Jõmm (1975)

Filmi saamisloost

Film valmis üleliidulise ekraani jaoks ning on seepärast venekeelne.

Filmi aluseks on Jaan Rannapi noorsoojutustus „Jefreitor Jõmm“, mis pälvis 1972. aastal Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia.

2011. aastal ilmunud Sulev Nõmmiku elulooraamatus on lühidalt kirjeldatud filmi saamislugu:

„Algselt oli mängufilm kavandatud nelja 20-minutise osana.
Mingil ajal kadus filmi pealkirjast sõna „jefreitor“. Põhjust pole kusagil mainitud, nõnda jääb arvata, et ehk peeti lühemat ja löövamat pealkirja lihtsalt paremaks. Võis ka olla, et kuna Jefreitoriks saamise lugu filmi algusest peaaegu kärpesse läks, polnud sel sõnal enam mõtet.
/---/
Moskvast, peavalitsusest saadi heakskiitev retsensioon 1972. aasta detsembris, pärast mida algasid läbirääkimised koostööks koondisega Ekraan. Esimene režissöörikandidaat oli tuntud Vene filminäitleja  ja –lavastaja Rolan Bõkov, Eesti poolt olid võimalikeks kandidaatideks ka Jüri Müür ning Tõnis Kask. Siit jääb ekslik mulje, et alul polnud Nõmmik selle filmiprojektiga seotud, kuid see pole tõsi, sest esmase ideekavandi all on autoritena kirjas Nõmmiku ja Enn Vetemaa nimed. Seega tuleb järeldada, et mingil hetkel üritati Nõmmikut selle filmi juurest kõrvale tõrjuda. Võimalik, et lugu tundus Moskva ülemustele liiga paljulubav, et see anda tundmatule operetilavastajale, kes varem ainult paar naljafilmi teinud. Võimalik, et just kõrvaletõrjumise katse ning hilisemad ettekirjutused tekitasid Nõmmikus edaspidise vastumeelsuse selle filmi suhtes. Aga võimalik ka, et targa inimesena ta tajus, et see film ei õnnestunud tal tõepoolest.

Igatahes kippus filmitegemine kohe algusest peale venima. Alles 1975. aaasta veebruaris otsustatakse lõpuks, et Sulev Nõmmik hakkab selle „eriti keeruka“ (nii öeldakse käskkirjas) mängufilmiga tööle ja Enn Vetemaalt tellitakse laulutekstid, sest Nõmmik näeb filmi ikkagi omale lähedases žanris – muusikalisena.
/---/
Tõepoolest on filmis palju muusikat, laulu ja peaaegu revüülikult seatud tantse. Dialoogi on vähevõitu, tegevust kommenteerib kaadritagune tekst. Hoogne, lõbus, ilusate loodusvaadetega film, mida kroonib ületamatu karupoeg. Kuid muusika- ja tantsurohkus ning ilmselt ka kärped (4 x 20st minutist jääb lõpuks järele 64 minutit) kaotavad filmist loo, millele kaasa elada.“
Täpsemalt filmivõtetest:
Kordemets, G., Tuuling, A. (2011). Jõmm. Rmt: Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!“. Tallinn: Tänapäev, lk 242-247.

Karu Kristjan  oli Tallinna Loomaaia pooleaastane kasvandik.

Filmimiseks saadi "Virtsu Kaluri" kolhoosilt laev, mis filmi jaoks remonditi.

Allikas: Filmitoimik F1.7.411 ERR dokumendiarhiiv.

Noorte Naturalistide klubi (nõukogude ajal) - loodusesõprade klubi