Jüri - see mulk, ehk mis tuul müürile... (2004)

Autori sünopsis

Film on Jüri Müürist, kolleegist ja sõbrast, eesti filmimehest (1929 – 1984). Ja ajahetkedest tema ümber. 15-aastase poisina - juulis 1944 läheb ta Saksa Lennuväe Abiteenistusse, seikleb sõja lõpulahingute aegu Saksamaal, Prantsusmaal, Aafrikas, tuuakse 1946. aastal Eestisse tagasi ja kaob varsti Karjalasse, tööle paberivabrikusse – kaugemale KGB haardest. Film tahab kõnelda noortest eesti poistest, kes nii või naasugusel moel olid haaratud Teise maailmasõja hullusse, millest nad tegelikult enam kunagi ei pääsenud. Mõne aasta pärast, 1955. aastal läheb see “mees Karjala metsast” äkki Moskvasse õppima filmirežissööriks. Kas meil õnnestub lähemale jõuda mõistatusele, kuidas sellest üdini ratsionaalse, talupoja oiuga mehest saab kunstnik? Või – kui soovite – kuipalju murdeeas läbi ja üle elatud sõda mõjutab inimese saatust, eluhoiakuid, vaimset ja füüsilist tervist? Jüri Müürist saab saatuse tahtel kuuekümnendate aastate Eesti (olgu pealegi – Nõukogude Eesti) rahvusliku filmi sünni omamoodi jäämurdja. Viis täispikka mängufilmi, paarkümmend dokfilmi, pluss kamaluga stsenaariume, arvustusi, noorte filmimeeste juhendamisi... Eesti filmi tegijamees. Jüri oli selle raskepärase, iseennast üha uuesti tootva, tapva ja jälle üles äratava kinomasinavärgi lahutamatu koostisosa. Ta oli selle ohver ning ühtaegu ka looja. Jüri võis, jalad harkis, peast ette kanda kümme lehekülge saksakeelset Heinrich Heinet, aga ta võis ka kusagil nõukogulikus ministeeriumis hääle kähedaks karjuda eesti filmitegijate või põllumeeste “ühise asja nimel”. Meie film tahab säilitada Jüri Müüri kui kaasalööja, mitte pealtvaataja fenomeni. Ja ülepea – lahkunud elavad seni, kuni neid mäletatakse.
Enn Säde, filmi autor
Allikas: Eesti Filmiarhiiv

Filmi saamisloost

Andres Laasiku intervjuu Enn Sädega:

Enn Säde, võtsite Jüri Müüri filmi ette pärast pikki kõhklusi. Millest need olid tingitud?
Olen Jürit mõttes kandnud pea 20 aastat. Ma ei tea, oli see sõbramehe, kohuse- või võlatunne... Konkreetse tõuke filmi tegemiseks andis aga Jaak Lõhmus, ajal, kui ta oli veel tv-s toimetaja. Tollal lõin ma põnnama... ei olnud varem videofilmi teinud ja Jürigi oli veel liiga lähedal.
Ühesõnaga – asi polnud veel küps. Ühel hetkel sai Jürist aga metafüüsiline tegelane. Unenägudes ta ei kummitanud ja nii tuli asi ära teha. See oli kaks aastat tagasi.
Ise pelgasin, et sellised memuaarfilmid, või nagu mina neid nimetan, biograafilised kultuurfilmid, ei ole moes, et neile on raske rahastajat leida – lõpuks saan ma ju aru, et see, mida ma teen, ei ole eesti filmi tulevik, vaid minevik...

Kuidas tulemusega rahule jääte?
Polegi veel jõudnud asja distantsilt vaadata, esilinastus alles oli. Üks asi on jäänud aga südamele – nimelt, et filmist jäi välja tohutult palju ülipõnevat materjali. Katsun hakata vargsi luuret tegema, kas ripakil foto- ja kirjalikku materjali ei saaks kaante vahele toimetada.
Tahan veel kord rõhutada, et ma ei võtnud seda asja ette mitte sellepärast, et Jürka mind väga painaks, aga ma kujutan ette, et ajastu peeglina on ta üks põnev tegelane. Pealegi, filmiajaloolastele, kes Eestis on paraku veel sündimata, tuleks midagi jätta. Nimetagem seda siis missiooniks – andke mulle andeks see pateetilisus!
Laasik, A. (2004). Säde näitab Müüri kui filmimeest sõdurisinelis. Eesti Päevaleht, 2. dets.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Ei ole vähimatki kahtlust, et Müüri-taoline eminentne isiksus väärib dokumentaalfilmi, mis nii või teisiti on nagu autahvlile riputamine. Müür jäi tiitliteta nõukogude ajal, ülekohus võib püsida kaua, kuid mitte lõpmatuseni.

Ent kui Säde esilinastuse eel kõnepuldist teatas, et kaheosaline film kestab üle kahe tunni, tundsin kerget pettumust, olin ette kindel, et nii pikalt pinget ülal ei hoia. Jälle on poisid üle pingutanud!
Teha dokki meie hulgast lahkunud mehest on hirmus keeruline. Teha seda aga lahkunust, kellest on jäänud järele äraarvamatu hulk audiovisuaalset materjali, veelgi keerulisem, sest valiku tegemine ja väljalõikamine on märksa suurem kunst kui sissepanemine.
Eksisin! Tavatult kaua kestev film ei vaju kuskil ära, vähemalt minu pilk oli naelutatud algusest lõpuni, kõrvalisi mõtteid pähe ei tikkunud.

Jüri Müür (1929–1984) oli 14. põlve mulk, pärines Metsamärdi põlistalust, kuid erinevalt põllumehest oli ta ambivalentne mees, ta sisaldas eitusjaatust, ta oli ühteaegu enesehävitaja ja eneserajaja, matkija ja looja, sõnaga, kätkes enda sees poolt- ja vastudramaturgiat, on seega intrigeeriv objekt igale filmimehele.
Ja Säde on Müüri vastuoksused ausalt jäädvustanud. Mett ei määri moka peale Müüri kutsekaaslasedki Kaljo Kiisk, Kalju Komissarov jpt – kõik jagavad intervjuudes puändikaid mälestusi sellest mehest, kes eales ei osanud mõõtu pidada. Ka koolivennad ja sõjakaaslased ei häbista markantset meest halleluujatamisega. Karmis tões ilmneb Müüri tõeline hiilgus.

Dokumentaalfilmi teha on põhimõtteliselt võimalik kolme moodi – portreteerida, jutustada või siis selgitada-tõestada midagi teesi ja antiteesi vastandamise kaudu. Säde on valinud lihtsa jutustamise, see kulgeb mööda kronoloogilist telge, verstapostideks Müüri filmid: «Ühe küla mehed», «Põrgupõhja uus Vanapagan», «Kirjad Sõgedate külast», «Inimesed sõdurisinelis», «Reigi õpetaja» jt.

Müür oli üks neist eesti filmitegijaist, kes murdsid Tallinnfilmis Leningradist siia internatsionaalse abi korras saadetud halturtšikute võimu. Võrdselt on iseloomustatud toonaseid karme aegu ja Müüri tolles ajas. Film on pisut rohmakas ja otseütlev, nagu seda oli suuresti ka kujutatav inimene.

Säde ja ta meeskond on teinud tohutu ja põhjaliku töö visuaalse katte otsimisega, viimaks ometi on Müürile püstitatud aus monument, millest sõdurkunstnik seni oli teenimatult ilma jäetud. Ja seda on tehtud audiovisuaalses keeles, milles rääkis ka Jüri Müür ise.“
Remsu, O. (2004). Mees, kes ei osanud iial mõõtu pidada. Postimees, 1. dets.

Rauno Thomas Moss: „Reaalse sideme loojaks vaataja ja Jüri Müüri vahel Enn Säde filmis „Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile...” ei ole säilinud dokumendid (osundatud ajaleheartiklid, märkmed, KGB toimik, fotod), vaid intervjueeritavate mälestused ja emotsionaalsed väljaütlemised, Jüri Müüri režissööritööde ja tema mängitud rollide katkendid. Oma laia konnotatiivse mõistevälja toob kaasa diktoritekst. Jüri Aarma tuttava intonatsiooniga hääl seob filmi algusest peale selle kirju ja raske ainese ühte.

Film Jüri Müürist on oleviku ja aja loo piiril. Mitme ajaloo piiril, sest ühtaegu räägitakse mehest, silmapaistvast isiksusest, kes lahkus kakskümmend aastat tagasi, ja samas räägitakse möödunud sajandi 30.—80-ndatest aastatest. Räägitakse ellujäämisest ja surmast. Oleme mitme erineva ajaloonägemuse ja -käsitluse vahel. Oleme poliitilise korrektsuse ja selles libastumise äärealadel. Tänapäeva vaataja on mitmete tasandite ja emotsioonide lõikeväljas. Selline metafoorne pildikeel võiks olla muidu kohatu ning brutaalne, kuid lähtudes Jüri Müüri karakterist ja eluteest, on teatud aus otsekohesus ja sirgjoonelisus ehk õigustatumgi. Need on halltoonid ja hallid alad, mida on antud ühtaegu õnnistuseks kui ka õnnetuseks kogeda.

„Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile...” on tagasihüüdeline portreejutustus „Eesti filmimehest, kolleegist ja sõbrast”. Vaataja saab Jüri Müüri tundma ja mäletama just läbi nende kolme vaatepunkti. Minu sisetunde järgi jäi see natuke liiga napiks, andes põhjust ridamisi tekkinud lisaküsimusteks, ja pakkus täiendavat mõtteainet. Film on sõbramehelik ja sellest tulenevalt intiimne. On tunda, et veel väga palju on jäänud kaadri taha, kuhugi retooriliste tasandite vahele. Öeldud intervjueeritavate pilkude, žestide ja tonaalsete rõhuasetuste kaudu. Ma ei tunne nii hästi tausta, kui tahaksin, mõistmaks olulisi nüansse Jüri Müürist. Kas ongi vaja? Järeltulevate põlvede jaoks luuakse juba uued metatekstid. Kuna materjali on käsitletud professionaalselt, ausalt, intelligentselt ja südantliigutava talitsetud emotsionaalsusega, siis ei ole siinkohal öeldu mõeldud mitte niivõrd kriitikana, kuivõrd märgina, et see film elab pärast viimaste kaadrite kustumist vaataja mälus jätkuvalt edasi. Jüri Müür igavikulisel põllul — lahingutandril, viljapeade keskel, nagu üks au välja teeninud Valhalla sõdur, taustaks kõlamas „Üitsainus Mulgimaa” Nuia meeskoori esituses 1974. aastast. See on au, mille pälvib inimene, kes on isiksust vihkaval ja lämmataval ajastul jäänud iseendaks. Sõda jääb sõjaks. Sõda vaimsel tasandil pidasid kõrbeisad oluliselt rängemaks ja raskemaks kui sõda füüsilisel tasandil. Küllap nemad juba teadsid, millest nad oma napi sulega kirjutasid.“ /---/
Moss, R. T. (2005). Jüri - see mulk ehk Mis juhtub südamevalukunstnikega... Teater. Muusika. Kino, märts, lk 90-97, fotod.

Andres Laasik: „Õigupoolest on “Jüri – see mulk” rohkem kui lihtsalt ühe filmimehe portree. Enn Säde on suutnud ühest mehest rääkides vähemal või rohkemal määral filmi kaasa tõmmata Eesti ajalugu. Kas või see, et Jüri Müür teenis omal ajal lennuväe abiteenistuses, tehes alaealisena Saksa sõjaväes karjääri. Juba seal kujunes temast pilt kui ühest oma põlvkonna esindajast. Tegu on tükiga suuremast pildist. Põlvkonnaga, mille esindajad rändasid jälgede segamiseks ühest kohast teise ja ootasid iga hetk koputust uksele, millele oleks järgnenud sõit külmale maale. Tõsielufilm annab edasi ajastu seikluslikkust ja dramatismi.

Draamat jätkub ka Jüri Müüri loometees ja seda on tõsielufilmis parasjagu. Tegu on kunstiga, kus vene võim püüdis kontrollida kõike nii palju kui võimalik. Võimuküsimused puudutasid ka Müüri, asus ju mees tegema filmi “Valge laev”, mida peetakse KGB tellimustööks.

Säde jääb Müüri loometeest pajatades tasakaalukaks, minetamata seejuures kaineid hinnanguid ja analüüsi. Müüri loomingu kriitikaga on kõik korras. Norida annab filmikeele kallal. Säde kasutab samade kaadrite kordust, mis on omane propagandadokumentalistikale toetamaks oma teose väiteid, mis tegelikult sellist lisatoetust ei vaja.

Filmi kaheldamatu väärtus on põhjalikkus. Jõutakse isegi Bondartšuki “Inimese saatuseni”, kus Jüri Müür Saksa ohvitseri mundris kõrvalrolli tegi. Huvitav film huvitavast inimesest, kus lisaväärtuseks põlvkonna ja ENSV filmiloo kuvand.“
Laasik, A. (2004). Säde näitab Müüri kui filmimeest sõdurisinelis. Eesti Päevaleht, 2. dets.

Jaan Ruus: „Tänavu nagu mullugi kulges filmiajakirjanike ühingu hääletus kirglikult, kolmes voorus. Valisime esmalt kuus nominenti: üks mängufilm („Sigade revolutsioon”), üks animafilm („Frank ja Wendy”) ja neli dokumentaali („Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile...”, „Liblikate kodu”, „Perekond”, „Vali kord”). Kolmandas voorus selgus, et tulemuseks on viik.

Eesti Filmiajakirjanike Ühing otsustas auhinna „Aasta film 2004“ välja anda kahele filmile võrdselt — ex aequo. Nendeks olid dokumentaalfilm „Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile...”, („Profilm“, režissöör ja stsenarist Enn Säde) — arhiividesse visa sukeldumise ja ühe isiksuse põneva elu detailse ja panoraamse analüüsi eest, ja „Vali kord” [„Kuukulgur Film“, rühmitus Esto TV: Andres Maimik (režissöör), Rain Tolk, Ken Saan, Juhan Ulfsak] — eluterve peiarliku sekkumise eest meie päevapoliitikasse tänaste populistlike loosungite ümberpööramisel farsiks. Auhinna said siis režissöörid Enn Säde ja Andres Maimik.

Veel viis aastat tagasi nõudis filmiüliõpilane Maimik endale häälekalt kohta ja raha siin päikese all. Ta kurtis („Sirp” 17. IX 1999), et professionaalide ringkaitse „võimaldab filme teha ainult neil, kes on kogu aeg teinud”, ja nõudis uute nägudega kaasnevat verevahetust. „Pärnamäe haudade korrashoidmisega meenutavad Kulka rahajaotused üha enam Päästearmee faile,” kurjustas Maimik. Ka pool aastat hiljem jätkas Maimik isade-vanaisade põlvkonna ründamist („Noore kino kaitseks”, „Sirp” 23. III 2000). Ta kaitses noort kino, nõudis üliõpilasfilmidele häid ekraaniaegu ja deklareeris, et iga uustulnuk audiovisuaalväljal on kõikide „eesolijate potentsiaalne vaenlane”. Maimik ründas neid eesolijaid ehtsa noore üliõpilasena: „Professionaalsuse mõiste on didaktiline kilp, millega osa filmitegijaid kaitseb end erialalise heaolu kadumise ähvarduse eest.”

Imestunud Enn Säde võttis elutargalt sõna oma põlvkonna kaitseks. Kineastide laualehes „Pääsuke” (22. IX 1999) imestas härra Saurus (Enn Säde ise): kas kehtib reegel, et äraaetud hobused lastakse ju maha? Ja Maimiku teise kirjutise, noore kino kirgliku advokatuuri, pealkirjastas Säde noormehele nimeandavalt  „Apokalüptiline trummimees”. Nüüd said „Aasta filmi 2004“ auhinnapüünel kokku 34-aastane Andres Maimik ja 66-aastane Enn Säde. Tempora mutantur, et nos mutamur in illis?“
Ruus, J. (2005). Apokalüptiline trummimees kõrvuti saurusega. Teater. Muusika. Kino, nr 2, veebr, lk 3.