Juliet (1999)

Anri Rulkov oma filmist "Juliet"

„Autoril on alati meeldiv, kui filmi mõistetakse ning see ei jää pelgalt kitsa ringi siseasjaks. Samas tuleb tunnistada, et minu esimest filmi „Juliet” võib nimetada eksperimentaalseks. See on film tütarlapsest, kes langes vägivalla ohvriks. Aga siin polnud peamine Julietiga toimunud õnnetus, vaid kuidas ümbritsevad inimesed juhtunusse suhtusid. No näiteks lülitad kodus raadio sisse ja kuuled uudist, et seal toimus sellega see ja see. Tavaline asi, kuulajate jaoks ei oma see mingit tähtsust, lihtsalt jälle kellelgi ei vedanud. Ning kui Julieti saatusega tütarlast näidatakse televiisoris, siis pigem telejaama vaatajareitingute tõstmiseks, mitte põhjusel, et üldsusel temast siiralt kahju oleks. Massi-meedial on kama ja meie ise meedia tarbijatena oleme samuti ükskõiksed — see paneb muretsema, sest jutt on ikkagi elavatest inimestest.“

Hrustaljov, N. (2005). Inimesed. Asjad. Elu. Usutlus Anri Rulkoviga. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 110-112.

Filmist kriitiku pilguga

Raimo Jõerand: „Tajudes juba oma esimestest töödest peale filmi olemust, nägi Rulkov montaažis selgelt enesekehtestamise vahendit, mis “Julietis” astub visalt halastamatu reaalsuse vastu. On kaks eri asja, kas monteerida kaadrid kokku, et saavutada mulje katkematust tegevusest, või katkestada kestvust, et kehtestada ennast kui autorit. Just seda viimast võib kohata Rulkovi kooliaegses “Julietis”. Selles žanrivabas “rekonstruktsioonis” 1979. aastal vägistatud ja tapetud tüdrukust on tunda siirast ja reeglitest rikkumatut kinematograafilise väljenduse purset. Minu jaoks on siiani üks ilusamaid ja mõistatuslikke kaadreid filmi “Juliet” lõpp, mis viib tegevuse kuhugi varasemasse aega, enne filmis esitatud sündmusi – ühte helgesse lumisesse päeva, kui toimus üks juhuslik mõrvari ja mõrvatu kohtumine, märkamatu sündmus, mis võib-olla märgistas nende saatused.“

Jõerand, R. (2012). Anri Rulkovi lõputud filmid. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 136-141.

Raimo Jõerand: „Kõiki [Anri Rulkovi] lühifilme iseloomustab mingi kummaline ja halvaendeline ettemääratuse kohalolu, mida kaasaegsed nimetasid areneva autori heaks atmosfääritajuks ja oskuseks luua pinget ebakindluse sisendamisega, aga mida nüüd võib vaadelda ka kui autori isiksuse hämarate tahkude avamise kõige adekvaatsemat peegeldust. Anri Rulkov ise tunnistas intervjuudes, et teda huvitabki inimese peidus pool ehk „see, mida me teame, aga ei tea, et teame”.“

Jõerand, R. (2010). Tagasivaade Anri Rulkovi loomingule. Sirp, 22. okt, lk 22.

Margit Adorf: „„Juliet” on puhas tudengiklassika. Rulkov on valmis nikerdanud mittemidagiütleva, igava ja sisutühja stsenaariumi, mida ta loodab montaaži ning visuaalsete efektidega vaadatavaks teha. Näpuharjutuseks on niisugune plaan ehk hea. Rulkov serveerib filmi, justkui oleks tegemist dokumentaaliga. Ta on välja mõelnud kellegi Juliet Õnnesoo (oh, mis sümbolistlik nimi!).

Juliet on korralik tüdruk, ei jää kohvikusse kauaks konutama, vaid hakkab ilusasti kodu poole sammuma. Ta on viisakas, teretab inimesi. Aga alguses ta istub kohvikus. Meile näidatakse miskipärast mustvalgeid kaadreid tänaval kõndivaist naistest. Nad lihtsalt kõnnivad sinna-tänna. Kas peab neil olema mingi sügavam tähendus? Või kas peab olema sügavam tähendus meile suures plaanis serveeritavas tuhatoosis põlevas tikus? Igaüks on ohver ja elu on lühike? Jah, tuhatoos on Rulkovi arvates ilmselt mingi sümbol, kuna ta näitab meile seda suurplaanis korduvalt. Niisiis, Õnnesoo hakkab kodu poole minema ja et tee viib teda rappa, näitab esmalt metsavahelt hirmutava kiskjana välja kihutav ohtlik auto, mis lumel piruette tehes siiski kaob sinna, kust tuli. Samuti peaks Rulkovi arvates jubedusvärinaid tekitama kurjakuulutavalt lõrisev koer. Siis tungib Õnnesoole kallale julmur, kes ta tapab ning tõenäoliselt ka vägistab. Viimane jääb küsimärgi alla, kuna kõigepealt lööb nahkjopes elajas tal pea veriseks ja näib, et tegemist on kiirelt tapva löögiga. Närvilisust ja surma püüab Rulkov edasi anda ekraanisahinaga, mida ta tapatöösse sisse sälgutab.

Okei, siiamaani on veel okei, aga mida tahab Rulkov meile öelda lastega, kes täiesti tuimade nägudega sedasama tapmisstseeni telerist vaatavad? Kas me näeme siinkohal tulevasi roimareid elukooli õppetunnis? Või ütleb Rulkov meile, et vägivald on nii tavaline, et selle vaatamisest ei erutu isegi lapsed? Siinkohal hakkab üha korduv muusika närvidele käima ja Rulkov viskab ekraanile lumise mere. Mis puutub siia meri? Kas see on siin mingi igaviku sümbol? Laip vedeleb igal juhul metsa all, sealsamas teeveeres, kuhu ta lohistati. Hommik algab ilmateatega, laibafotograafid kogunevad laiba ümber ning mida teevad lapsed/tulevased roimarid? Vaatavad endiselt telerit, sedakorda pannil praadivat muna! Milleks? Kas peab viitama samuti tapatööle ja vägivallale? Või tähistab see hommikut? Tarbetu. Pärast depressiivset uurijat näeme viimaks esimest suurepärast näitlejatööd, muti annab tunnistusi. See on filmi ainus pluss.

Järgneb hulk soga. Rulkov pakub vaatajale siiski veel ka pisut koomikat, näitab meile elavat laipa. Tapetud Õnnesoo nägu on üles võetud suures plaanis ja oh imet — ta liigutab meelalt huuli. Laibast on tapafilme armastaval Rulkovil üldse kummaline arusaam: tapetu oli igati rõõsk ja lahkamishaav rinnal (mingit laadi villane lõng, mis liikus laibajumestaja käe all paigast) õhetas rõõmsasti. Aga mida siin ikka iriseda, see ongi õppetöö. Lihtsalt mõne koha peal oleks võinud siingi pisut enam pingutada. Kui ikka kirjutad filmikarbile, et tegemist on dokumentaaliga, ja ei suuda inimest laibana näidata, siis jäta näitamata. Niigi oli juba aru saada, et Õnnesoo ei ole enam elavate kirjas. Suud muigutav tapetu on ikka liig mis liig.

Mind ei huvita kontekstiväline kollaažmontaaž, mille ainsaks õigustuseks näib olevat filmi pikemaks venitamine, et ulatuda etteantud raamidesse. Mulle pole vaja mõttetuid kordusi filmi lõpus. Kuhu tahab autor oma looga välja jõuda või mis sõnum on tal meile edastada, jääb selgusetuks. Kui Rulkov kunagi loorbereid lõikama hakkab ja kuulsaks kinokunstnikuks saab, siis jah, ehk on tulevastel filmi pürgijatel lohutust „Julieti” vaatamisest — harjutamine teeb meistriks.“

Adorf, M. (2005). Näpuharjutused [Anri Rulkovi tudengiea filmid "Juliet" ja "Helmut"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 102-105.