Jaapani mere kaldal (1980)

Filmist ajakirjanduses

Heli Speek: "Teos on ammustel aegadel Jaapani mere kaldale elama asunud eestlaste järeltulijatest ja pakub seepärast huvi. Kuid puudu jääb läbimõeldud lähenemisest teemale, kontseptsioonilõtvuse tõttu kipub pildirida lohisema, maksma pääseb kohati tühjavõitu illustratiivsus. Kuna autorid on leidnud sellest kaugest elust nii mõndagi tavatut, ei tahakski siit rohkem taunimisväärset leida." /---/

Speek, H. (1981). Tõusuteel ei kohtu kõik [Eesti dokumentaalfilmi arengust 1970-1980]. Sirp ja Vasar, 31. juuli, lk 10-11, 14.

Eestlased kaugel idas

„Pärast sõda eesti keel enam Kaug-Ida eesti külades ei domineerinud. Üha rohkem saabus laienevasse kalurikolhoosi uusi töökäsi suure kodumaa avarustest. Ehitati uhke kolhoosikeskus, tegutsema hakkasid oma kalatöötlemistehased, kool, lasteaed, polikliinik, kultuurimaja. Töötajaskond muutus paljurahvuseliseks, käsikäes elasid ja töötasid rohkem kui kolmekümne rahvuse esindajad /---/. Ilmekalt demonstreerib olukorda 1980. aastal valminud 16minutiline dokumentaalfilm “Jaapani mere kaldal”, milles saavad sõna nii uued kui ka vanad kolhoosnikud.“ /---/

Paulus, I. Eestlased kaugel idas – väljarändamisest assimileerumiseni, http://www.folklore.ee/tagused/nr50/paulus.pdf (16.07.2015).

Olev Remsu eestlaste viimsetest puhkepaikadest: „Miks inimesed nii varakult ära kutsutakse? Meenub, et Vene Föderatsiooni kodaniku keskmine eluiga ületab napilt 60 aastat. Siinsamas piirdeaia sees puhkavad teised Todorid, selgete eesti nimedega, nemad on olnud noorte vanaemad-vanaisad, vanaonud-vanatädid. Paistab, et Sergei Mihkelevitshi isa Mihkel on elus, tema kalmu pole näha. Ja ema samuti. Käivad nemad siin kääpalaual leinamas, ülekohtuselt vara lahkunuid kostitamas, viimset puhkepaika korrastamas?

Kas hauafotol kapteni vormimütsiga Lõsak, Grigori Petrovitsh võib olla meie rahvuskaaslane? Uidid on seda kindlasti, see on puhas Hiiu nimi. Jälle Gamsid, sedapuhku suur plats, siia on maetud kuus inimest.

Kiive perekonna rahula, taas peielauaga ja pinkidega. Vanaema, vanaisa, ema, isa ja pojad, kõik puhaste eesti nimedega. Kuus Jurmanit, jällegi terve suguvõsa. See perekonnanimi oli juba raiutud obeliskile küla keskel. Sova, Vladimir Sergejevitsh 1977–1992, mulla all on teismeline. Veelkordselt Jurmanid, uuesti terve pere omaette kalmuaia sees. Kõrval taas Jurmanid, ent obeliskile raiutud siin laevaehituse loonud Josif Matvejevitshi ma ei leia. Võibolla on kahe silma vahele jäänud? /---/

Gams, Voldemar Karlovitsh 1920–2007 on fotol kaptenimütsiga. Tema on ju seesama mees, kes endale pruuti käis kosimas Eestis! Tõi Tallinnast, Kadriorust, loomaaia lähedalt siia Vaikse ookaeni äärde tagasi ühe meie tänase vestluskaaslase Emilie, kellest sai samuti Gams. Kalm on hoolitsetud, teadagi, kes seda teeb.“ /---/

Remsu, O. (2008). Liiviküla, eesti asundus Vaikse ookeani ääres [katkend reisikirjast]. Eesti Elu, 28. nov.