Jõulud Leninita (1994)

Arvamusi filmist

Jaak Lõhmus: "Lenini"-film on just sellepärast ehtsöödilik, et ka see koosneb sellistest väikestest (elu)lugudest: muidugi Lenini kuju mahavõtmise ja tema "surmajärgse elu" lugu, õnnetu autojuhi lugu, kellele kütuse sisse mingit muud vedelikku on segatud, koristaja lugu, kes ei julge välja öelda oma arvamust, hulkuvate koerte lugu ("astuge eemale, härrased!"), kalastava kommunismiehitaja lugu, tõsikommunist Antonina Fjodorovna ja ausa venelanna tülilugu jm. Kõige nõrgemaks lüliks filmis on "rääkivad pead" linnapea Raivo Murd ja ajakirjanik Ahto Siig, eriti ebasobiv paistab Söödi kaamera jaoks olevat töö kantseleis. See intervjuu on küll infona vajalik, ent seal, kus räägib ametnik, ei suuda ka selline meister nagu Sööt, enam midagi lisada. Film muutub televisiooniks. Eks see ole ka dokumentalisti saatus, et õues juhtub huvitavamaid asju kui nelja seina vahel. Kokkuvõtteks. Sööt jutustab oma filmides samuti lugusid, aga need on teistsugused lood ja teisiti räägitud kui Soosaarel. Vastandus — lugude jutustaja Soosaar ja elu näitaja Sööt — tuleks küll vähemasti põhjalikuma uurimise alla võtta, kui mitte üldse kõrvale jätta. Söödi lugude jutustamise viis tõestas seegi kord et isegi surnud mehe skulptuurist on võimalik teha väga elusat filmi.

Lõhmus, J. (1994). Lugude jutustaja Andres Sööt [dokumentaalfilmist "Jõulud Leninita"]. Kultuurileht, 27. mai.

Karlo Funk: Kui ametlik osa kõrvale jätta, siis muutub "Jõulud Leninita" omaette vaatamisväärsuseks. Sööt on saagiks saanud mitmeid koloriitseid stseene meiega samal territooriumil paiknevast alternatiivsest reaalsusest, kus Lenin on endiselt vaieldamatu iidol. Need on samasugused kurioosumid nagu ligi kolmemeetrine emakala ja nende kättesaamine on vähemalt näiliselt samavõrd juhuslik. Tundub, nagu oleks dokumentalistil varuks mõni salajane sööt, millega selliseid sündmusi kaamera ette meelitada. Räägitakse Venemaa päästmisest ja ähvardatakse Gorbatšovi, tehakse Lenini portreega ristikäik läbi linna ning sõideldakse ägedalt ausamba jalamil. Sotsialism on ikka veel päevakorral, sama moodi nagu filmis "Elasime Eestile" saab aktuaalseks sõjajärgne vastupanuliikumine. Raske on teisel juhul öelda, on see lihtsalt meenutamine või takerdumine mahasurutud müütidesse, veel kord üks revanš.

Funk, K. (1997). Emakala Sööt [A. Söödi "Jõulud Leninita" ("Eesti Telefilm", 1994), "Emakala surm" ("Eesti Telefilm", 1996), "Äraneetud linn" ("Eesti Kroonikafilm", 1996), "Elasime Eestile" ("Monofilm", 1996); lisa : Sulev Teinemaa koostatud režissööri filmograafia] Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 73-75, ill.

Riigi sünnivalud ja sajandivahetuse apokalüpsis

Ajaks, mil Eesti ühiskonnas võtsid sotsiaalsed ja poliitilised arengud pöördeliselt uue suuna, tiksus Söödil aja ja ruumi kaardistajana täis ligi kolmkümmend aastat. Värskelt Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks saanud (1987. aastal), tuli teha kogu senises loometöös kannapööre, sest muutusid nii riigikord, filmide tootmis- ja levisüsteemid, nende rahastamine ja filmide tegemiseks kasutatav tehnika. Aeg nõudis palju. Aeg oli ka helde pakkuma, elu Maarjamaal pulbitses enneolematu hooga ning miitinguid, meeleavaldusi, allkirjade korjamisi ja ühislaulmisi toimus peaaegu iga päev. Dokumentalistile oli see kui pidu kodutänavas.

Neil pöördeliselt pöörastel aastatel jäädvustas Sööt aega ja inimesi kõigis nende sotsiaalsetes ja sotsiaalpsühholoogilistes protsessides ja mentaliteedimuutustes. Esimesed avalikustamise märgid ilmnevad Söödi loomingus ajaloolise tõega tegelevas filmis „Maraton” (1986). Ajastuomased püüded tõlgendada mineviku sündmusi ja inimelusid avalduvad filmides „Johannes Hindist”, „Põgenemine” (Film&Scen AB Rootsi ja Tallinnfilm, 1991) ning „Elasime Eestile” (MONOfilm, 1996). Rahvussuhted ja Vene vägede väljaviimine Eestist läbib teemadena filme „Jõulud Leninita” (Eesti Telefilm, 1994) ja „Äraneetud linn” (Eesti Kroonikafilm, 1997).

Kõigis neis filmides väljendub Andres Söödi juba tuntud autorikäekiri, milles olulisel kohal mälutemaatika ja mälujälgede historiseerimine. Eesti vabanemisel etendas mälu individuaalse ja kollektiivse identiteedi taastamise vahendina keskset rolli, just selle kaudu loodi perspektiive tulevikuks.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi, II [Andres Söödi elu- ja loomelugu. Tellimus- ja portreefilmid]. Teater. Muusika. Kino, nr 3.