Noored kotkad (1927)

Theodor Lutsu mälestusi

Kui Värska sõjalaagris olid algamas manöövrid ja seal pidime jätkama lahingustseenide filmimist "Noortele kotkastele", tegime pingsalt ettevalmistusi, et seekord kõik õnnestuks. Helioselt tellisime juba märksa tugevamaid fugaase, kusjuures neid oli nüüd juba võimalik detektoriga s.o. süütenööri kasutamata süüdata.
Kuid vähe aega enne Värskasse sõitu süttis vabrik põlema ja kõik meie fugaasid lendasid õhku. /.../ Juhuslikult kohtasin ühel päeval tuttavat ratsaväelast ja kurtsin talle oma häda. "Mina korraldan selle asja," ütles sõber. "Meil rügemendis on vana kõlbmata püssirohtu ja dünamiiti nii palju, et võiksime sellega kasvõi kogu Tartu õhku lasta." /.../ Järgmisel päeval olidki asjad korras. Lõhkeainet lubati meile nii palju kui vajame, samuti anti meie käsutusse vajalik meeskond.
Theodor Lutsu mälestusi I (1989 ). Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 32-33.

Värska suurlahingu õnnestumine tõstis kõigil tuju. Kui hiljem filmi läksin Saksamaale müüma, äratas just selle lahingustseeni suurus  ja võimsus sakslastes tõsist imestust. Nad ei suutnud aru saada, kuidas väikeriigi algav filmitööstus võis nii vägeva lahingustseeni anda. Ajasin meelitatult rinna ette ja kiitsin, et ühe rahva väärtus ei seisne mitte kvantiteedis, vaid kvaliteedis.
Pean aga siinkohal veelkord rõhutama, et omal jõul ei oleks ma kunagi sellist massistseeni suutnud lavastada. Sellega võisime toime tulla ainult meie sõjaväe kaasabil, kusjuures filmi õnnestumiseks kõik sõjamehed nii ohvitserist kuni reameheni andsid oma parima. Olles nüüd juba kaua aastaid filmi alal töötanud, ei julgeks ma küll enam sellise massistseeni filmimisele asuda ainult ühe kaameraga.
Theodor Lutsu mälestusi II. (1989 ). Teater. Muusika. Kino, nr  8, lk 21.

Aksella Luts:

Theodor Lutsu abikaasa Aksella vaatab oma Pärnu korteris “Nimed marmortahvlil” esilinastuse kutset ja imestab: “Poisid nii klatilt riides. No kuulge, Vabadussõja alguses ei olnud veel sellist vormi!” õpetab 97aastane vanaproua nooremaid. Selgitab, et koolipoistel olid vast oma gümnaasiumi mütsid peas. “Ka sõjariistu polnud, need olid kõik saksa ajal ära korjatud ja toodi alles hiljem peidikutest välja või võeti vaenlaselt,” pajatab ta. Kuus aastat tagasi Brasiiliast Eestisse kolinud Luts on oma elus näinud kolme sõda. Neist esimesest tegi ta koos abikaasa Theodoriga filmi “Noored kotkad”. Nüüd kuuleb filmidaam imestusega, nagu oleks “Nimed marmortahvlil” ainus, vana linateost peaaegu ei meenutatagi.

Sõjafilmi idee tekkis Theodor Lutsul 1920. aastate teisel poolel. Ta oli ise võidelnud Paju ja Võnnu lahingutes. “Kõik oli hästi meeles. Arvutas, et kui teenib sada aastat, saab lõpuks kindraliks,” naljatab Aksella Luts. Filmimees tahtis, et käsikirja paneks kokku vend Oskar. Kirjanik aga keeldus ja lõpuks kirjutas stsenaariumi Theodor isiklike sõjamälestuste põhjal.
Idee oli näidata kogu eesti rahva kaasamist võitlusse läbi sulase, üliõpilase ja sepa seikluste. Kui naine käsikirja läbi luges, uuris ta, miks temal osa pole. “See on võimatu! Aga eks katsu sisse kleepida!” andis mees nõu. “Oleks võinud enda rolli veel suuremaks teha, kuid ei julgenud,” kahetseb toona metsavahi tütart kehastanud daam täna.

Riik ei andnud aga filmi jaoks ühtegi penni. Theodor Luts käis valitsuselt abi küsimas, kuid minister Mihkel Pung ütles talle: “Pealtnäha jätate te, noormees, üsna mõistliku inimese mulje. Kuid ütelge, miks te pole hakanud Eestis teemante lihvima?”
Majandusliku kitsikuse korvas aga abielupaari ja sõprade suur töötahe. “Me tegime kõik ise. Polnud jooksupoisse ega assistente,” jutustab Luts. Möönab, et kõige raskem oli toona kaameratöö, sest seda tuli käsitsi vändata ja õiget kiirust hoida.
Raha võttis filmimees pankadelt ja ärimeestelt võlgu. “Tihti juhtus, et hommikul ei teadnud keegi, kas õhtul on raha või mitte. Theodor oli panka läinud ja jäänud pikemaks kauplema,” meenutab Aksella Luts. Võetud võlad tasuti alles aastaks 1937.

Lutsud elasid tol ajal Aia (Vanemuise) 19 majas, kus hiljem oli aastakümneid KGB kontor. Kodumaja aias võeti üles peaaegu kõik “Noorte kotkaste” kaadrid peale lahingustseenide. Rollidesse kutsuti teispool tänavat oleva Vanemuise teatri näitlejad.
Lahingud mängiti maha Värskas. Aitas sõjavägi ja kaitseliit, kes sealkandis manöövritel oli. Lugesid ka Theodor Lutsu vanad tutvused, sest ta tundis hästi Kuperjanovi pataljoni ülemat Jaan Unti. Sõjamehed mängisid oma loomuliku näoga.
“Grimmi lahingustseenides ei kasutatud, sest kes ikka maalituna võitleb. Praegu loen, et filmis “Nimed marmortahvlil” on kõikidele võitlejatele nägu pähe tehtud,” pole vanaproua rahul.

Filmi näidati 1927. aasta novembrikuise esilinastuse järel Tartu kinodes Apollo ja Ideaal, detsembris ka pealinnas Gloria Palace´is ning mujal Eestis. “Kihnus ja Ruhnus käisime kaitseliiduga. Seal nähti vist üldse esimest korda kinofilmi,” teab vanaproua. Linateost näidati ka koolides. Pärast mängisid lapsed igal pool sõda, kuid keegi ei tahtnud olla vaenlane.
Publik ja kriitikud võtsid filmi hästi vastu, rahvast oli saalides murdu. “Noored kotkad” müüdi hiljem ka Saksamaale ja Poolasse, viimases linastus see nime all “Tule- ja verejoad”. “Võib-olla sai Albert Kivikas kolmekümnendate alguses just sellest teosest oma 1934. aastal ilmunud sõjaromaani idee,” oletab Aksella Luts. Ise ta Kivikast ei tundnud, romaani “Nimed marmortahvlil” luges alles sõja ajal Soomes.
Viivik, A. (2002). "Soovin filmile südamest edu!" SL Õhtuleht, 1. nov, lk 14-15, foto.