilmi ja Andres Maimik vaatajad tõelisele joy ride’ile (tundub, et just see võõrkeelne sõna väljendab kõige paremini valitsevat meeleolu), kus mitmed stseenid lõpevad naerurõkatuste ja aplausiga publiku seas. Siiski on selle filmi näol tegemist tõsise mitmekihilise tekstiga, mis kätkeb endas nii olulist moraali kui ka ühiskondlikult tähtsa probleemi käsitlust Eesti ühiskonnas — küsimust eestlaseks olemise kohta.

Tahtlikult või mitte, kuid autorid süüvivad teemasse, mis puudutab igat ühiskonda — kes me oleme, kuhu läheme ja kui läheme kuhugi, siis milliste väärtuste toel? Olles vormiliselt looritanud end naljatleva retoorikaga, harutab “Isamaa ilu” tegelikult valusal moel lahti riigi ideoloogilist süsteemi ja laiemat ühiskondlike väärtuste ja kokkulepete närvisõlmestikku. /…/

“Isamaa ilu” aitab publikul heita pilku postkommunistliku Eesti praeguse “eliidi” ühiskonna normaliseerimise “strateegiatele”/…/.“

Milleks on Eestile vaja kodutütarde organisatsiooni ja milliseid väärtusi peaks too noores põlvkonnas edendama, küsib arvustaja. „Kas naiste allaheitlikkus, natsionalism, autoriteetide küsimusteta austamine on just need väärtused, mille abil Eesti ühiskond soovib noori tüdrukuid üles kasvatada või võiks nende ettevalmistamine elu õppetundideks toetuda mingitele muudele põhimõtetele? Need on olulised küsimused, sest oma ülesehituselt on “Kodutütardel” sarnasusi totalitaarsete režiimide noorteorganisatsioonidega, olgu nendeks siis Nõukogude pioneerid, keda Anne Eenpalu filmis kritiseerib, või “Hitler Jugend”. /…/

„Režissöörid hoiavad Tiina Jantsoni ja Anne Eenpalu elulugude ekraanil kulgemist väga hästi tasakaalus, nad esitavad neile ühtesid ja samu küsimusi, tõstatavad ühtesid ja samu probleeme ning otsivad siis neile vastuseid. Hea operaatoritöö kõrvale on suurepäraselt sulandatud ka arhiivimaterjalid Eesti ühisüritustest ja pidustustest. Muusika vanamoodsus rõhutab eriliselt eestlaseks olemise ja traditsioonide edasikestvuse olulisuse tunnet.
Teisalt aga tekitab “Isamaa ilu” vaatajas teatavat ebamugavusetunnet, demonstreerides Eenpalut ja Jantsonit moel, millisel arvatavasti kumbki peategelane ei oleks mingil juhul soovinud olla näidatud. Mõned stseenid naeruvääristavad varjatult või varjamatult kahe daami väärtussüsteeme ja isiklikke püüdlusi, nii et paljud vaatajad võivad samaaegselt nii nende üle naerda kui ka neile kaasa tunda. Ja kuigi põhiline, millega naised oma elus tegelevad, on näidatud otse ja sirgjooneliselt, on see siiski põimitud valikulise jutustuse ja montaažiga ning hetkiti ei tarvitse see olla eriti ilus vaatepilt, eriti veel, kui juhtud olema Eenpalu või Jantson. /…/

“Isamaa ilu” ei joonista just kõige ilusamat pilti Eestist, „kuid on äärmiselt nauditav film, mis ajab vaatajad korraga nii naerma kui mõtteid mõlgutama elu ning ühiskonna üle laiemalt, ja nendel põhjustel on kõnealune film igati väärt vaatamist. Ning oleks tore, kui film põhjustaks reaktsioone ja ajendaks diskussioone teemal, kes me oleme, kuhu me läheme ja milliste väärtuste toel.“
Daskalovski, Z. (2002). Armastus või isamaa-armastus? [tõlkinud Margit Sarv]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 83-87.

Mati Unt: [ Film on] „jõuline töö, mis on üles ehitatud kahe isiku polaarsusele. Nende vaimsele dialoogile, komplementaarsusele. Ma ei julge siin eriti lähemalt ja verbaalselt, terminoloogiliselt, iseloomustada näidatud kahte naist, sest olen alalhoidlik ega taha endale nende sõnade eest mingisugust kohtuprotsessi kaela saada. Seetõttu ma ei iseloomustagi neid. Eks igaüks näeb ise ja mõtleb ja saab asjast aru. /…/

Minu arust oli tegemist lausa hiilgava ja haarava stuudiumiga inimeste manipuleerimisest ja hullutamisest. Näeme isikuid, kes kasvatavad ja suunavad. Raske on neile midagi ette heita, sest mõlemad tegelased “tahtsid ju head”. /…/

Me nägime kontrastseid isikuid, kes ajasid tegelikult sama asja. Neid poleks ühendanud justkui miski, aga ometi nad korrespondeerusid. Nagu lõvi ja jänes, aga mõlemad imelikul kombel müüritööl.“
Unt, M. (2002). Kolm filmi, järjest paremad [Jaak Kilmi ja Andres Maimiku kolm dokumentaalfilmi "Suur õde", "Päkapikudisko" ja "Isamaa ilu"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 83.

Mihkel Mutt: „Kordaksin /…/ koos maailma kõikide kinotarkadega: pole asja, mida ei saaks montaažiga lolliks pöörata ja naeruväärseks teha. Sellepärast, kuna võte on invariantne, satub see, mida naeruväärseks pööratakse, paratamatult kahekordselt märgistatud positsiooni. Sest miks just see, aga mitte mõni muu objekt? Huvitav, kas Maimik ja Kilmi oleksid võimelised viskama nalja näiteks päris hullude, meditsiinilise diagnoosiga patsientide üle, sest nood võiksid oma närvihaigustega veidraid misanstseene tekitada? “Edu” oleks veel kindlam. /…/

Davidjantsi ja teistes kirjutistes on keskendutud kahele daamile: Anne Eenpalule ja Tiina Jantsonile. Märksa vähem on olnud juttu nendest, kellega daamid tegelevad. Missugused on nende suhted lastega, täpsemalt, kuidas suhtuvad lapsed neisse? Näib, et ka Maimikut ja Kilmit on daamid rohkem paelunud, sest kas kogemata või meelega, aga lapsi on eksponeeritud tunduvalt neutraalsemalt kui tädisid. Kui “kodutütarde emme” üle on täie suuga muiatud, siis kodutütarde endi üle justkui mitte. /…/ Lapsi pole lolliks tehtud, nad on ikka sümpaatsed ja asjalikud. Üritan ette kujutada, kuidas suhtuvad juba vanemad tüdrukud kodutütarde liikumisse sellisel kujul, nagu seda esindab nende liider. Selle hõng pärineks nagu teisest aegruumist, kusagilt väliseestlaste skaudilaagrist. Ja need ideaalid, mida Anne Eenpalu tüdrukutes kasvatada üritab, oleks vähemasti soorollide aspektist vaadatuna nagu mõnest üle-eelmise sajandi kasvatusraamatust või Eesti Maja tagatoast, kus aeg kodumaal galopeerivatest mentaliteetidest paratamatult veidi maha jäänud. /.../

Film tekitas küsimuse, mis puudutab tervet meie pressi. Kas filmi objektil on mingitki õigust enne teada saada, mis valguses teda näidata kavatsetakse? Anda intervjuu või lasta endast portreelugu kirjutada on riskantne. Ajakirjanik võib küll sinuga mesikeelset juttu ajada, aga pärast oma loos sulle ikka vee peale tõmmata.“
Mutt, M. (2002). Kes näeb kodutütre südamesse? Sirp,  4. jaan, lk 10.