Rein Raamatu portreefilmis avaneb ühe huvitavama lüürilise abstraktsionisti Jaan Elkeni loomemaailm kunstniku enese pihtimusliku pilgu läbi ja kunstiteadlase analüüsi kaudu.
Kunstnik Jaan Elken paigutab maale oma Lasnamäel asuva ateljee seinale. Tema varasemate tööde taustal meenutab kunstiteadlane Harry Liivrand Elkeni kunstnikutee algust hüperrealistina, kus töödes vaheldusid suurlinna ja aguli fragmendid. Linn on teda alati tõmmanud. 90ndate aastate lõpus on ta välja jõudnud küllastunud ja küllaltki rafineeritud kolorismini, mille eesmärgiks on edasi anda suurlinna melanhooliat ja painet ning ta käitub oma materjaliga nagu kaunitar koletisega. Koletis on tema ümbrus, visuaalselt korrastamata ruum, kus inimesed elavad karpmajades, lapsed mängivad tühermaadel ja seintele kritseldatakse mitmesuguseid tekste. Jaan Elken arutleb, et tema looming annab võtme, kuidas käsitleda totaliteeti, olmetegelikkust ja kuidas kunstnik on otsinud sealt ilu ja väärtustanud selle enda jaoks, et tegelikkusega toime tulla, ellu jääda ja vähendada traumasid, mis seal võiksid tekkida.
1997. aasta näitus "Teistmoodi tegelikkus" on Jaan Elkeni esimene pealkirjastatud näitus. Kunstnik selgitab viiteid tööde ühisele üldistatud sõnumile. Laagna tee, paekivi, grafitid sildadel – siit inspiratsiooni saanud näituse tööde juures arutleb kunstnik väljapaneku personaalse sõnumi ja eluhoiaku väärtustamine üle. Elken jutustab Tartu Kunstimajas 1999. aasta grupinäituse "Homöopaatiline apteek" piltide sünnist: kolm kunstnikku – tema ise, Kaido Ole ja Marko Mäetamm maalisid eksperimendi korras üksteise pilte üle ja lugesid töö lõpetatuks alles siis, kui kõik olid rahul. Harry Liivrand analüüsib Jaan Elkeni näitust "Ametoopia" (1998) pärast Ameerikast tagasi tulekut. Kunstnik mõtestab ja üldistab ning loob oma näo järgi suurlinna atmosfääris toimuvaid nähtusi uuel tasandil. Ehmatav koloriit jälkide värvidega, ent tulemus reedab väga hea värvimaitsega esteeti. Sellisena ongi Elken huvitav.
Vaata lisainfot selle filmi kohta