Näkimadalad IV jagu (1988)

Tallinnfilmi sünopsis

Herman Sergo 3-osalise romaani "Näkimadalad" ainetel loodud neljast seeriast koosnev film on kõige ulatuslikum töö, mis tehtud Tallinnfilmis.
Nii nagu romaanis, kujutatakse ka filmis dramaatilist ajaloo lehekülge Hiiumaa vabade rootsi talupoegade elust 18. sajandil ja nende võitlusest balti aadli vastu, kes püüdis neid pärisorjastada. Sündmustik hakkab hargnema vahetult pärast Eesti liitmist Vene impeeriumiga. Saarte ja rannakülade rootsi kogukonna võitlus oma vabaduse eest ei rauge. Otsitakse kaduma läinud "priiuse kirju", mis peaksid tagama rootslaste puutumatuse. Konflikt areneb Kõrgessaare Hohenholmi mõisniku ja peategelaste vahel. Kaotajaks jäävad rootslased. Võitlus vabaduse ja õigluse eest võtab saatusliku pöörde. Katariina II 1781. aasta ukaasi alusel sunnitakse oma kodukohtadest lahkuma üle 1000 rootslase. Nende sunniviisiline ümberasustamisteekond Venemaale, Dnepri alamjooksule, on kohati inimvõimete piire ületav.
I seeria, alapealkirjaga "Katk", ja II seeria, alapealkirjaga "Walborg", valmisid aastal 1987, III seeria, alapealkirjaga "Priiuse kirjad", ja IV seeria, alapealkirjaga "Clemet", valmisid aastal 1988.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 438.

Filmi kirjanduslik aines

Film põhineb Herman Sergo (1911–1989) samanimelisel romaanitriloogial.

1984. aastal kolmes köites ilmunud „Näkimadalad” on üks ambitsioonikamaid eesti ajalooromaane, mis meenutab Skandinaavia kirjandusest tuntud suguvõsasaagasid. Hiidlasest kirjanik oli võtnud sihiks anda ülevaade kodusaare ajaloost 18. sajandil. Siiski ei kulge pea kaheksasaja lehekülje pikkuse romaani tegevustik ühtlases tempos läbi terve aastasaja, vaid teeb sellesse kolm sisselõiget.
Teos algab katku jõudmisega Hiiumaale 1710. aastal. Samal aastal kaotasid rootslased võimu Eestis Vene tsaaririigile (ametlikult lõppes Põhjasõda Uusikaupunki rahuga 1721. aastal). I osa piirdubki aastatega 1710–1711. Vaagides üha kasvavaid vastuolusid randlaste ja sakslasest mõisniku vahel, valib II osa nende kujutamiseks aastad 1725–1726. Viimane osa kirjeldab hiiurootslaste kohtuskäike oma õiguste kaitseks (1779–1781) ning nende kogukonna Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse, Dnepri äärde väljasaatmist. Romaan lõpeb 1784. aastaga, mil Hiiumaale jõuab teade väljarännanute kurva saatuse kohta (enamik neist suri teel ja uutes rasketes oludes).
„Näkimadalad” (1984) pälvis 1985. aastal Juhan Smuuli kirjanduspreemia.
Täpsemalt romaanist:
Kaljundi, L. (2008). Eesti lugu: Herman Sergo „Näkimadalad”. Eesti Päevaleht, 19. dets.

Filmi saamisloost

Õie Orav: „Film oli mõeldud telefilmiks ning selle oli tellinud NSVL Televisiooni ja Raadio Komitee. Sealt ka 1 miljoni rubla eraldus ning sellega kaasnenud nõudmised ja kõikvõimalikud ettepanekud. Miljon rubla võib lugejale tunduda väga suur raha, kuid nii mahuka ja tehniliselt üsna raskesti tehtava filmi jaoks oli seda isegi lubamatult vähe. Kogu filmi pikkus on 32 osa ehk neli ja pool tundi ekraaniaega. „Oleks päris kinofilm, oleks raha antud poole rohkem,“ on tegijad ise öelnud, kuid ega telefilmi tegemine võimalda tehtava kunstilises tasemes hinnaalandust. Seda enam, et N. Liidu Kesktelevisioonis näidatuna oli filmil vaatajaid 20 miljoni ümber.

Filmivõtteid  tehti Eestimaa erinevates kohtades, suur osa Lahemaal, filmi rannarootslaste elupaikades. Altja kalurikülla ehitati isegi hooneid juurde. Seal filmiti ka Scalluse talu. /---/ Kõige raskemad võtted tehti Rukkirahul ja Hobulaiul. Väga raske oli näitlejatel, kes pidid taluma kordustuublite filmimist külmas vees, jääpankade vahel ulpides. Rasked olid ka hülgepüügistseenid, tormivõtted jm. Talvevõtteid püüti teha korraga kahe seeria tarbeks.

Kui selgus, et on vaja välja vahetada filmi peategelased, tuli võtteid alustada tegelikult otsast peale. Kuid filmitöös on niisuguseid olukordi ka enne ette tulnud ja tuleb veelgi. Vaataja ei saagi tavaliselt teada,  kas uued osatäitjad on nendest, keda nad asendavad, paremad või ei, seda otsustavad filmi tegijad ja stuudio juhtkond. /---/ Me ei tea, kuidas ja kas meid oleks köitnud Toomas Urb Et filmi kaasati mitmest rahvusest näitlejaid (lisaks operaatoreile), tuli tõlkida nii eesti keelest vene keelde kui ka vene keelest eesti keelde. Kogu film pidi minema ju venekeelsena, seega tuli kohe arvestada ka adekvaatse dublaaži tegemisega.

Mis näitlejatesse puutub, siis peategelast Clemetit mänginud leedulased Budraitised kutsusid esile vastakaid arvamusi. Leiti, et noort Clemetit mänginud Martinas Budraitis ei sarnanenud oma isa Juozas Budraitisega sedavõrd, et tema võtmist filmi õigustada. Kuid Juoozas Budraitis oli mehistunud Clemetina igati huvitav ja tüübilt sobiv, lisaks oli ta kogu N. Liidus tuntud. Walborgi mänginud läti näitleja Inara Slucka võlus oma isikupärase iluga ja oli sümpaatne kindlasti neile, kes romaani polnud lugenud, sest romaani Walborg oli tüübilt teistsugune, kuid see ei vähenda I. Slucka näitlejatöö väärtust. Kiita sai samuti Läti näitlejatar Lasma Murniece preili Marie osas. Olga Bogatšova, kes mängis romaanist kõigile armsaks saanud Getterit, sai kõige teravama kriitika osaliseks, ehkki tema mängule polnud otseselt midagi ette heita ja kena välimusega oli ta ka. Filmi teistes osades esineb hulk väga häid eesti näitlejaid, kuid kummalisel kombel ei tekkinud head, tugevat ansamblimängu.“
Täpsemalt:
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 438-439.

Rollikandidaate                                                                            

Clemet – Martinas Budraitis, Juosaz Budraitis, Toomas Urb, Jaan Rekkor
Getter – Olga Bogatšova, Kaie Mihkelson, Kristiina Erendi, Katrin Kohv, Anu Lamp, Ilmire Mähdejeva, Tene Ruubel, Erika Kaljusaar, Rita Rätsep, Piret Päär
Walborg – Inara Slucka, Virginia Kelmelite, Angelina Semjonova, Viire Valdma, Ülle Kaljuste, Anu Lamp, Katrin Saukas, Ljubov Kubjukov
Pastor Kroll – Guido Kangur
Preili Marie – Lasma Murniece, Kersti Kreisman, Kaia Kapsta, Rita Raave
Parun von Ungern Sternberg – Mikk Mikiver, Sulev Luik, Andres Ild, Vello Janson, Talvo Pabut
Jacob – Evald Aavik, Villem Indrikson
Agneta – Doris Neuland
Pastoriproua Matilde – Regina Razuma
Knutersi Christian – Karl Kalkun
Knutersi Minna – Aire Johanson
Ulf – Jüri Vlassov

Katkeid kriitikast

Olev Remsu: „“Näkimadalad“ on tehtud Kesktelevisiooni tellimusel, mõeldud nn üleliidulise vaataja jaoks, st et selle auditoorium – kui seda kord televisioonis peaks näidatama – saab olema paarkümmend miljonit, aga arusaamiseks nõuab film väga täpset, Eesti ajalooga umbes ülikooli tasemel kursis olekut. Kardan, et üle 99 protsendi tulevasest vaatajaskonnast ei oska rahvakildu identifitseerida rannarootslasteks, ei tea, kes need rannarootslased olid, kus nad elasid ja mida tegid.
Võib muidugi öelda, et õige kunst ei vajagi dešifreerimist, et kunst jutustab oma juttu ja ajalugu jutustab oma juttu, ning kui kunst juhtubki elult või ajaloolt pisut materjali võtma, siis on kunstil õigus see materjal organiseerida kunstiks, mis teatavasti ei vastuta selle eest, kuidas elu on või kuidas ajalugu oli; ja põhimõtteliselt on niisugune tõdeng ju õige, aga vajab realiseerudes hoopis mitterealistlikumat keelt, „Näkimadalates“ on aga koguni etnograafiat eksponeeritud, pretensioon ajalugu avada on samuti olemas. Ajalooline kostüümifilm on ala, mida meie oma vaesusega peaksime harva külastama.
/---/
Filmi lõpp lõi mind päris pahviks: lõpp on õnnelik! Kas happy end on Kesktelevisiooni tellimus? Kui ma õigesti mäletan, siis lõpeb romaan rannarootslaste küüditamisega.“
Remsu, O. (1989). Eesti mängufilm ´88: Ettekanne Kinoliidus. Sirp ja Vasar, 2. ja 9. juuni.

„Näkimadalate“ teostamata 5.  seeria sisukirjeldus

Reigi rahvas pühitseb oma võitu – lõpuks on uus võim kinnitanud nende privileegid. Pidustuste kõrghetkeks saab Clemeti ja Getteri pulmapidu. Pulma saabub pahaendeline mõisnik parun von Ungern-Sternberg, kes peale pidu käseb talurahval mõisast läbi tulla. Mõisas annab Ungern teada, et tema maadel pole vabadel talupoegadel enam mingit tegemist ja olemist – mõisal on vaja töökäsi. Külavanemad otsustavad, et rahvas ei lähe oma koduküladest kuhugi. Alates vastuhakust hakkab olukord pinevaks minema. Külla tulnud Ungerni sõdurid ajavad püssiähvardusel külarahva mõisa tagasi. Rannarootslased võtavad ette tee Peterburgi, et minna tsaari endani. Teada saades külarahva plaanist, siirdub Peterburgi ka Ungern koos piiskopiga, et olukord enda kasuks keerata. Kõrgete ülemusteni pääsemine suurlinnas  pole hülgeküttide jaoks sugugi lihtne. Nii satuvadki nad ametniku juurde, kelle Ungern on oma poolele pööranud. Ametnik on ise huvitatud, et talumehed kaugetele tühjadele aladele saata. Talumeeste linnaskäik pöördub nende endi vastu - nüüd nõuab juba imperaatori enda käsk rannaküladest lahkumist. Külarahvas on sunnitud kokku pakkima oma asjad ja pikale teele asuma, nendega koos lahkub pastor Kroll. Pastoriproua Matilde püüab takistada Krolli minemast, kuid lõpuks loobub. Tallinna lähedal ühineb minejatega preili Marie. Christianile ei anna tehtud ülekohus rahu. Ta läheb mõisa tagasi ja tapab Ungerni. Külarahvast konvoeerivad sõdurid ei pea teekonna raskustele vastu ja jooksevad laiali. Järgi jääb vaid üks ohvitser. Teekonnal murduvad paljud juba meile tuntud tegelased. Esimene nende seast on Matilde, kelle eest enne surma kannab hoolt guvernant Marie. Siiski leiavad teelised kõige raskemates oludes rõõmu - Getter ootab Clemeti last, Marie ja pastor Kroll on leidnud teineteist ning Clemetil on au nad paari panna.